Korea sõda

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Korea sõda
Lõuna-Koreas: 한국전쟁
Põhja-Koreas: 조국해방전쟁
Osa külmast sõjast
Korean War Montage 2.png
Ülevalt päripäeva: 1. mereväedivisjoni sõdurid liiguvad Chosini veehoidla lahingu käigus läbi hiinlaste ridade; ÜRO vägede maabumine Incheoni sadamas, Incheoni lahingu algus; sõjapõgenikud USA M26 Pershing tanki taustal; USA mereväelased maabuvad ülemleitnant Baldomero Lópeze juhtimisel Incheonis; sõjalennuk F-86 Sabre.
Toimumisaeg 25. juuni 1950 – 27. juuli 1953
(3 aastat, 1 kuu ja 2 päeva)
Toimumiskoht Korea poolsaar, Jaapani meri, Korea väin
Tulemus

Sõjaline patiseis:

  • Põhja-Korea sissetung Lõuna-Koreasse lüüakse tagasi
  • ÜRO vägede sissetung Põhja-Koreasse lüüakse tagasi
  • Hiina ja Põhja-Korea ühine sissetung Lõuna-Koreasse lüüakse tagasi
  • Sõlmiti vaherahu
Territoriaalsed
muudatused

-

Osalised
Flag of the United Nations.svg ÜRO käsustruktuur

Flag of South Korea.svg Lõuna-Korea
Flag of the United States.svg Ameerika Ühendriigid
Flag of the United Kingdom.svg Suurbritannia
Sõjaline tugi:
Flag of Australia.svg Austraalia
Flag of Belgium.svg Belgia
Canadian Red Ensign (1921-1957).svg Kanada
Flag of France.svg Prantsusmaa
Flag of the Philippines.svg Filipiinid
Flag of Colombia.svg Colombia
Flag of Ethiopia (1974-1975).svg Etioopia
Flag of Greece (1822-1978).svg Kreeka kuningriik
Flag of Luxembourg.svg Luksemburg
Flag of Netherlands.svg Holland
Flag of New Zealand.svg Uus-Meremaa
Flag of South Africa (1928-1994).svg Lõuna-Aafrika Liit
Flag of Thailand.svg Tai
Flag of Turkey.svg Türgi
Meditsiiniline tugi
Flag of Denmark.svg Taani
Flag of Italy.svg Itaalia
Flag of India.svg India
Flag of Israel.svg Iisrael
Flag of Norway.svg Norra
Flag of Sweden.svg Rootsi
Muu tugi
Flag of Cuba.svg Kuuba
Flag of Spain (1945 - 1977).svg Hispaania
Flag of Japan.svg Jaapan
Flag of El Salvador.svg El Salvador

Flag of Taiwan.svg Hiina vabariik
Flag of North Korea.svg Põhja-Korea

Flag of China.svg Hiina Rahvavabariik
Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit
Meditsiiniline tugi
Flag of Bulgaria (1948-1967).svg Bulgaaria Rahvavabariik
Flag of Czech Republic.svg Tšehhoslovakkia
Flag of Hungary (1949-1956).svg Ungari
Flag of Poland.svg Poola
Flag of Romania (1948-1952).svg Rumeenia
Muu tugi
Flag of India.svg India

Flag of Mongolia.svg Mongoolia
Väejuhid või liidrid
Flag of South Korea.svg Syngman Rhee

Flag of the United Nations.svg Flag of the United States.svg Douglas MacArthur
Flag of the United States.svg Harry Truman
Flag of the United States.svg Dwight Eisenhower
Flag of the United States.svg Robert Lovett
Flag of the United Nations.svg Flag of the United States.svg Matthew Ridgway
Flag of the United Nations.svg Flag of the United States.svg Mark W. Clark
Flag of South Korea.svg Chung Il-kwon
Flag of South Korea.svg Paik Sun-yup
Flag of South Korea.svg Shin Sung-mo
Flag of South Korea.svg Son Won-il
Flag of the United Kingdom.svg Clement Attlee

Flag of the United Kingdom.svg Winston Churchill
Flag of North Korea.svg Kim Il-sung

