Karl Ernst von Baer

Allikas: Vikipeedia
Karl Ernst von Baer
Karl Ernst von Baer
Karl Baeri hauasammas Vana-Jaani kalmistul Tartus

Karl Ernst von Baer (28. veebruar (17. veebruar) 1792 Piibe mõis, Järvamaa28. november (16. november) 1876 Tartu) oli loodus- ja arstiteadlane, kirjeldava ja võrdleva embrüoloogia rajaja.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Ernst von Baer sündis Piibe mõisas Eestimaa rüütelkonna peamehe Magnus Johann von Baeri (1765–1825) ja Juliane von Baeri (1764–1820) pojana. Tema esivanemad olid pärit Vestfaalist, Saksamaal. Pärinud rüütlitiitli, oli tema täielik nimi Karl Ernst Ritter von Baer, Edler von Huthorn.

Baer õppis 1807–1810 Tallinna Toomkoolis ja seejärel 1810–1814 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas (sügisel 1814 kaitses doktoritöö eestlaste endeemilistest haigustest) ning jätkas haridusteed Berliinis, Viinis ja Würzburgis.[1]

1821. aastal asus ta korralise professori kohale Königsbergi Ülikoolis. 1826. aastal valiti ta Tartu Ülikooli füsioloogia, semiootika ja patoloogia professoriks, kuid Baer ei võtnud seda kohta vastu.[2] 1834. aastal asus Baer Peterburi. 1841–1852 töötas ta Peterburi Meditsiinikirurgia Akadeemia võrdleva anatoomia ja füsioloogia korralise professorina. Ta oli Vene Geograafia Seltsi asutaja ja selle esimene president, samuti Vene Entomoloogia Ühingu asutajaliige.

Viimased eluaastad (18671876) elas Baer Tartus, olles seal Eesti Loodusuurijate Seltsi esimees.

Baer on maetud Raadi kalmistule Tartus. Tartu Toomemäel asub Baeri mälestuskuju. Baeri portree oli Eesti kahekroonilisel rahatähel.

Tema järgi on ladinakeelse nime saanud amuuri vart (Aythya baeri).

Teenistus Peterburi Teaduste Akadeemias[muuda | muuda lähteteksti]

1826. aastal valiti Köningsbergis töötav Baer Keiserliku Teaduste Akadeemia välismaiseks kirjavahetajaliikmeks.[3] Tänutäheks pühendas Baer järgmisel aastal ilmunud oma ladinakeelse teose "Imetaja ia inimese muna tekkest" Keiserlikule Teaduste Akadeemiale[4].

1828. aastal tekkis Keiserlikus Teaduste Akadeemias küsimus vakantse zooloogiakoha täitmisest. Akadeemia alaline sekretär Paul Heinrich von Fuss pöördus Baeri poole ettepanekuga asuda Köningsbergist Peterburi.[3] Baer lootis saada kutset Tartusse professori kohale, kuid seda saamata, saatis teele kirja nõusolekuga minna Peterburi[5]. 1828. aasta aprillis valitigi ta Keiserliku TA zooloogia kateedri korraliseks akadeemikuks[6]. Keiser andis sellele oma kinnituse sama aasta 27. augustil (vkj 13.08)[5]. Kuna Baer oli jõudnud võita üldise tunnustuse, siis sai ta akadeemikuks adjunkti vaheastet vahele jättes[7].

1829. aasta lõpul jõudis Baer Peterburi, küll ilma perekonnata ja ametlikult Köningsbergi Ülikooli professorina.[5] Kuid juba järgmisel aastal otsustas Baer naasta Köningsbergi[3] 1830. aasta novembris vabastatigi Baer akadeemia teenistusest. Hiljem on Baer autobiograafias nimetanud Peterburist lahkumise põhjustena esmajoones piiratud võimalusi imetajate embrüoloogia uurimiseks ja vastumeelset suhtumist akadeemia zooloogiliste kogude korrastamisse [3]. Vähetähtsusetu polnud ka tema abikaasa vastuseis Köningsbergist lahkumisele[3]. 1830. aastal valiti Baer Keiserliku TA auliikmeks[3].

