Must september

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See artikkel See artikkel räägib relvakonfliktist. Liikumise kohta vaata artiklit Must September. Muude tähenduste kohta vaata artiklit Must september (täpsustus).

Must september
Osa araabia külm sõda
Smoke rises above Amman during Black September, 1 October 1970.png
Amman Jordaania relvajõudude ja PVO fedayeeni vaheliste kokkupõrgete ajal (1. oktoober 1970)
Toimumisaeg 6. september 1970 – 17. juuli 1971
(10 kuud, 1 nädal ja 2 päeva)
Toimumiskoht Jordaania
Tulemus

Jordaania võit

Osalised
 Jordaania Palestiina Riik Palestiina Vabastusorganisatsioon

State flag of the Imperial State of Iran (with standardized lion and sun).svg Iraani sissid

Flag of Syria (1963–1972).svg Süüria (novembrini 1970)
Väejuhid või liidrid
Jordaania Ḩusayn
Jordaania Habis Majali
Jordaania Zaid ibn Shaker
Jordaania Wasfi Tal
Pakistan Muhammad Zia-ul-Haq
Palestiina Riik Yāsir ‘Arafāt
Palestiina Riik Khalil al-Wazir
Palestiina Riik Abu Ali Iyad 
Palestiina Riik George Habash
Palestiina Riik Nayef Hawatmeh
Flag of Syria (1963–1972).svg Salah Jadid
Jõudude suurus
Jordaania 65 000 – 75 000 Palestiina Riik 15 000 – 40 000[1]
Flag of Syria (1963–1972).svg 10 000
300 tanki[2]
Kaotused
Jordaania 537 hukkunut[3] Palestiina Riik 3400 hukkunut[4][5]
Flag of Syria (1963–1972).svg 600 hukkunut
120 hävinud tanki ja soomukit

Must september (araabia keeles أيلول الأسود, Aylūl Al-Aswad; ka Jordaania kodusõda) oli relvakonflikt Jordaanias kuningas Ḩusayni juhitud Jordaania relvajõudude ning Yāsir ‘Arafāti juhitud Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PVO) vahel.[6] Kokkupõrked olid teravaimad 16.–27. septembrini 1970, osaliselt jätkus sõda 1971. aasta 17. juulini.

Jordaania kaotas Jordani Läänekalda 1967. aastal Iisraelile ning fedayeeni nime all tegutsenud palestiinlastest võitlejad kolisid enda baasid Jordaaniasse, et sealt ette valmistada rünnakuid Iisraeli ja Iisraeli poolt okupeeritud alade vastu. Iisrael proovis Jodaanias asuvaid PVO baase rünnata, kuni üks nende n-ö repressaaloperatsioonidest Karamehis arenes täiemahuliseks lahinguks. Araablaste jaoks võidukalt lõppenud 1968. aasta Karamehi lahing kasvatas fedayeeni populaarsust kogu araabia maailmas ning sisse hakkas voolama nii uusi liikmeid kui rahastust. Palestiina Vabastusorganisatsioon kasvas Jordaanias, kuni 1970. aastaks olid mitmed selle liikmed avalikult nõudnud kohaliku monarhia kukutamist.

Fedayeen ja PVO olid sisuliselt riik riigis ning eirasid kohalikke seaduseid, kahel korral proovisid nad koguni kuningas Husseini mõrvata. Juunis 1970 puhkesid kokkupõrked fedayeeni ja Jordaania sõjaväe vahel. Hussein tahtis PVO-st ja fedayeenist lahti saada, kuid ei julenud rünnata, kuna kartis palestiinlaste ründamise eest ülemaailmset kriitikat saada. PVO omavolitsemine Jordaanias päädis 6. septembri Dawson's Fieldi kaaperdamistega, mille käigus kaaperdas Palestiina Vabastamise Rahvarinne kolm tsiviillennukit, sundis need Zarqas maanduma, võttis välisriikide kodanikud pantvangi ning hiljem lasi lennukid rahvusvahelise ajakirjanduse silme all õhku. Husseini kannatus sellega katkes ning ta andis käsu Jordaanias tegutsevaid palestiinlasi rünnata.

17. septembril piiras Jordaania armee linnad, kus PVO tegutses (nt Amman ja Irbid) sisse ning asus fedayeeni baasideks muutnud palestiinlaste põgenikelaagreid pommitama. Järgmisel päeval sekkusid Palestiina Vabastusarmee embleemidega Süüria armee sõdurid, kes tungisid Jordaaniasse ning asusid teele Irbidi poole, mida okupeerinud fedayeeni väed nimetasid "vabastatud linnaks". 22. septembril süürlased taandusid Irbidist, kuna Jordaania asus linna enda kätte saamiseks täiemahulisele ja ohvriterohkele pealetungile. Araabia maad nagu Iraak survestasid kuninas Husseini sõjategevust peatama ning 13. oktoobril sõlmisid Hussein ja Arafat PVO tegevust reguleeriva leppe. Sellest hoolimata asus Jordaania sõjavägi juba 1971. aasta jaanuaris uuesti pealetungile ning fedayeen tõrjuti kõikidest linnadest välja. Viimased 2000 PVO sõdurit Jordaanias andsid alla 17. juulil, kui nad olid Ajlouni lähedal metsas sisse piiratud. Sellega oli Jordaania-PVO konflikt lõppenud

Jordaania võimud lubasid fedayeeni võitlejatel Süüria kaudu Liibanoni liikuda. Fedayeen osales seal hiljem kodusõjas. Pärast konflikti asutas fedayeen Jordaaniale kätte maksmiseks liikumise Must September, mis 1971. aastal mõrvas peaminister Wasfi Tali, kes oli PVO-vastaseid rünnakuid korraldanud. Hiljem võttis Must September sihikuks Iisraeli, nemad korraldasid ka Müncheni veresauna. Kuigi Musta Septembrisse kuulusid nii palestiinlased kui jordaanlased, sai sellest alguse suurem lõhenemine kahe rahva vahel.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Katz, Samuel M. (1995). Arab Armies of the Middle East Wars 2. New York: Osprey Publishing. Lk 10. ISBN 0-85045-800-5.
  2. Dunstan, Simon (2003). The Yom Kippur War 1973: Golan Heights Pt. 1. Elsm Court, Chapel Way, Botley, Oxford OX2 9LP, United Kingdom: Osprey Publishing Ltd. ISBN 1-84176-220-2.{{cite book}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link)
  3. "Duty Martyrs". JAF. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. oktoober 2017. Vaadatud 31. august 2017.
  4. Massad, Joseph Andoni (2001). Colonial Effects: The Making of National Identity in Jordan. New York: Columbia University Press. Lk 342. ISBN 0-231-12323-X.
  5. Bailey, p. 59, The Making of a War, John Bulloch, p. 67
  6. "Jordanian Civil War (1970–1971) | Encyclopedia.com". www.encyclopedia.com. Vaadatud 7. oktoober 2020.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]