Flag of North Korea.svg Pak Hon-yong
Flag of North Korea.svg Choe Yong-gon
Flag of North Korea.svg Kim Chaek
Flag of China.svg Mao Zedong
Flag of China.svg Peng Dehuai
Flag of China.svg Deng Hua
Flag of the Soviet Union.svg Jossif Stalin

Flag of the Soviet Union.svg Nikita Hruštšov
Jõudude suurus
Flag of South Korea.svg 602 902

Flag of the United States.svg 326 863
Flag of the United Kingdom.svg 14 198
Muud riigid:
Canadian Red Ensign (1921-1957).svg 8123
Flag of Turkey.svg 5453
Flag of Australia.svg 2282
Flag of Ethiopia (1897-1936; 1941-1974).svg 1600
Flag of the Philippines.svg 1496
Flag of New Zealand.svg 1385
Flag of Thailand.svg 1290
Flag of Greece (1822-1978).svg 1263
Flag of France.svg 1185
Flag of Colombia.svg 1068
Flag of Belgium.svg 900
Flag of South Africa (1928-1994).svg 826
Flag of Netherlands.svg 819
Flag of Sweden.svg 170
Flag of Norway.svg 105
Flag of Denmark.svg 100
Flag of Italy.svg 72
Flag of India.svg 70
Flag of Luxembourg.svg 42

Kokku: 972 214
Flag of China.svg 1 350 000

Flag of North Korea.svg 266 600
Flag of the Soviet Union.svg 26 000

Kokku: 1 642 600

Korea sõda oli relvastatud konflikt Põhja- ja Lõuna-Korea vahel 25. juunist 1950 relvarahuni 27. juulil 1953, milles osalesid Korea Vabariigi poolel ka Ameerika Ühendriigid ja veel 15 riigi sõjaväelased, kes tegutsesid ÜRO lipu all. Korea Rahvademokraatliku Vabariigi poolel võitlesid ka Hiina ja Nõukogude Liidu üksused.

25. juunil 1950 ületas 135 000 Põhja-Korea sõdurit 38. paralleeli (Põhja- ja Lõuna-Korea vahelise piiri). Põhja-Korea valitsus väitis, et Lõuna väed olid ületanud 38. paralleeli ning seega on Lõuna alustanud sõja. Põhja-Korea, saanud Nõukogude Liidult abi, relvastust ja tanke, oli oma üllatusrünnakuga üliedukas. Umbes 2/3 Lõuna-Korea sõjaväest oli sel hetkel puhkusel, jättes riigi rünnakutele avatuks. Põhja-Korea kasutas võimalust ning ründas mitut olulist pidepunkti. Mõne päeva möödudes jäid Lõuna-Korea väed vähemusse ning olid sunnitud täielikult taganema. Samaaegselt pommitasid Põhja-Korea õhuväed Kimpo lennujaama Lõuna-Korea pealinnas Sŏulis. Peagi, 28. juunil vallutasid Põhja väed Sŏuli. Siiski ei suutnud Põhja väed saavutada oma eesmärki: kukutada Syngman Rhee valitsus ning põrmustada Lõuna-Korea sõjavägi.

Rünnak Lõuna-Korea vastu tuli üllatusena USA-le ja tema liitlastele. Kui Ameerika Ühendriikide presidendile Harry Trumanile teatati sündmustest mitmeid tunde pärast sissetungi algust, oli ta veendunud, et kolmas maailmasõda on algamas.

Teise maailmasõja järgne demobilisatsioon põhjustas aga Koreas olevatele USA ja tema liitlasvägedele suuri raskusi varustuse saamisega. Ligi 40% sealsetest vägedest olid nõrgad ning enamik varustusest kasutu. Alles olid aga jäänud suured väed Jaapanis kindral Douglas MacArthuri käsutuses. Truman käskis MacArthuril saata sõjaväelasi Lõuna-Korea sõjaväkke. Seal pidid nad pakkuma õhutoetust Ameerika kodanike ohutuks evakueerimiseks. Harry Truman ei võtnud kuulda ka oma nõuandjate soovitusi teha ühepoolne rünnak Põhja-Korea vägede vastu, vaid kasutas USA 7. laevastikku, mis oli määratud Taiwanit kaitsma. Seeläbi katkes USA lubadus võita Chiang Kai-Sheki väed. Hiina Rahvuslik Erakond, kes oli seeläbi Taiwanis lõksus, küsis luba sõjas osalemiseks. Ameeriklased aga lükkasid nende palve tagasi, kartes, et see julgustaks kommunistliku Hiina sekkumist. Teised läänepoolsed riigid nõustusid USA tegevusega ning pakkusid omapoolset toetust. Augustiks olid aga Lõuna-Korea ja USA Kaheksas Armee, kes ennist olid saabunud appi Lõuna-Koreale alistamaks kommunistide pealetungi, aetud väiksele alale Korea poolsaare lõunapoolseimas tipus, Pusani linna ümber. Ameerika varustuse, õhuvägede ja abivägede toel suudeti piki Nakdongi jõge maha panna piir. Sellest kujunes välja meeleheitlik piirihoidmise võitlus. Kuigi üha rohkem USA abivägesid oli saabumas, oli Põhja-Korea peagi saavutamas kontrolli kogu Korea poolsaare üle.