Teistkordselt valiti Baer Keiserliku TA akadeemikuks 1834. aastal, mil ta asus juba alaliselt ümber Venemaale.[3] Põhjuseks, mis sundis Baeri Köningsbergist ära tulema, sai venna surmaga tekkinud vajadus perekonnamõis Piibel üle võtta[8]. Arvatakse, et Eestimaal viibides saatis Baer Keiserlikule Teaduste Akadeemiale palve, et akadeemia teda jälle liikmeks vastu võtaks[8]. 28. aprillil (vkj 11.04) valitigi ta zooloogia kateedri korraliseks akadeemikuks[8]. Keiser Nikolai I oli 13. juunil Baeri valimist kinnitades meelde tuletanud, et eelmisest kaheaastasest teenistusajast viibis Baer viis kuuendikku välismaal[8]. Sellisest märkusest sai Baer teada akadeemia alaliselt sekretärilt Fussilt, kui ta veel samal aastal, enne lõplikku Peterburi siirdumist, taotles Vene riigi alamana keisrilt luba sõita Triesti uurima selgrootute mereloomade arengut ja sai sellele eitava vastuse[8]. Augustis andis Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III lahkumisnõusoleku ja oktoobris tulid Baerid Köningsbergist ära. Oma suure raamatukogu saatis Baer Peterburi sõjalaevaga, seda aitas korraldada admiral Peter Ricord[8]. Raamatud jõudsid pärale alles talvel 1835–1836, kuid Baer leidis, et asi lahenes hästi, sest sõjalaevaga toodu ei läbinud tollikontrolli, mis võinuks ajaliselt veelgi kauem kesta.[8]

Teaduste Akadeemia raamatukogu Peterburis Vassili saarel, kus Baer 1835–1862 töötas akadeemik-raamatukoguhoidjana

1835. aasta juunis valiti Baer Keiserliku Teaduste Akadeemia raamatukogu väliskirjanduse osakonna juhatajaks (akadeemik-raamatukoguhoidjaks[9]). Seda ametit, mis andis teatavat lisatasu, pidas Baer kuni akadeemiast lahkumiseni (1862). Kuna enne Baeri valitses raamatukogus tohutu segadus, siis pidas Baer oma esmaülesandeks koostada süstemaatiline kataloog. Hilisemad uuringud on tõestanud, et käsikirjade kataloog on koostatud Baeri enda käekirjaga.[8]

Pärast Pjotr Zagorski surma (1846) valiti tema asemele Keiserliku Peterburi TA võrdleva anatoomia ja füsioloogia kateedri akadeemikuks mitmekülgsete huvidega Baer.[10] Selline valik tehti Baeri enda palvel. Tema koha zooloogias võttis üle Alexander Theodor von Middendorff[11].

1858. aastal sattus Baer skandaali keskele. Akadeemia füsioloogia-adjunkti vakantsele kohale esile kerkinud Nikolai Jakubovitš oli Baerile vastuvõetamatu oma tööde kaheldava väärtuse tõttu. Baer kavatses sellele kohale Berliinist kutsuda Wilhelm Kühne. Selle peale aga saatis Jakubovitš rahvahariduse ministrile kaebekirja nii akadeemia kui ka Baeri kohta. Kirjas pandi akadeemik Baerile süüks, et ta otsib akadeemiale uusi liikmeid kõigis Euroopa nurkades, ei otsi neid aga venelaste, vaid oma kaasmaalaste, välismaalaste hulgas. Jakubovitš üritas ka avalikku arvamust enda poole kallutada. Bulvarpress haaraski sellest kinni, kirjutades Peterburi saksa akadeemiast, mis olevat 136 aastat töötanud vene rahva kulul teiste riikide heaks. Liberaalsemad ajalehed rõhutasid ettevaatlikult, et akadeemikuid tuleb valida mitte rahvuse järgi, vaid teaduslike saavutuste põhjal.[12].

