Hiina-India sõda

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See artikkel See artikkel räägib 1962. aasta konfliktist. 2020.–2021. aasta konflikti kohta vaata artiklit 2020.–2021. aasta Hiina-India kokkupõrked.

Hiina-India sõda
Indian soldiers on patrol during the 1962 Sino-Indian border war.jpg
India sõdurid Hiina piiril
Toimumisaeg 20. oktoober – 21. november 1962[8]
(1 kuu ja 1 päev)
Toimumiskoht Aksai Chin, North-East Frontier Agency ja Assam
Tulemus

Hiina võit[9]

Territoriaalsed
muudatused
Hiina laieneb enda reaalse kontrolli liinini
Osalised
 Hiina  India
Väejuhid või liidrid
Mao Zedong[1]
Liu Shaoqi[2]
Zhou Enlai
Lin Biao
Luo Ruiqing[3]
Zhang Guohua
Liu Bocheng
Sarvepalli Radhakrishnan
Jawaharlal Nehru
V. K. Krishna Menon
Pran Nath Thapar
Brij Mohan Kaul
Lionel Protip Sen
Anant Singh Pathania
Jõudude suurus
80 000[4] 22 000[5]
Kaotused
Hiina allikad:[6]
722 hukkunut
1697 haavatut
India allikad:
1300 hukkunut (Rezang Las)
India allikad:[7]
1383 hukkunut
1696 teadmata kadunud
548–1047 haavatut
3968 vangi langenut
Hiina allikad:
4897 hukkunut ja haavatut
3968 vangi langenut

Hiina-India sõda leidis Hiina Rahvavabariigi ja India Vabariigi vahel aset 1962. aasta oktoobris ja novembris. Konflikti peamine põhjus oli vaidlusalune ala Himaalaja mäestikus. Kokkupõrked kahe riigi piiril olid alanud juba varem, pärast 1959. aasta Tiibeti ülestõusu, kui India XIV dalai-laamale asüüli andis. India oli 1960. aastal vastu võtnud uue kaitsestrateegia, millega rajati piirile Hiina huvide takistamiseks mitmeid tugipunkte. Mõned postid rajati ka McMahoni liinist põhja poole ehk Hiina peaministri Zhou Enlai poolt aastal 1959 välja kuulutatud reaalse kontrolli liini idaossa.[11]

Hiina sõjaväe võtted muutusid aastatel 1960–1962 aina jõulisemaks, kuna India oli keeldunud hiinlaste diplomaatide ettepanekutest. Aprillis 1962 võttis Hiina Ladakhis uuesti kasutusele varem keelatud olnud "eespatrullid".[12][13] Hiina katsed asja rahumeelselt lahendada lõppesid 20. oktoobril 1962, kui hõivati 3225 kilomeetri pikkune vaidlusalune ala teisel pool McMahoni liini.[14] Hiina väed surusid India relvajõud mõlemal rindel taganema, läänerindel hõivati Chushulis Rezang La mäekuru ning idarindel Tawangi linn. Sõda lõppes 20. novembril 1962, kui Hiina kuulutas välja vaherahu ning taganes enda poolt välja kuulutatud reaalse kontrolli liini taha.

Suur osa võitlusest toimus rasketes mäetingimustes, suured lahingud leidsid aset üle 4000 meetri kõrgusel merepinnast.[15] Lisaks oli Hiina-India sõda märkimisväärne, kuna kumbki pool ei kasutanud eriti õhu- ega mereväge.

Kuna sõja ajal oli käimas Hiina-Nõukogude tüli, toetas Nõukogude Liit sõjas Indiat müües neile Mikojani hävituslennukeid. Seevastu keeldusid Indiat aitamast nii Suurbritannia kui Ameerika Ühendriigid.[16][17]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Lu, Rey-ching (2011). Chinese Democracy and Elite Thinking - Mao Zedong's Rule (1949–1976). New York: Palgrave Macmillan. Lk-d 47–60. DOI:10.1057/9780230117617_4. ISBN 978-0-230-11761-7.
  2. "1969: Liu Shaoqi dies under torture". ExecutedToday. 12. november 2013. In 1959 Liu succeeded Mao as President of the People’s Republic of China, and led the walkback from the Great Leap's destructive stab at modernization.
  3. Robert S. Ross, toim., "China's Decision for War with India in 1962", New Directions in the Study of China's Foreign Policy, ISBN 978-0-8047-5363-0, http://indianstrategicknowledgeonline.com/web/china%20decision%20for%201962%20war%202003.pdf 
  4. Eric S. Margolis (2002). War at the Top of the World: The Struggle for Afghanistan, Kashmir and Tibet. Taylor & Francis. Lk 288. ISBN 978-0-415-93468-8.
  5. 刘振起 (2017). 毛泽东精神. 中国民主法制出版社. Lk 121. ISBN 978-7516214862.
  6. Feng, Cheng; Wortzel, Larry M. (2003). "PLA Operational Principles and Limited War". Mark A. Ryan; David Michael Finkelstein; Michael A. McDevitt (toim). Chinese warfighting: The PLA experience since 1949. M.E. Sharpe. Lk-d 188–. ISBN 978-0-7656-1087-4. Vaadatud 14. aprill 2011.
  7. Shekhar Gupta (30. oktoober 2012). "'Nobody believed we had killed so many Chinese at Rezang La. Our commander called me crazy and warned that I could be court-martialled'". The Indian Express.
  8. Webster's Encyclopedic Unabridged Dictionary of the English language: Chronology of Major Dates in History, p. 1686. Dilithium Press Ltd., 1989
  9. India lost war with China but won Arunachal's heart – Times of India
  10. Robert S. Ross, toim., "China’s Decision for War with India in 1962", New Directions in the Study of China's Foreign Policy, ISBN 978-0-8047-5363-0, http://indianstrategicknowledgeonline.com/web/china%20decision%20for%201962%20war%202003.pdf : "There they unilaterally halted and pulled back northward behind what China said was the line of control prior to the beginning of India's policy of pushing into contested forward areas."
  11. Hoffman, Steven A. (1990). India and the China Crisis. Berkeley: University of California Press. Lk-d 101–104. ISBN 978-0520301726.
  12. Van Tronder, Gerry (2018). Sino-Indian War: Border Clash: October–November 1962. Pen and Sword Military. ISBN 978-1526728388.
  13. Hoffman, Steven A. (1990). India and the China Crisis. University of California Press. Lk-d 103–104. ISBN 978-0520301726.
  14. "Indo-China War of 1962". globalseurity.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. juuli 2017.
  15. Calvin, James Barnard (aprill 1984). "The China-India Border War". Marine Corps Command and Staff College. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. november 2011. Vaadatud 15. oktoober 2011.
  16. P.R. Chari, "Indo-Soviet Military Cooperation: A Review", Asian Survey 19.3 (1979): 230–244 online.
  17. Sharma, Shri Ram (1999). India-USSR Relations, 1947-1971: From Ambivalence to Steadfastness (inglise). New Delhi: Discovery Publishing House. Lk-d 52–59. ISBN 978-81-7141-486-4.