Domitianus

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Domitianus
Domiziano da collezione albani, fine del I sec. dc. 02.JPG
Sündinud 24. oktoober 0051
Surnud 18. september 0096 (vanus 44)
Abikaasa(d) Domitia Longina
Pereliikmed Titus, Domitilla noorem

Domitianus (Imperator Caesar Divi Vespasiani Domitianus (Germanicus) Augustus; sünninimi (kuni 81. aastani) Titus Flavius Domitianus; 24. oktoober 5118. september 96 Rooma) oli Vana-Rooma keiser 14. septembrist 81 kuni surmani (15 aastat ja 4 päeva). Ta on peamiselt tuntud oma terrorivalitsuse tõttu, mille all senati liikmed kannatasid eriti tema viimastel valitsemisaastatel.[1]

Titius Flavius Domitianus oli tulevase keisri Vespasianuse ja Flavia Domitilla teine poeg[1].

Perekonna võimuletulek[muuda | muuda lähteteksti]

Kodusõjas 69. aastal varjus Domitianus koos onu Flavius Sabinusega Kapitooliumisse. Vitelliuse poolehoidjad tungisid sinna ning Sabinus tapeti, kuid Domitianus pääses vigastusteta. Kui tema isa Vespasianuse väed 20. detsembril 69 Rooma sisenesid, sai ka Domitianus osa triumfist ja teda tervitati kui caesari. Järgmisel aastal sai temast preetor. Ta üritas muuta Petillius Cerialise kehva sõjakampaaniat Reinimaal omaenese truiumfiks. Kui ta 70. aasta sügisel edu saavutamata Rooma saabus, palus ta isalt armu. Sellest ebaõnnestumisest hoolimata oli Domitianus siiski princeps juventutis (keiserlik prints) ja oli konsul kuuel korral Vespasianuse eluajal. Lisaks kuulutati Domitianus ka 11 aastat vanema venna Tituse troonipärijaks, sest viimasel polnud meessoost järeltulijat. Vespasianuse surma järel juunis 79 lootis Domitianus saada sarnast positsiooni, nagu oli Titusel isa valitsemisajal. Eriti tahtis ta saada tribuuniks ja valitseda mingit osa impeeriumist. Neid talle ei antud ning Domitianus oli oma venna suhtes väga vaenulik. Võimalik, et ta oli ka oma venna kiire surma taga. Nimelt suri Titus 13. septembril 81, olles valitsenud vaid veidi üle 2 aasta.[1]

Domitianuse valitsemisaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Aristokraadid vihkasid Domitianust kui keisrit. Kuigi väga raske on eraldada lihtsat sõimu objektiivsest arvamusest, kuid ajaloolaste Tacituse ja Plinius Noorema järgi näib, et üldiselt olid edevus ja julmus tema ebapopulaarsuse peamised põhjused, mitte sõjaline või administratiivne ebapädevus. Ajaloolane Suetonius oli tema suhtes vähem kriitiline, näiteks võitis ajaloolase kiituse Domitianuse range kontroll nii Rooma kui ka provintside magistraatide üle. Oma sekretariaadis kasutas ta nii sõjamehi kui ka vabamehi ehk libertuseid (vabaksostetud orjad, plebeid), kellest mõned säilitasid oma positsiooni ka peale keisri surma. Samuti jäid ametisse tema konsiiliumi (Augustuse loodud nõuandjate kogu) liimed, sealhulgas ka senaatorid. Seadusandluses oli Domitianus karm, millega ta kutsus esile kriitika ja pahameele, kui üritas ohjeldada rahva pahesid, millest ta isegi puutumata polnud. Teda saab kritiseerida ka põhjendamatus paternalismis. Näiteks oli temale iseloomulikud sellised sammud, nagu käsk hävitada pooled impeerumi viinamarjaistandused. Eelnev samm oli mõeldud viinamarjade arvelt suurendada tervailjakasvatust ja piirata veini importi Itaaliasse, kus samal ajal polnud lubatud toodangut suurendada. Kuid Domitianus polnud suuteline oma ettevõtmisega lõpuni minema, samas näitavad Plinius Noorem kirjad Traianusele, et Domitianus halduslikke otsuseid tavaliselt ei tühistatud.[1]