1862. aasta oktoobris lahkus Baer seoses kõrge ea ja tervise halvenemisega akadeemia teenistusest.[7] Kuigi ta oli akadeemiku kohast loobunud, jäi ta akadeemiaga seotuks auliikmena koos hääleõigusega[12]. Selline staatus oli Peterburi Teaduste Akadeemia ajaloos haruldane[12].

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Baeri huvide hulka kuulusid embrüoloogia, anatoomia, ihtüoloogia, entomoloogia, etnograafia, antropoloogia ja geograafia.

Oma elu erinevatel perioodidel oli ta huvide kese erinev – Königsbergis tegeles ta embrüoloogiaga, Venemaal etnograafia, antropoloogia ja geograafiaga, Eestis bioloogia teoreetiliste küsimustega.

Embrüoloogia ja arengubioloogia alaste uurimuste käigus avastas ta imetajate munaraku. Tema sõnastatud üldised organismide arengu reeglid on tuntud Baeri seadustena. Ta oli üks ökoloogia rajajaid. Ta uuris muu hulgas Peipsi järve kalavarude dünaamikat ja seda mõjustavaid faktoreid.

Ta oli bioloogilise aja käsitluse üks alusepanijaid.

Olles küll evolutsionist, suhtus ta kriitiliselt Charles Darwini antud seletustesse evolutsiooni mehhanismile. Ta kirjutas sel teemal pikema töö "Über Darwins Lehre".

Esmakirjeldatud Baeri poolt[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Valitud teadusakadeemiate liikmeks[muuda | muuda lähteteksti]

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Baeri suguvõsa vapp

Karl Ernst von Baer abiellus 1. jaanuaril 1820 Königsbergis Auguste von Medemiga, kellega nad said kuus last – viis poega ja tütre.

Esivanemad[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Ernst von Baeri esivanemad
Karl Ernst von Baer
(1792–1876)
Magnus Johann von Baer
(1765–1825)
Heinrich Johann von Baer
(1723–1776)
Heinrich von Baer
(1688–1751)
Andreas Baer
(1627–1708)
Gerdrutha Agneta Neederhoff
(suri 1697)
Anna Magdalena von Waldeck
(1692–1731)
Christoph Reinhold von Waldeck
(suri 1739)
Barbara Christina von Helmersen
Anna Louise von Freymann
(1734–1814)
Carl Johann von Freymann
(suri 1729)
Carl Otto von Freymann
(1697–1757)
Catharina Elisabeth von Rothausen
(suri 1700)
Anna Christina von Reutz
(1703–1755)
Georg Friedrich von Reutz
Ursula Elisabeth de Grave
Juliane von Baer
(1764–1820)
Andreas Magnus von Baer
(1726–1787)
Heinrich von Baer
(1688–1751)
Andreas Baer
(1627–1708)
Gerdrutha Agneta Neederhoff
(suri 1697)
Anna Magdalena von Waldeck
(1692–1731)
Christoph Reinhold von Waldeck
(suri 1739)
Barbara Christina von Helmersen
Margarethe Johanna von Wrangell Karl Gustav von Wrangell
(1675–1757)
Karl von Wrangell
(1643–1719)
Barbara Christina Galle
(1649–1705)
Magarethe Helene von Kursell
(1699–1766)
Christopher Friedrich von Kursell
Maria Juliana von Wrangell

Baeri tööd eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

  • Baer, Karl Ernst von (1975). Eestlaste endeemilistest haigustest. Folia Baeriana 1: 143–181.
  • Baer, Karl Ernst von (1976). Eestlaste endeemilistest haigustest. (Ülo Torpats, tõlk.; Harald Haberman, eessõna; Viktor Kalnin, järelsõna.) Loomingu Raamatukogu 33.
  • Baer, Karl Ernst von (2013). Eestlaste endeemilistest haigustest. Tartu: Hea Lugu.
  • Baer, Karl Ernst von (1986). Tartu ülikool 1810–1814. Rmt: Issakov, S. (toim.), Mälestusi Tartu ülikoolist (17.-19. sajand). Tallinn: Eesti Raamat, 67–90.
  • Baer [Karl Ernst von] (1992). Loodusfilosoofiast ja teleoloogiast. [Katkendid valinud] Stölzle, Remigius. Akadeemia 4(3): 461–465.
  • Baer, Karl Ernst von (2002). Milline vaade elusloodusele on õige? ning kuidas seda rakendada entomoloogias? Akadeemia 14(12): 2556–2584.
  • Baer, Karl Ernst von (2015). Teateid härra salanõuniku Dr. Karl Ernst von Baeri elu ja kirjatööde kohta edastatud tema enda poolt. (Anti Lääts, tõlk.) Tartu: Ilmamaa.

