Heinrich Riikoja

Allikas: Vikipeedia
Heinrich Riikoja

Heinrich Roman Riikoja (aastani 1924 Heinrich Roman Reichenbach; 8. märts 189131. oktoober 1988 Tartu) oli eesti zooloog ja hüdrobioloog; bioloogiadoktor (1942). Ta on Eesti hüdrobioloogia rajajaid.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

1910. aastal lõpetas ta Tallinna Nikolai Gümnaasiumi (praegu Gustav Adolfi Gümnaasium). Samal aastal astus Tartu Ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonna keemiaosakonda, hiljem läks üle loodusteaduste osakonda, huvitudes zooloogiaprofessor Konstantin Saint-Hilaire suunamisel hüdrobioloogiast. Lõpetas ülikooli 1918. aastal loodusteaduste kandidaadina (cand. rer. nat.).[1][2]

1918–1919 võttis osa Eesti Vabadussõjast.[3]

Aastatel 1917–1920 töötas Hugo Treffneri Gümnaasiumis õpetaja ja koo­lijuhataja abina. 1919. aastast Tartu Ülikooli zooloogiakateedri dotsent, 1926. aastast erakorraline professor, 1929. aastast korraline zooloogiaprofessor.

1920. aastatel täiendas end Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal, Soomes ja Taanis.[4]

Aastatel 1930–1932 ja 1935–1940 juhatas ta Tartu Ülikooli Zooloogiainstituuti ja Zooloogiamuuseumi.

1940. juulis määrati ta esimeseks nõukogudeaegseks Tartu Riikliku Ülikooli rektoriks, lahkus rektori ametist sama aasta septembris omal soovil, kuid jätkas 1940–1941 TRÜ zooloogiakateedri juhataja ja professorina ning matemaatika-loodusteaduskonna dekaanina, olles ka ametiühingukomitee abiesimees. Saksa okupatsiooni ajal vabastati ta dekaani ja 1942 ka professori ametist.[1] 1942–1944 töötas Põllutöödirektooriumi kalandusosakonna teadusnõunikuna.[3]

1944. septembris ennistati ta matemaatika-loodusteaduskonna dekaaniks, 1945. maist selgrootute zooloogia ja hüdroloogia kateedri juhataja-professor. 1945. aprillis omistati talle teaduslike kraadide ümberatesteerimise tulemusena (ülikooli atesteerimiskomisjoni esildise alusel Eesti NSV hariduse rahvakomissari otsusega) loodusteaduste doktori kraad (dr. phil. nat).[1] Töötas ülikoolis 1959. aastani, seejärel sai emeriitprofessoriks.

1922–1943 oli ta Eesti esindaja Rahvusvahelises Limnoloogide Ühenduses.

1929–1935 oli Eesti Loodusuurijate Seltsi esimees, aastast 1956 auliige.

Aastatel 1944–1958 oli ka Eesti NSV Teaduste Akadeemia Bioloogia Instituudi hüdrobioloogia sektori juhataja.[5]

Heinrich Riikoja on maetud Tartu Raadi kalmistule.[6]

Teadustöö[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alustas uurimistööd 1913. aastal Kovda bioloogiajaamas Valge mere ääres. Aastal 1915 osales ta Volga delta ja 1917. aastal Kaspia mere ekspeditsioonil.

1920. aastatel toimetas koos õe Marta Sillaotsaga kodu-uurimuslikku väljaannet "Kodu".

Alates 1920. aastaist juhtis ta Eesti siseveekogude uurimistöid, tegi ekspeditsioone Matsalu lahele, Saadjärvele, Tamulale, Vagulale, Emajõele, Võrtsjärvele ja teistele veekogudele.

1940. aastal valmis tal mahukas uurimus Ida-Eesti järvede, sealhulgas järvevee keemilise koosseisu kohta.[7]

Koos Johannes Voldemar Veskiga arendas eestikeelset zooloogiaalast terminoloogiat.

Töid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Riikoja, H.; Veski, J. 1923. Selgrootute loomade süstemaatiline nimestik. Tartu: Loodus.
  • Riikoja, H. 1927. Kodumaa kalad. Tartu: Loodus.
  • Riikoja, H. 1934. Eesti järvede nimestik. Tartu: Tartu Ülikooli juures olev Loodusuurijate Selts.
  • Riikoja, H. 1950. Eesti NSV kalad. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema vend oli tehnikateadlane Helmut Riikoja ja õde kirjanik Marta Sillaots.

Eelnev:
Tartu Ülikooli rektor
Richard Hugo Kaho (1938–1940)
Tartu Ülikooli rektor
Heinrich Riikoja

1940
Järgnev:
Tartu Riikliku Ülikooli rektor
Hans Kruus (1941–1944)

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]