Eesti Vabariigi põhiseadus (1920)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Eesti Vabariigi 1920. aasta põhiseadus oli Eesti Vabariigi esimene põhiseadus. Asutav Kogu võttis põhiseaduse vastu 15. juunil 1920 ja see jõustus 21. detsembril samal aastal.

Erinevalt 1934. ja 1938. aasta põhiseadustest rahvahääletust selle kehtestamiseks ei korraldatud. Seega ei olnud tegemist rahva poolt vastu võetud põhiseadusega. 1920. aasta põhiseadust on iseloomustatud väga demokraatliku põhikorra aktina.

Kui meie nüüd oma endise Põhiseaduse peale tagasi pilgu heidame, siis näeme, et ta ei olnud mitte ainult seepärast Rousseau aadete järeleaimdus, et ta meile mingit organiseeritud seltskonda rahvaesinduseks ei lasknud jõule pääseda, vaid ta oli ka sellepoolest täielikult Rousseau aadete mõju all, et Rousseau ei tunnustanud võimude jaotamist, vaid tema arvates pidi valitsema üks võim — seaduseandlik võim, ja selles pidid leiduma kõik asutused.

Meil oli üks seaduseandlik võim, see oli rahvaesindus, ta seadis ametisse valitsuse ja nimetas kohtuvõimud. Ainukene, millest ta lahku läks Rousseau aadetest, see oli see, et ta tunnustas ja pidas tarvilikuks kodanikkude vabaduse kaitset. See oli juba aset leidnud kõigi riikide põhiseadustes, ei saadud ka meil sellest mööda minna. [1]

1920. aasta põhiseadus tugines võimu koondamise põhimõttele ühekojalise Riigikogu kätte. Riigipead ei olnud, rahvusvahelises õiguses ettenähtud riigipea ülesandeid täitis valitsuse juht riigivanem.

Isikute põhiõigused ja vabadused olid põhiseaduse sõnastuses paberil hästi tagatud. Artur Sirk rõhutas 1933. aastal: "Nii näeme meie, et maksev põhiseadus ühtegi tõsist kindlustust ei paku selleks, et kodanikkude põhiõigusi ilma tõsise tarviduseta ja üksikute isikute või kildkondade huvides ei rikutaks." Seetõttu lisati vapside põhiseaduse-eelnõusse riigivanem, kes "rahva usaldusmehena" oli ainuisikuliselt rahva vabaduste ning põhiõiguste kaitsja. [2]

Riigi tähtsamates sõlmpunktides, sealhulgas pealinnas, piiriäärsetel aladel ja laiarööpmelistel raudteedel kehtis pidevalt sõjaseadus (vt kaitseseisukord), siseministril olid Vene seadustes ettenähtud kindralkuberneri õigused kuni 1930. aastani, mil kindralkuberneri ametinimetus asendati sisekaitseülema omaga. Põhiseadusega oli keelatud teenetemärkide (välja arvatud Vabadusrist sõjaväelastele sõja ajal) annetamine ja vastuvõtmine, kuid seda keeldu ignoreeriti üleüldiselt[3].

1923. aastal peetud rahvahääletusel usuõpetuse üle ilmnes, et rahva kui formaalselt riigivõimu kõrgem teostaja (§ 27) ei jaga Riigikogu seisukohta ja I Riigikogu pidi seetõttu laiali minema. Seetõttu jooksva seadusandluse osas enam rahvahääletusi ei korraldatud. 1926. aastal üritasid sotsialistid tühistada võõrandatud mõisate eest tasu määramist rahvahääletuse korras ja 1932. aastal üritasid vapsid maaomavalitsuste kaotamist rahvahääletuse korras. Mõlemal juhul oli tõenäoline, et rahvas ei jaga Riigikogu seisukohta ja Riigikogu keeldus küsimuse rahvahääletamisele panemisest. Erakonnad ei usaldanud oma valijaskonda. Mõlemal juhul oli vaieldamatu, et Riigikogu talitusviis ei olnud kooskõlas Põhiseadusega, märgib Artur Mägi[4].

Kaubandus-Tööstuskoja seaduse eelnõu II lugemisel 27. novembril 1924 ütles Johan Jans: "...eriti juhiksin ma tähelepanu selle peale, et see seadus täiesti meie põhiseaduse vastane on. Teda võib põhiseaduse likvideerimise seaduseks lugeda". [5]

29. septembril 1926 esitas Põllumeestekogude rühm Riigikogule esimese korrapärase põhiseaduse muutmise kava[6].

18. veebruaril 1929 kuuendal üleriiklikul põllumeeste kongressil peetud kõnes ütles Konstantin Päts: Meie riigi võim on liialt absoluutne. Selles on kaugemale läinud ainult Venemaa. Järgmine oleme meie. Riigikogu koondab kõik võimu oma kätte. Temal ei ole vastukaalu. Meie omavalitsused on muutunud riigi ametiasutusteks. Meil on loodud korraldus, et kõik võim on rahva käes, kuid teiselt poolt on koondatud kõik võim ühe asutuse kätte.[7]

1932. aasta lõpul toimus Põhiseaduse ulatuslik rikkumine Riigikogu enda poolt, kui Riigikogu andis Konstantin Pätsi neljandale valitsusele seadusandluse õiguse majanduslikes küsimustes, kuigi Riigikogul puudus igasugune õiguslik alus selleks. Karl Ast teatas, et tuleb leppida Põhiseaduse teadliku rikkumisega või võimaliku majandusliku katastroofiga[8].

1920. aasta põhiseaduse nõrgaks küljeks on peetud vähest tasakaalustatust võimude vahel. Seadusandlikku võimu esindava Riigikogu volitused olid väga laiad, mis tingis täitevvõimu nõrkuse. Sisuliselt tõi see kaasa seadusandliku võimu liigse kontrolli täitevvõimu üle. Selle tagajärjeks olid rohked valitsuskriisid, mis tõid kaasa põhiseaduse ulatusliku reformimise 1934. aastal. Aastail 1932–1933 toimus põhiseaduse muutmiseks kolm rahvahääletust.

1920. aasta põhiseadus kaotas kehtivuse 24. jaanuaril 1934, kui jõustus uus põhiseadus.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Konstantin Päts Rahvuskogu 1. üldkoosolekul 19. veebruaril 1937. Rahvuskogu üldkoosolekute ja põhiseaduse eelnõu-osade komisjonide ühiste koosolekute stenograafilised aruanded, 1937, lk. 5–6.
  2. Artur Sirk. Kodanikkude põhiõigustest. Võitlus, 9. september 1933, nr. 79, lk. 2.
  3. Oh ristikest, oh risti! Rahvaleht, 1. november 1932, nr 129, lk 5.
  4. Artur Mägi. Kuidas valitseti Eestis. Tõrvik, Stockholm, 1951, lk. 79–81.
  5. Protokoll nr. 165 (41), vg. 1972.
  6. Artur Mägi. Kuidas valitseti Eestis. Tõrvik, Stockholm, 1951, lk. 81.
  7. Kuues Üleriikline Põllumeeste Kongress. Tallinn, 1929. Lk. 22.
  8. Artur Mägi. Kuidas valitseti Eestis. Tõrvik, Stockholm, 1951, lk. 41–42.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]