Maoism

Maoism on marksistliku kommunismi revisionismivastane vorm, mis põhineb Hiina Rahvavabariigi poliitilise juhi Mao Zedongi (1893–1976) õpetusel. 1950.–1960. aastail kujunenud teooria oli Hiina Kommunistliku Partei poliitiline ja sõjaline ideoloogia alates Mao võimule tõusmisest kuni Deng Xiaopingi võimuletulekuni, kes alustas 1978. aastal oma teooria põhjal majandusreforme.

Ehkki Hiina Rahvavabariigi valitsus reformide tõttu maoismi enam täielikult ei järgi, on maailmas endiselt palju maoistlikke parteisid ja rühmitusi. Silmapaistvamad neist on Peruu Hiilgav Tee, India Maoistlik Kommunistlik Partei ning Nepali Maoistlik Kommunistlik Partei, mis võitis 2008. aastal Nepali parlamendivalimised.

Põhialused

1. Rahva sõda: partei relvastatud haru ei tohi lahkneda massidest. Õnnestumiseks peab revolutsioon jälgima masside vajadusi ja nõudmisi.
2. Uus demokraatia: alaarenenud riikides ei saa sotsialismi arendada enne, kui riik on läbinud elatustaseme paranemise perioodi. Seda ei saa juhtida kodanlus, kuna selle progressiivne loomus asendub varakult regressiivse loomusega.
3. Vastuolud on ühiskonna tähtsaim omadus: ühiskonda valitsevad mitmesugused vastuolud. Kuna nende loomus erineb, tuleb neid ka käsitleda eri moel. Kõige tähtsam erinevus on ühelt poolt massidesiseste vastuolude ning teiselt poolt masside ja nende vaenlaste vaheliste vastuolude vahel. Ka sotsialistlikke institutsioone kimbutavad vastuolud, kuid neid ei tohi alla suruda, nagu seda tehti Stalini ajal.
4. Kultuurirevolutsioon: revolutsioon ei kaota kodanlikku ideoloogiat. Sotsialismis klassivõitlus jätkub ja isegi tugevneb. Seepärast tuleb jätkata võitlust vaenuliku ideoloogia ja selle ühiskondlike juurte vastu.
5. Kolme maailma teooria: külma sõja ajal moodustasid kaks imperialistlikku riiki, USA ja NSV Liit, "esimese maailma". Teine maailm koosnes ülejäänud imperialistlikest riikidest ja nende mõjusfääridest. Kolmas maailm koosnes mitteimperialistlikest maadest. Nii esimene kui ka teine maailm ekspluateerisid kolmandat, kuid esimene oli kõige agressiivsem. Imperialism on esimese ja teise maailma töölised ära ostnud, et revolutsiooni ära hoida. Kolmanda maailma inimestel pole aga isegi lühiajalist huvi senist olukorda säilitada. Seepärast on revolutsioonil kõige kergem alata kolmanda maailma maades, nõrgendades omakorda imperialismi ka teistes riikides tekkivate revolutsioonide suhtes.