Sinitihane

Allikas: Vikipeedia
Sinitihane
Parus caeruleus 1fotograf ru.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Värvulised Passeriformes
Sugukond: Tihaslased Paridae
Perekond: Tihane Parus
Liik: Sinitihane
Ladinakeelne nimetus
Parus caeruleus
Linné, 1758
Sünonüümid

Parus caeruleus

Sinitihane (Parus caeruleus syn. Cyanistes caeruleus) on tihaslaste sugukonda tihase perekonda kuuluv lind.

Alates 21. sajandi algusest on tendentsiks tema arvamine koos lasuurtihasega (Cyanistes cyanus) perekonda Cyanistes. Siiski pole see lõplik.

Kanaari saarte sinitihaseid vaadeldakse ka eraldi liigina Cyanistes teneriffae.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sinitihane on Kesk-Euroopas väga sage. Peale Euroopa esineb ta Kanaari saartel, Loode-Aafrikas, Türgis, Kaukaasias, Iraanis ja Turkmeenias. Kanaari saarte sinitihaseid vaadeldakse sageli eraldi liigina Cyanistes teneriffae. Eestis on sinitihane vähearvuline, kuid üldlevinud lind. Tema arvukus võib meil külmade talvede tagajärjel märgatavalt kahaneda.[2] Sinitihase pesitsusaegset arvukust hinnatakse 100 000 – 150 000 paarile, talvist arvukust 200 000 – 400 000 isendile [3].

Sinitihane

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sinitihasele on iseloomulikud sinine mütsike ning sinakad tiiva- ja sabasuled[4]. Pea ülapool on taevassinine, välja arvatud valge laup ja valge vööt kuklal [2]. Noka lahunurgast kulgeb läbi silma kitsas tumesinine riba, mis ühineb kuklal üle teise silma mineva samasuguse ribaga[2]. See riba laskub seejärel kõrva kattesulgede tagant lõuaaluse musta laiguni, kaardudes ümber valgete põskede[2].

Kaela tagaosa on helesinine, selg ja saba kattesuled oliivrohelised. Kõhupool on kollane, tiivad ja saba taevasinised. Tiiva kattesulgede valged tipud moodustavad tiival valge vöödi.[2]

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sinitihane eelistab elada tammerohketes leht- ja segametsades. Sageli elab ta parkides ja aedades.

Ta on osalt paiga-, osalt hulgulind.[2]

Talvel kohatakse sinitihast enamasti paaris. Vahel moodustavad sinitihased ühiseid salku teiste tihastega. Matsalu roostikes talvituvad sinitihased suurte, mitmesajaisendiliste parvedena.[2]

Pesitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kahenädalane sinitihasetibu ja viljastamata jäänud muna. Pildistatud rõngastamise ajal.

Pesapaikadele ilmub ta märtsis juba paaridena. Aprillis asub ta pesa rajama. Pesa teeb ta harilikult puuõõnde maapinnast 1–4 m kõrgusele, sagedamini niiskesse metsa vee lähedale. Lisaks looduslikele õõnsustele kasutab ta meeleldi väikeste rähnide pesakoopaid ja kõdunenud kändude lõhesid.[2]

Pesa ehitavad mõlemad vanemad enamasti samblast, kuivast rohust, niinest, karvadest ja ämblikuniidist. Pesa vooderdatakse hobusejõhvide, sulgede ja udusulgedega. Pesaava läbimõõt ei ületa 30–35 mm.[2]

Valmis pesa jääb 3–5 päevaks tühjaks, siis muneb emalind sinna 9–13 muna. Munad on valged punakaspruunide tähnidega. Haub ainult emaslind, isaslind toidab teda 1–2 korda tunnis. Vahel lendab emane ka ise toitu otsima, kattes munad udusulgedega kinni. Haudumine kestab 12–14 päeva.[2]

Esialgu toidab poegi peamiselt isalind ja emalind soojendab neid, aga alates 4.–6. päevast lõpetab emane poegade soojendamise ja läheb ka ise neile toitu tooma. Vanemad toovad toitu pessa kuni kolmsada korda päevas. Pojad on pesas ligi 20 päeva. Pärast poegade pesast lahkumist toidavad vanemaid veel 6–9 päeva ja asuvad siis teist kurna looma.[2]

Sinitihane pildistatuna Simunas Lääne-Virumaal.

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sinitihane korjab toitu puuokstelt, põõsastelt, pungadelt ja lehtedelt. Talvel langeb ta vahel lumele, et korjata sealt putukaid. Ta sööb liblikaröövikuid ja ämblikke, märksa vähem leidub toidus mardikaid, lutikaid, kahetiivalisi ja kiletiivalisi. Ta hävitab suurel hulgal metsa- ja aiakahjureid, näiteks rüüstab viljapuutuplase talvepesi ja sööb õielõikajaid. Niimoodi toob ta suurt kasu.[2]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. BirdLife International (2004). Parus caeruleus. 2006 IUCNi punane nimistu. IUCN 2006. Välja otsitud 12. mail 2006.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 "Loomade elu", 6. kd., lk 390–391
  3. 3,0 3,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008". Hirundo, 1/2009. Eesti Ornitoloogiaühing. (PDF)
  4. "Eestimaa elusloodus: Kodumaa looduse teejuht", 2001, lk 250

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]