Eestimaa Provintsiaalmuuseum

Allikas: Vikipeedia
Ungern-Sternbergide palee Toompeal, kus aastatel 1911-1946 asus Eestimaa Provintsiaalmuuseum (Kohtu 6, ehitatud 1865–1868, arhitekt Martin Gropius)
Foto: Ave Maria Mõistlik, 20. mai 2009

Eestimaa Provintsiaalmuuseum (ka: Tallinna Provintsiaalmuuseum) oli 1842. aastal asutatud Eestimaa Kirjanduse Ühingu juurde 1864. aastal loodud muuseum.

Muuseumikogud koosnesid kultuur- ja kunstiloolistest ning loodusteaduslikest kogudest. Hiljem tekkis raidkivide kogu, kuhu olid koondatud peamiselt Tallinna meistrite valmistatud ehitusdetailid, hauakivid jne. Muuseumi tegevust toetas Tallinna linnavalitsus[1]. Muuseumi kogudes oli tallel hulk esemeid ja maale Tallinna ja selle ümbruse kirikutest. Seal asus Jüri kiriku keskaegne altar, mis varem kuulus Oleviste kirikule, Jüri kiriku 18. sajandist pärinevad vitraažid ning endine Toomkiriku altar. Leidus hulk tsunftidele kuulunud esemeid, etnograafiakogu ning arheoloogiline kogu, mis sisaldas 19. sajandi lõpus Tallinnast leitud esemeid. Oli ka oma kunstikogu[2].

3. detsembril 1911 avati Provintsiaalmuuseumi ekspositsioon Tallinnas Toompeal, Ungern-Sternbergi palees. Hoone suurest saalist vasakul asuvas ruumis oli eksponeeritud mitu kollektsiooni. Saalist paremal asuvas ruumis oli kodumaise fauna ekspositsioon. Vestibüülist vasakul asus kunstisektsiooni koosolekute ruum ja ühtlasi väike kunstisalong õlimaalidega seintel. Vestibüülist paremal asus tammepaneelidega vooderdatud suur lugemistuba, kus asetseva kahe pika laua taha mahtus 30 inimest. Lugemissaal pakkus lisaks kirjandusele saksa-, vene- ja prantsuskeelseid päevalehti ning oli avatud kella 9–22. Hoone teise korruse Pika jala poole pööratud keskne saal oli jaotatud kolmeks, seal asusid Idamaade materjale sisaldavad etnograafiakogud, muinasaja mälestiste ekspositsioon ning võõramaiste relvade, klaasi, portselani ja kuriositeetide kogud.

Teise korruse peasaalist paremale jäi saal Tallinna ajalugu kajastavate materjalide ja Raeapteegi pidaja Johannes Burchart VIII kollektsiooniga "Mon Faible", vasakule jäi paleontoloogia kabinet. Korruse hoovipoolsetesse ruumidesse paigutati mündid, medalid, pitserid ja herbaariumid ning eksootilise fauna kollektsioon. Hoovipoolsetesse ruumides asusid ka raamatuhoidlad, tehnikasektsiooni ja muinsussektsiooni tööruumid.

Hoone keldris asusid raamatukogu ja arhiiviruumid, pööninguruumi kasutati hoiuruumina[3].

Muuseumi natsionaliseerimine[muuda | muuda lähteteksti]

1939. aasta oktoobris alanud baltisakslaste ümberasumise käigus nõudsid sakslased Eesti riigilt Õpetatud Eesti Seltsi varade väljaandmist, kuid pärast 1940. aasta juunipööret ja uue sovetivõimu kehtestamist Õpetatud Eesti Selts likvideeriti, hoone ja varad natsionaliseeriti ning anti Eesti NSV võimude poolt Ajaloo- ja Revolutsioonimuuseumile, mis aga 1952. aastal kolis praegusse asukohta Tallinna Suurgildi hoones.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1878. aastast 300 rubla aastas, hiljem 150.- ka kuni 1908. aastani kokku 5850 rubla
  2. Ülevaade Eestimaa Kirjanduse Ühingu poolt saadud riikliku toetuse kohta ning ülevaade kogude iseloomust ja koostisest, 1940, EKMa 21-7/5:23-27
  3. Aadlipalee Toompeal, Eesti Njingman Budismi Entsüklopeedia