Esindusdemokraatia

Allikas: Vikipeedia

Esindusdemokraatia on demokraatia vorm, mille puhul rahvas teostab võimu enda valitud esindajate kaudu – ehk siis valimistega.[1] Kõik tänapäeva läänemaailma riigid on mingit tüüpi esindusdemokraatiad; näiteks Suurbritannia on parlamentaarne monarhia ja Eesti on parlamentaarne vabariik.[2] Parlamentaarses riigis valib rahvas oma esindajad ainult parlamenti (näiteks Eestis, Suurbritannias, Rootsis). Presidentaalses riigis (näiteks Venemaal, USA-s) valib rahvas nii parlamendi kui ka presidendi. Juhul kui parlament on kahekojaline, siis toimub rahvaesindajate valimine pigem alamkojas (nt Suurbritannia parlamendis).

Esindusdemokraatiat peetakse tihti ainsaks massiühiskonnas toimivaks demokraatia vormiks, sest laseb väiksel inimeste grupil esindada suuremat gruppi ning muudab sellega valitsemise tõhusamaks. Esindusdemokaratiat seostatakse poliitilise süsteemiga, mida tuntakse esindusvalitsuse nime all ning mis sai alguse 18. sajandil koos Prantsuse ja Ameerika revolutsiooniga. See on süsteem, kus inimesed valivad endale esindajad, keda peetakse siis vastutavaks nende tegevuse eest valitsuses. [3]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Rooma Vabariik oli esimene riik läänemaailmas, mis rakendas esindusdemokraatiat, kuigi nende rahvakoosolekutel toimis otsese demokraatia vorm. Rooma valitsemise mudel inspireeris paljusid poliitilisi mõtlejaid mitmete sajandite jooksul [4] ning tänapäevased esindusdemokraatiad imiteerivadki pigem Rooma kui Kreeka mudelit, kuna see oli riik, kus kõrgeim võim oli rahva ja nende valitud esindajate käes ning ka juht oli rahva poolt valitud või nomineeritud.[5] Keskaegse Euroopa traditsioon valida monarhidele nõuandjaid erinevatest seisustest tõi esindusvalitsemise idee rahvale lähemale.

Esindusdemokraata pälvis rahvusriikides rahva poolehoiu postindustriaalse revolutsiooni ajal, sest siis tekkis suurel hulgal rahvast huvi poliitika vastu, kuid rahvaarv ei lubanud kasutusele võtta otsest demokraatiat.

Üle maailma elab enamus inimestest esindusdemokraatiates. Muuhulgas elavad nad ka konstitutsioonilistes monarhiates, kus rahvaesindajatel on rohkem võimu.

Rahvaesindajate võim[muuda | muuda lähteteksti]

Esindusdemokraatias valib rahvas läbi valimiste riigiametnikud, kes võimu teostamisel neid esindavad. Kui ka riigipea valitakse demokraatlikult siis peetakse riiki demokraatlikuks vabariigiks. [6] Rahvasaadikutel võib olla võim seada ametisse teisi ametnikke, presidente ja teisi valitsuse töötajaid või seadusandliku võimu teostajaid. Esindusdemokraatiat iseloomustab see, et kuigi rahvasaadikud valitakse rahva poolt ametisse selleks, et nad esindaksid oma valijate huve, säilib neil siiski õigus ise otsustada, kuidas täpselt oma nende huve teostada. See on aga tekitanud kriitikat esindusdemokraatia pihta.[7] [8]

Rahvaesindajate võimu piirab tavaliselt põhiseadus milles on toodud välja meetmed esindajate võimu tasakaalustamiseks:

  • Iseseisev kohtuvõim, millel on õigus kuulutada seadusandliku võimu esindajate otsused põhiseaduse vastaseks (nt Riigikohus).
  • Põhiseadusse võib olla sisse kirjutatud ka arutlev demokraatia või rahva otsustamine (nt referendum), kuid nende teostamine nõuab rahvasaadikute nõustumist sellega, mis tähendab, et seadusandlik võim jääb kindlalt rahvaesindajate kätte.
  • Kahekojalise parlamendi puhul võib eksisteerida ülemkoda, mida ei valita rahva poolt. (Nt Suurbritannia parlament)

Teoreetikud, näiteks Edmund Burke, usuvad, et rahvaesindajate kohustus ei ole mitte ainult edastada oma valijate soove, vaid ka rakendada oma isiklikku hinnangut poliitika elluviimisel, isegi kui need ei ühildu nende valijate soovidega.[9]

Esindusdemokraatia ja muud demokraatia vormid[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna esindusdemokraatia kõige suuremaks probleemiks võib pidada täieliku läbipaistvuse puudumist[viide?] ja seetõttu võimu kaugenemist rahvast, siis rakendatakse paljudes kogukondades ühiskonna juhtimisel lisaks ka otsedemokraatia ja osalusdemokraatia põhimõtteid.

