Esimene Indohiina sõda

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
"Indohiina sõda" suunab siia. Teiste tähenduste kohta vaata artiklit Indohiina sõjad.
Esimene Indohiina sõda
Osa Indohiina sõdadest, külmast sõjast ja Aasia dekoloniseerimisest
First Indochina War COLLAGE.jpg
Ülevalt päripäeva: Laose sõdurid taganevad pärast Điện Biên Phủ langemist üle Mekongi jõe tagasi Laosesse; Prantsuse merejalaväelased jõuavad Annami rannikule (juuli 1950); USA kergtank M24 Chaffee, mida prantslased sõjas kasutasid; Genfi konverents (21. juuli 1954); Escadrille 1F-i Grumman F6F Hellcat valmistub Tongkingi lahes Arromanches'i lennukikandjale maanduma.
Toimumisaeg 19. detsember 1946 – 1. august 1954
Toimumiskoht Prantsuse Indohiina (peamiselt Tonkin)
Tulemus

Việt Minhi-juhitud kommunistide võit[18][19][20][21]

Territoriaalsed
muudatused
Vietnami jaotamine aastal 1954
Osalised
Väejuhid või liidrid
Jõudude suurus

Kokku: u 450 000

Prantsusmaa:

Vietnami Riik:

  • 150 000[10]
  • Kokku: u 395 000
Kaotused
Việt Minh:
  • 175 000–300 000 hukkunud või kadunud (Lääne ajaloolaste hinnang)[11][12][13][14]
  • 191 605 hukkunud või kadunud (Vietnami valitsuse hinnang)[15]
Prantsuse Liit:
  • 75 581 hukkunud (20 524 nendest prantslased)[16]
  • 64 127 haavatud
  • 40 000 vangistatud

Vietnami Riik:

  • 58 877 hukkunud või kadunud[17]

Kokku: u 134 500 hukkunud või kadunud


Esimene Indohiina sõda (Prantsusmaal Indohiina sõda, Vietnamis Prantsuse-vastane vastupanusõda) oli Prantsuse Indohiinas 19 detsembrist 1946 kuni 20. juulini 1954 kestnud sõda. Kokkupõrked Prantsusmaa vägede ja Việt Minhi vahel riigi lõunaosas ulatusid 1945. aasta septembrisse. Lahingutes osales palju erinevaid väeüksusi, mh Prantsuse Liidu Prantsuse Kaug-Ida Ekspeditsioonikorpus, mida juhtis Prantsusmaa valitsus ning endise keisri Bảo Đại Vietnami Rahvuslik Armee. Nende vastasleeris olid Vietnami Rahvaarmee ja Viet Minh (osa Vietnami Kommunistlikust Parteist), mida juhtisid Võ Nguyên Giáp ja Hồ Chí Minh.[27][28][29] Kuigi enamik sõjategevusest toimus Tonkinis Vietnami põhjaosas, laienes sellest osa üle kogu riigi ning ka naabrevatesse Laose ja Kambodža protektoraatidesse.[30]