Baeri kohta eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kaavere, Vello (1992). Baeri fenomen. Akadeemia 4(3): 451–459.
  • Kaavere, Vello (1992). Baer. Tartu.
  • Remmel, Maie (1984). Baeri paradigma, ehk kas morfogeneesi refleksioon peab järgima morfogeneesi omaaega? Schola Biotheoretica 10: 62–72.
  • Remmel, Maie (1985). Tartu ülikool, Baeri paradigma ning sellega seotud teadusdiskussioonidest. Tartu ülikooli ajaloo küsimusi 18: 152–169.
  • Stölzle, Remigius (1992). Baer loodusfilosoofiast ja teleoloogiast. Akadeemia 4(3): 461–465.
  • Tammiksaar, Erki; Kull, Kalevi (2002). Baer, Tartu rütm ja looduse meloodia. Akadeemia 14(12): 2585–2589.
  • Valt, Maie (1975). Mõningaid probleeme seoses K. E. v. Baeri töödes esitatud tüüpideteooria morfo-taksonoomilise süsteemi evolutsioonilise tõlgendamisega. Folia Baeriana 1: 47–71.
  • Valt, Maie (1976). Mõnda Baeri kokkupuuteist fennougristikaga. Folia Baeriana 2: 33–38.
  • Valt, Maie (1977). K. E. v. Baer ja darvinism: Etüüd arenguideede draamast bioloogias. Tallinn: Valgus, 174 lk.
  • Plavilštšikov, Nikolai (1961). Homunkulus: jutustusi bioloogia ajaloost. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 511 lk.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Isidor Brennsohn: Die Aerzte Estlands vom Beginn der historischen Zeit bis zur Gegenwart : ein biografisches Lexikon nebst einer historischen Einleitung über das Medizinalwesen Estlands, Hirschheydt, 1922, lk.127
  2. Toomsalu, Maie (koost.) 2002. Tartu Ülikooli Vana Anatoomikumi professorid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk. 114.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Hain Tankler. "Tartu ülikooli kasvandikud – NSV Liidu Teaduste Akadeemia kasvandikud". Tallinn: Valgus, 1982. Lk 40–41.
  4. Vello Kaavere. "Baer". Tartu: Tartu Ülikool, 1992. Lk 38.
  5. 5,0 5,1 5,2 Vello Kaavere. "Baer". Tartu: Tartu Ülikool, 1992. Lk 42–43.
  6. "Karl Ernst von Baer". Koostaja Tullio Ilomets. Tallinn: Eesti Raamat, 1976. Lk 30.
  7. 7,0 7,1 Hain Tankler. "Tartu ülikooli kasvandikud – NSV Liidu Teaduste Akadeemia kasvandikud". Tallinn: Valgus, 1982. Lk 30–32.
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 8,6 8,7 Vello Kaavere. "Baer". Tartu: Tartu Ülikool, 1992. Lk 48–49.
  9. "Karl Ernst von Baer". Koostaja Tullio Ilomets. Tallinn: Eesti Raamat, 1976. Lk 36.
  10. Hain Tankler. "Tartu ülikooli kasvandikud – NSV Liidu Teaduste Akadeemia kasvandikud". Tallinn: Valgus, 1982. Lk 43–44.
  11. Vello Kaavere. "Baer". Tartu: Tartu Ülikool, 1992. Lk 63.
  12. 12,0 12,1 12,2 Vello Kaavere. "Baer". Tartu: Tartu Ülikool, 1992. Lk 88–90.
  13. Orbituary. Dr. Carl von Lingen, The British Medical Journal. 4. aprill 1896; 1(1840): 882.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]