Otse- ja osalusdemokraatia probleemiks on võrreldes esindusdemokraatiaga suurem aja- ja muude ressursside kulu otsuste tegemisel. Seetõttu rakendatakse suuremate üksuste (linn, riik, riikide liit) juhtimisel eelkõige esindusdemokraatiat.

Esindusdemokraatia ja otsedemokraatia[muuda | muuda lähteteksti]

Esindusdemokraatia vastandub otsedemokraatiale, mille puhul rahvas teostab oma võimu ise otsuseid tehes.

Esindusdemokraatia ja osalusdemokraatia[muuda | muuda lähteteksti]

Esindusdemokraatia teisendit, mis sisaldab otsedemokraatia elemente, kutsutakse osalusdemokraatiaks. Tavaliselt toimib osalusdemokraatia paremini väiksemate kogukondade või otsustusüksuste tasemel (näiteks perekond, korteriühistu, küla, kogukond). Selleks, et vähendada üksikisikust kaugele jääva esindusdemokraatia vahenditega tehtud otsuste negatiivset mõju üksikisikule, peab võimalikult palju kohalikke probleeme leidma lahenduse väikestes kogukondades. Kõrgemate tasandite otsustada tuleb jätta ainult põhimõttelised küsimused. Nii pole ka vaja kõrgematele tasanditele suurtes kogustes tööjõudu (bürokraatia), keda võib rakendada muul tööl.

Kriitika esindusdemokraatia suhtes[muuda | muuda lähteteksti]

Oma raamatus "Political Parties" kirjutas Robert Michels, et enamus esindusvalitsemise vormid kalduvad oligarhia või patriarhiaadi poole. Adolf Gasser võrdles oma raamatus "Gemeindefreiheit als Rettung Europas" stabiilseid ja ebastabiilseid esindusdemokraatiaid. Oma uurimuses tõi ta esindusdemokraatia püsimajäämiseks vajalikuna välja järgnevad tingimused:

  • Ühiskond peab olema ehitatud alt üles. Siis on ühiskond ehitatud inimeste poolt, kes on vabad ning kellel on õigus kaitsta end relvadega.
  • Need vabad inimesed loovad kohalikke kogukondi või ühinevad nendega. Sellised kohalikud kogukonnad on iseseisvad (ka majanduslikult) ning võivad vabalt kehtestada oma reegleid.
  • Kohalikud kogukonnad kuuluvad ühiselt mingi kõrgema üksuse alla (nt.kantoni).
  • Puudub hierarhiline bürokraatia.
  • Need kohalikud kogukonnad ei võistle omavahel (nt saadavate teenuste või maksude nimel).

Negatiivne oleks sellise valitsemisvormi juures see, et rahvasaadikud ei oleks kohustatud täitma valimiste eel antud lubadusi.

Pakutud lahendused[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatus "La Stochocratie" pakkus Roger de Sizif välja süsteemi, kus rahvasaadikuid ei vali rahvas, vaid nad loositakse välja loterii teel. Sellise süsteemi abil loodetakse vähendada rikka eliidi mõjuvõimu poliitikale ning vältida oligarhiaks või patriarhaadiks muutumist.[10]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://www.varivalimised.ee/valimised2015/pdf.php?id=37 Külastatud: 09.04.2016
  2. http://www.euroinfo.ee/index.php?id=9&cmd=go2 Külastatud: 09.04.2016
  3. Manin, Bernard (1996) The Principles of Representative Government. Cambridge: Cambridge University press
  4. Livy, Titus (2002) The Early History of Rome. Penguin Classics
  5. Watson (2005)
  6. Nolan, Cathal J (1999) Maailma poliitika leksikon. Tallinn: Olion
  7. Köchler, Hans (1987). The Crisis of Representative Democracy. Frankfurt/M., Bern, New York: Lang. Laver, M.
  8. Urbinati, Nadia (2006) Representative Democracy: Principles and Genealogy. Chicago: Chicago University Press
  9. Edmund Burke (1854). The works of the Right Honourable Edmund Burke. London: Henry G. Bohn
  10. Roger de Sizif (1998) La Stochocratie. Pariis: Les Belles Lettres