Juri Andropov

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib nõukogude poliitikust; jõelaeva kohta vaata artiklit Juri Andropov (jõelaev).

Juri Andropov
RIAN archive 101740 Yury Andropov, Chairman of KGB.jpg
Sünniaeg 15. juuni 1914
Sünnikoht Stavropoli kubermang
Surmaaeg 9. veebruar 1984
Erakond NLKP
Amet ÜK(b)P Karjala KK II sekretär
NSV Liidu suursaadik Ungari Rahvavabariigis Budapestis
NLKP KK osakonnajuhataja
NLKP KK sekretär
NSV Liidu MN ja RJK esimees
NLKP KK peasekretär
NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees
Juri Andropov
Andropov (1967)

Juri Andropov (vene keeles Юрий Владимирович Андропов; 15. juuni 1914 Nagutskaja jaam Mineralnõje Vodõ lähedal Stavropoli kubermangus9. veebruar 1984 Moskva NSV Liit) oli Nõukogude Liidu poliitik (NLKP KK peasekretär, NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees) ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee pikaaegne juht.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Andropov oli pärit kasaka-aadli perekonnast. Tema isa oli kõrgema haridusega raudteeametnik Vladimir Andropov, ema Jevgenia Flenkenstein oli Soomest pärit sakslase Karl Flenkensteini tütar. Teistel andmetel oli ta ema juudi rahvusest. Juri Andropovi sugulane on tuntud vene revolutsionäär, aadlik Sergei Andropov.

Andropov oli poliitiliselt tegev alates 1930. aastatest. Andropov tegi komsomolikarjääri Jaroslavlis, viidi aga ilmselt Soome juurte tõttu üle Karjalasse. Seal tõusis ta komsomolijuhi kohalt ÜK(b)P Karjala Keskkomitee II sekretäriks.

Vaid oma ülemuste reetmine Karjalas päästis Andropovi nn Leningradi protsessist. Tänutäheks viis Stalini favoriit Georgi Malenkov Andropovi tööle NLKP Keskkomitee aparaati, kus ta 1951. aastast tegeles Baltikumi (Eesti, Läti ja Leedu NSV) liiduvabariikide kommunistlike parteide kureerimisega.

Tüli mõjuka NLKP KK (ideoloogia)sekretäri Mihhail Susloviga tõi kaasa tema kõrvaldamise sellelt kohalt ning ta suunati NSV Liidu välisministri Vjatšeslav Molotovi palvel 1953. aastal NSV Liidu Välisministeeriumi keskaparaati osakonnajuhatajaks.

Tegevus Ungaris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastatel 19541957 oli Juri Andropov NSV Liidu Täievoliline saadik Ungari Rahvademokraatlikus Vabariigis. Andropovi osa Ungari rahvusliku ülestõusu mahasurumises 1956, mil ta oli NSV Liidu suursaadik Ungaris Budapestis, tõi ta Andrei Gromõko soovitusel 1957 Ida-Euroopa asjade spetsialistina NLKP keskkomiteesse osakonnajuhatajaks

NLKP KK osakonna juhatajana[muuda | redigeeri lähteteksti]

NLKP KK Välismaiste kommunistlike ja sotsialistlike riikide töölisparteide osakonna juhatajana 1957. aastast alates, kümne aasta jooksul kureeris sotsialismimaid. 1961. aastal valiti ta NLKP KK koosseisu ja Nikita Hruštšovi soosingul 1962. aastal keskkomitee sekretariaati. 1966. aastal valiti ta NSV Liidu Ülemnõukogusse Eesti NSVst, sel põhjusel külastas ta korduvalt Eestit.

Tegevus NSV Liidu RJK esimehena[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastatel 19671982 oli Andropov NLKP KK liige, NLKP KK Poliitbüroo liikmekandidaat ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimees. Kohe pärast NSV Liidu RJK esimeheks määramist alustas Andropov "võitlust ideoloogilise diversiooniga" ning poliitiliste teisitimõtlejatega ja moodustas selleks eraldi NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Viienda valitsuse.

Andropovi esimeheks oleku ajal alustati jälle nõukogude julgeolekuorganite heroiseerimist ning propagandaaktsioone, muuhulgas alustati tema käsul filmi "Seitseteist kevadist hetke" käsikirja loomist.

Aastal 1973 sai ta NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liikmeks, olles Leonid Brežnevi suurim toetaja ja lähim kaasvõitleja.

Andropov ja Eesti[muuda | redigeeri lähteteksti]

1966. aastal valiti Juri Andropov, Eesti NSV-st NSV Liidu Ülemnõukogu Liidunõukogu liikmeks.

1974. aasta sügisel külastas Andropov NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimehena Eestit, kus korraldas ka nõupidamise Eesti NSV Riiklikus Julgeoleku Komitees, mille üheks põhjuseks oli Eestist ÜRO peasekretär Kurt Waldheimile saadetud "Memorandum Eesti iseseisvuse taastamiseks ning Eesti ÜRO liikmeksvõtmise kohta". Selles esitasid kirja koostajad Sergei Soldatov, Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde aktivistid jt ettepanekud: 1) likvideerida Eestis koloniaalhaldusaparaat; 2) viia Eestist välja Nõukogude väed; 3) tuua Eestisse ÜRO väed; 4) võimaldada kõigil eestlastel tulla tagasi kodumaale; 5) korraldada Eestis ÜRO järelevalve all vabad valimised Asutava Kogu loomiseks; hiljem kuulutada välja Eesti Vabariik ja määrata nende valitute seast Eesti valitsus [1].

Tegevus NLKP KK peasekretärina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1982, pärast Brežnevi surma valiti Andropov uueks NLKP Keskkomitee peasekretäriks. Ta püüdis stagneeruvat Nõukogude Liitu karmide keeldude-käskudega tugevdada, kuid eriti edukaks tema poliitika ei osutunud.

Andropov oli viletsa tervisega ning suri juba vähem kui poolteist aastat pärast võimule saamist. Sellega lõppes ka lühiajaline aktiivne periood pärast stagnatsiooni.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast tema surma nimetati Rõbinsk tema auks ümber Andropoviks. Linn kandis aastatel 1984–1989 Andropovi nime. Stavropoli krais on tema järgi nimetatud Andropovi rajoon. Andropovi nime kannavad prospekt Moskvas ja tänavad Jaroslavlis, Petroskois ning Stupinos. Talle on püstitatud mälestussambad tema kodukülas Soluno-Dmitrijevskojes ja 2004. aastal Petroskois. Vladimir Putin lasi 2000. aastal taastada 1991. aastal mahavõetud mälestustahvli Kutuzovi prospektil kortermajal, kus Andropov oli elanud.[2] Andropovi mälestustahvlid on ka Petroskois, Jaroslavlis, Rõbinskis ja Nagutskojes.

Eelnev:
Vladimir Semitšastnõi
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimees
19671982
Järgnev:
Vitali Fedortšuk
Eelnev:
Leonid Brežnev
NLKP KK peasekretär
19821984
Järgnev:
Konstantin Tšernenko
Eelnev:
Leonid Brežnev
NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi esimees
19831984
Järgnev:
Konstantin Tšernenko

Karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Pagendus. I köide 2005 lk.95
  2. Marko Mihkelson, Venemaa : valguses ja varjus, Tallinn: Varrak, 2010, lk 220