Juulis 1945 otsustasid Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia juhid (Combined Chiefs of Staff), et 16. põhjalaiusest lõunasse jääv Indohiina hakkab kuuluma Briti admiral Louis Mountbatteni South East Asia Commandi alla. Sellest laiusest lõunasse jäänud Jaapani väed kapituliseerusid temale, põhjapoolsed kapituliseerusid generalissimus Jiang Jieshile. Septembris 1945 sisenesid Hiina väes Tonkinisse ning väike Briti väeosa Saigoni (Prantsuse Kotšinhiina pealinna). Hiina tunnustas Ho Chi Minhi Vietnami valitsust, mis asus sellel hetkel Hanois (Prantsuse Tonkini protektoraadi pealinnas). Britid keeldusid Ho Chi Minhi valitsust tunnustamast ning andsid otsustusõiguse prantslastele, see oli vastuolus ameeriklaste OSS-iga, mis toetas Viet Minhi võime. 2. septembril, Jaapani kapituleerumise päeval, kuulutas Ho Chi Minh Hanois välja Vietnami Demokraatliku Vabariigi (VDV). Pärast Jaapani okupatsiooni ajal võimul olnud keiser Bao Dai troonist lahkumist oli Ho Chi Minhi valitsus umbes 20 päeva Vietnami ainus tsiviilvalitsus. 23. septembril 1945 kukutasid Prantsuse väed kohaliku VDV valitsuse ning kuulutasid Kotšinhiinas uuesti välja Prantsuse võimu. Sellest plaanist oli teadlik ka Briti väejuhatus Saigonis. Saigoni ümbruses algas kohe partisanivõitlus, kuid prantslastel õnnestus järk-järgult Indohiina põhja- ja lõunaosades enda kontroll taastada. Ho Chi Minh nõustus Vietnami tuleviku üle kõnelusi pidama, kuid Prantsusmaal toimunud kohtumised vilja ei kandnud. Umbes aasta aega kestis madala intensiivsusega konflikt, täiemahuline sõda algas Prantsusmaa ja Viet Minhi vägede vahel detsembris 1946, Ho Chi Minh läks enda valitsusega pakku. Prantsuse võimud proovisid Indohiinat stabiliseerida organiseerides selle ümber Assotsiatsiooniriikide Föderatsiooniks. Aastal 1949 tõid nad tagasi troonile Bao Dai, temast sai äsja asutatud Vietnami Riigi juht.

Sõja esimeste aastate jooksul toimusid riigi maapiirkondades prantslaste vastu rünnakud ja ülestõusud. Aastal 1949 sai sellest täiemahuline sõda kahe organiseeritud poole vahel, mis olid Ameerika Ühendriikidelt, Hiinalt ja Nõukogude Liidult saanud kaasaegset varustust.[31] Prantsuse Liidu vägedes olid koloniaalväed kogu endise impeeriumi aladelt (peamiselt araablased ja berberid Marokost, Alžeeriast ning Tuneesiast, aga ka Laose, Kambodža ja Vietnami vähemusrahvuste esindajad ning Aafrika mustanahalised), Euroopa vabatahtlikud, Prantsuse palgaarmee ja Prantsuse Võõrleegioni üksused. Valitsus keelas sõtta kutsuda Prantsusmaa emamaa elanikke, kuna kartis, et see muudab sõja prantslaste seas veelgi ebapopulaarsemaks. Prantsusmaa vasakpoolsed kutsusid Indohiina sõda "räpaseks sõjaks" (la sale guerre).[32]

Prantslaste strateegia oli meelitada Viet Minhi ründama tarneteedest kaugel, riigi eraldatud osades, asuvaid hästikindlustatud baase, selle edukuse näide oli Nà Sảni lahing. Siiski ei saanud Prantsuse väed baase väga hästi kindlustada, kuna nappis betooni ja terast. Peale selle andsid prantslaste püüdlustele pitseri tankide ebaefektiivsus džunglitingimustes, õhuvägede nappus toetuseks ja pommitamiseks ning kolooniatest pärit võitlejate suur osakaal. Võ Nguyên Giáp kasutas edukalt suurtükkide otsetuld, varitsusi kolonnidele ning õhutõrjekahureid. Sellega haavati vastaste tagalatoetus, lisaks värvati suhteliselt suur regulaararmee, millel oli suures osas ka rahva toetus. Kasutati Hiina sissisõja strateegiat ning Nõukogude Liidu odavaid materjale. Nende strateegiate koosmõju sai paljudele Prantsuse tugipunktidele saatuslikuks, seda ilmestas ka Dien Bien Phu lahing.[33]

21. juulil 1954 leppisid Prantsusmaa uus sotsialistlik valitsus ja Viet Minh Genfi konverentsil kokku, et Viet Minhile jäävad 17. laiuskraadist põhja pool asuvad alad (Põhja-Vietnam). Lõunaosa jäi Bao Dai võimu alla. Kokkulepet kritiseerisid nii Ameerika Ühendriigid kui Vietnami Riik. Aasta hiljem kukutas peaminister Ngo Dinh Diem Bao Dai ning kuulutas välja Vietnami Vabariigi (Lõuna-Vietnam). Varsti pärast seda hakkas Diemi valitsuse vastu Põhja-Vietnami toetusel ülestõus, mis arenes Vietnami sõjaks (1955–1975).