Bust Domitian Musei Capitolini MC1156.jpg

Tema sõja- ja välispoliitika polnud mitte kõikjal edukas. Domitianus oli pärast Claudiust (keiser 41-54) esimene keiser, kes osales isiklikult sõjakäikudel. Mõlemad sõjakäigud, nii Britanniasse kui ka Germaania aladele võeti ette juba tema valitsemisaja alguses. Samuti saab Domitanusele omistada suurimad teened Reini-Doonau piiri kindlustamisel, kui ühelegi teisele keisrile. Piiri ehitamist ja kindlustamist Šotimaal takistasid tõsised sõjad Doonaul, kus Domitianus ei saavutanud kunagi täielikult rahuldavat tulemust. Mis veelgi hullem, Doonaul kaotas ta lausa kaks leegionit ja palju teisi vägesidki. Kuigi isegi Tacitus tunnistas, et sealne ebaõnnestumine oli pigem komandöride hooletuse ja kiirustamise tulemus, süüdistati Roomas läbikukkumises Domitianust. Populaarsus püsis kõigest hoolimata kõrge sõdurite seas, kelle palka ta oli 84. aastal targalt tõstnud ühe kolmandiku võrra.[1]

Ta jätkas oma isa põhiseaduslikku ja tseremoniaalset poliitikat: hoidis sagetasti konsulaate (ta oli konsul ordinarius alates 82. aastast kuni 88. aastani igal aastal); 85. aastal sai temast eluaegne tsensor, millega ta kontrollis senati koosseisu ja senaatorite üldist käitumist; kandis senatis triumfiriietust ning kreeklaste eeskujul kandis ta mängudel kreekariietust ja kuldkrooni, kusjuures nendel mängudel kandsid tema kaaskohtunikud kroone, millel oli kujutatudteiste jumalate seas ka Domitianus. Suetoniuse järgi oli rahvale tõsine solvang keisri nõue kutsuda teda kui "dominus et deus" ehk "isand ja jumal".[1]

Domitianus hukkas 84. aastal oma nõo Flavius Sabinuse, keda ta pidas ilmselt endale ohtlikuks. Olukorra teravnemise märke leiab juba 87. aastast, kuid suurem kriis saabus 1. jaanuaril 89, kui Ülem-Germaania kuberner Antonius Saturninus alustas mässu. Alam-Germaania väed surusid mässu maha ning sellele järgnesid mitmed hukkamised. Paljude senaatorite vastu kasutati lex maiestatis'e seadust (riigireetmine) väga vabalt. Aastaid 93-96 peetakse kige julmemaks terroriperioodiks.[1]

Opositsioon ja Domitianuse surm[muuda | muuda lähteteksti]

Domitianuse oponentide seas oli ka grupp doktrinäärseid senaatorieid, kes olid Tacituse ja Plinius Noorema sõbrad. Nende juht oli noorem Helvidius Priscus, kelle isa oli hukatud Vespasianuse käsul. Nende stoiklikud vaated olid ilmselt põhjuseks, miks Domitianus kahel korral "filosoofid" Roomast välja ajas. Domitianuse valitsemisajal hukati vähemalt 12 konsulit, kuid pole põhjust arvata, et nad olid stoikud.[1]

Domitianuse rahalised raskused olid murettekitavad. Julmus saabus tema valitsusajal varem kui ahnus, kuid hiljem konfiskeeris ta regulaarselt oma ohvrite vara. Tema ehitusprogramm oli riigile ränk: Rooma sai uue foorumi (hilisema nimega Forum Nervae), tema uus palee Palatinuse künkal, tohutu villa Albani mäel ja paljud teised tööd. Samal ajal nõudis suuri summasid sõdurite palk, mida Domitianus ise tõstis. Tõenöoliselt hoidisid pankroti tema viimastel aastatel ära konfiskeerimised. Domitianuse nõo Flavius Clemensi hukkamine 95. aastal näitas keisri lähimatele liitlastele, et keegi pole kaitstud terrori eest. Kaks pretoriaanide prefekti, mõned paleeametnikud ja keisri naine Domitia Longina (Gnaeus Domitius Corbula tütar) hakkasid seejärel vandenõud sepitsema. Pretoriaanid tapsid keisri 18. septembril 96. aastal. Nerva, kes tegutses salaja, võttis seejärel valitsemise üle. Senat rõõmustas Domitianuse surma üle ja tema mälestus mõisteti ametikult hukka, kuid armee suhtus tema surma halvasti. Järgmisel aastal nõudsid väed keisri tapjate karistamist.[1]

Eelnev:
Titus
Vana-Rooma keiser
81-96
Järgnev:
Nerva
  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Guy Edward Farquhar Chilver. "Domitian". Britannica, 20. oktoober 2020. Vaadatud 10.06.2021.