Olukorra leevendamiseks korraldas MacArthur põhjas selja tagant Põhja-Korea vägedele pealetungi. See oli ülimalt ohtlik ettevõtmine, kuid peagi vallutasid liitlasväed rannaalad. Seal kohati vaid keskpärast vastupanu ning liiguti kiirelt edasi Sŏuli. Kui Põhja-Korea väed nägid, et nende varustamisteed olid katkenud, hakkasid nad kohe kiiresti põhja taganema. See andis ka kohe võimaluse nurka surutud ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) ja Lõuna-Korea vägedele edasiliikumiseks ning ülejäänud vägedega liitumiseks.

ÜRO väed ajasid Põhja-Korea väed tagasi üle riigi 38. laiusjoone. Eesmärk päästa Lõuna-Korea oli saavutatud. Edust innustatult, otsustati ühendada kogu Korea Syngman Rhee valitsuse alla. Seega oli USA veendunud, et peab sõda jätkama ja saatma oma väed Põhja poole. Kommunistliku Põhja-Korea hävitamine pani aga muretsema Hiina, kes kartis, et ÜRO väed ei kavatsegi peatuda Yalu jõe juures, mis oli Hiina ja Põhja-Korea piiriks. Kindral MacArthur oli veendunud, et sõja levitamine Hiinasse on vajalik. Truman ja teised juhid aga keelasid sõda laiendamise ja MacArthurilt nõuti Hiina piirile lähenedes ettevaatlikkust. Paraku MacArthur keeldus kuuletumast väites, et Põhja-Korea väed olid Hiina varustatud ja seega peaks pommitama Hiina baase, kes varustasid Põhja-Korea vägesid. Vaatamata kõigele erinevatele asjaoludele siiski Hiinat terve sõja vältel ei pommitatud.

Hiina aga hoiatas USAd, et nad 38. laiusjoont ei ületaks. Truman pidas seda tühjaks ähvarduseks. Päev pärast seda, 8. oktoobril 1950, kui Ameerika väed olid Korea vahelise piiri ületanud, saatis Mao Zedong Hiina Rahvavabatahtlike Väed Yalu jõe äärde. Nad oli valmis piiri ületama. Mao nõudis kohe abi ka Nõukogude valitsuselt ja nägi sekkumist olevat vaid kaitsva eesmärgiga. Mao ütles Stalinile, et kui nad lasevad USA-l terve Korea vallutada, peavad nad valmis olema selleks, et USA Hiinale sõja kuulutab. Hiina peaminister Zhou Enlai saadeti Moskvasse, et tugevdada Mao öeldud väiteid. Mao lükkas kavandatud rünnaku edasi 13. oktoobrilt 19. oktoobri peale, oodates venelaste abi. Venelaste abi jäi aga kasinaks, sest nad olid nõus õhuvägedega abistama mitte lähemal kui 96 km eesrindest. NSV Liidu õhujõudude osavõtt oli aga pahaks üllatuseks Korea õhuvägedele. Nõukogude Liidu roll oli USAle sõjas teada, kuid sel teemal vaikiti, et vältida vahejuhtumeid ning hullemal juhul tuumasõda.

15. oktoobril 1950 läks Truman Wake'i saarele, arutamaks Hiina sekkumise võimalust ning tema soovi piirata sõja ulatust. MacArthur kinnitas Trumanile, et kui Hiina üritaks tulla Pyongyangi peale, tuleks sellest suurim veresaun. 19. oktoobril langes Pyongyang ÜRO vägede kätte.