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Jacques Dalloz, La Guerre d'Indochine 1945–1954, Seuil, Paris, 1987, pp. 129–130, 206
  2. Jacques Dalloz (1987). La Guerre d'Indochine 1945–1954 (prantsuse keeles). Paris: Seuil. lk 129–130. 
  3. Kiernan, Ben. How Pol Pot Came to Power. London: Verso, 1985. p. 80
  4. henrisalvador. "John Foster Dulles on the fall of Dien Bien Phu". Dailymotion. Vaadatud 19. august 2015. 
  5. 5,0 5,1 "Viện trợ của Trung Quốc đối với cuộc kháng chiến chống Pháp của Việt Nam". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. detsember 2013. Vaadatud 19. august 2015. 
  6. "The Federal Republic of Germany and the first Indochina War". geb.uni-giessen.de. 2012. Vaadatud 12. veebruar 2021. 
  7. "France honors CIA pilots". CNN. 28. veebruar 2005. Vaadatud 19. august 2015. 
  8. Windrow 1998, p. 23
  9. Ford, Dan. "Japanese soldiers with the Việt Minh". 
  10. Windrow 1998, p. 11
  11. Fall, Bernard, The Two Vietnams (1963)
  12. Eckhardt, William, World Military and Social Expenditures 1987–88 (12th ed., 1987) by Ruth Leger Sivard.
  13. 13,0 13,1 13,2 Clodfelter, Michael, Vietnam in Military Statistics (1995)
  14. Stanley Kutler, Encyclopedia of the Vietnam War (1996)
  15. "Chuyên đề 4 CÔNG TÁC TÌM KIẾM, QUY TẬP HÀI CỐT LIỆT SĨ TỪ NAY ĐẾN NĂM 2020 VÀ NHỮNG NĂM TIẾP THEO, datafile.chinhsachquandoi.gov.vn/Quản%20lý%20chỉ%20đạo/Chuyên%20đề%204.doc". 
  16. Pierre Vermeren (2015). Le Choc des décolonisations: De la guerre d'Algérie aux printemps arabes. Éditions Odile Jacob. lk 16. ISBN 978-2-7381-6477-3. 
  17. Dommen, Arthur J. (2001), The Indochinese Experience of the French and the Americans, Indiana University Press, p. 252
  18. Lee Lanning, Michael (2008). Inside the VC and the NVA. Texas A&M University Press. lk 119. ISBN 978-1-60344-059-2. 
  19. Crozier, Brian (2005). Political Victory: The Elusive Prize Of Military Wars. Transaction. lk 47. ISBN 978-0-7658-0290-3. 
  20. Fall, Street Without Joy, p. 63.
  21. Logevall, Fredrik (2012). Embers of War: the fall of an empire and the making of America's Vietnam. Random House. lk 596–599. ISBN 978-0-375-75647-4. 
  22. T. Lomperis, From People's War to People's Rule (1996)
  23. S. Karnow, Vietnam: a History (1983)
  24. Smedberg, M (2008), Vietnamkrigen: 1880–1980. Historiska Media, p. 88
  25. Eckhardt, William, World Military and Social Expenditures 1987–88 (12th ed., 1987) by Ruth Leger Sivard.
  26. Dommen, Arthur J. (2001), The Indochinese Experience of the French and the Americans, Indiana University Press, p. 252.
  27. Vo, Nghia M. (31. august 2011). Saigon: A History. McFarland. ISBN 9780786486342 – Google Books vahendusel. 
  28. Ho Chi Minh, President of North Vietnam. Encyclopaedia Britannica. 
  29. Vo Nguyen Giap, Vietnamese general. Encyclopaedia Britannica. 
  30. "Gulf of Tonkin Resolution - Definition, Cause & Significance - HISTORY". 
  31. Fall, Street Without Joy, p. 17.
  32. Edward Rice-Maximin, Accommodation and Resistance: The French Left, Indochina, and the Cold War, 1944–1954 (Greenwood, 1986).
  33. Flitton, Dave. "Battlefield Vietnam – Dien Bien Phu, the legacy". Public Broadcasting System PBS. Vaadatud 29. juuli 2015. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]