Kindral Peng Dehuai juhtimisel algas 25. oktoobril 1950 Hiina rünnak, 270 000 sõjaväelast ületas piiri. Hiina rünnak tabas ÜRO vägesid üllatusena. Seejärel sõlmisid ÜRO väed aga hiinlastega kokkuleppe, ning hiinlased taganesid mägedesse. ÜRO väed aga eirasid Hiina karmi hoiatust ja liikusid ikka edasi Yalu poole. Novembri lõpus ründasid hiinlased uuesti. Läänes, mööda Chongchoni jõge liikudes tegid hiinlased maatasa mitmeid ÜRO Lõuna-Korea vägesid ning andsid tugeva paugu ÜRO äärmistele vägedele. Sellele järgnes USA 8. Armee taganemine, mis on Ameerika ajaloos pikim taganemine. Idas, 26. novembrist kuni 13. detsembrini hävitati peaaegu kogu 3000-meheline USA Seitsmes Jalavägi. Mereväelastel läks paremini. Kuigi nad olid ümber piiratud ja sunnitud taganema, tekitasid nad siiski palju kahju Hiina vägedele.

ÜRO väed, olles juba päris Põhja-Koreas, evakueerisid detsembri lõpus umbes 100 000 sõjaväelast ja 100 000 Korea tsiviilisikut. Tsiviilisikud paigutati kõikvõimalike laevade peale ning viidi turvaliselt Lõuna-Korea tipus asuvatesse sadamatesse.

4. jaanuaril 1951 Kommunistliku Hiina ja Põhja-Korea väed vallutasid Sŏuli. ÜRO väed on sunnitud taganema. Kindral Walker sai selles rünnakus surma, ning teda pandi asendama kindral Matthew Ridgway, kes Teises maailmasõjas juhtis õhuvägesid. Ridgway hakkas kohe tõstma ennist lüüa saanud 8. Armee võitlusvaimu, mis oli ennist langenud madalale. Vaatamata sellele oli olukord siiski nii sünge, et MacArthur mainis, et võib-olla leiavad tuumarelvad kasutust. Märtsis 1951 võttis Ridgway poolt ellu äratatud Kaheksas Armee tagasi Sŏuli.

11. aprillil 1951 eemaldas president Truman MacArthuri juhtpositsioonilt.[1] Selleks oli mitmeid põhjuseid. MacArthuri oli ületanud 38. paralleeli arvates ekslikult, et Hiina ei sisene sõtta ning põhjustades sellega liitlasvägedele suuri kaotusi. Samuti arvas ta, et otsus tuumarelvi kasutada peaks olema tema, mitte presidendi, teha.[2] MacArthuri koha võttis üle Ridgway, kel õnnestus ÜRO väed edukale vastupealetungile saata. Mitmed rünnakud sundisid vastaste väed tagasi liikuma, mis tõid Hiina ja Põhja-Korea vägedele hulgaliselt ohvreid.

Ülejäänud sõda hõlmas väikest ala ning oli rohkem pikaldane rahuläbirääkimiste periood, mis sai alguse 10. juulil 1951. Siiski toimusid lahingud edasi ka läbirääkimiste käigus. Põhja-Korea ja tema liitlaste eesmärgiks oli tagasi saada alad, mis enne olid neile kuulunud ja seda enne kokkuleppe saavutamist, et mitte ilma jääda nendest aladest. Suur murekoht läbirääkimistel oli sõjakahjude tasumise küsimus. Kommunistid nõustusid vabatahtlikult reparatsioonimaksudega vaid ühel tingimusel, et enamus sõjaeelsetest aladest, mis olid kommunistidel, ka neile tagastataks. See soov lükati kohe tagasi. Sõda kestis seni, kuni kommunistid sellest soovist loobusid.

29. novembril 1952 valiti Dwight Eisenhower USA presidendiks. Valimislubadust täites sõitis ta Koreasse, et leida lahendus konflikti lõpetamiseks. ÜRO nõusolekul läks käiku India ettepanek teha Koreas vaherahu. 27. juulil 1953 saavutati relvarahu. Selleks ajaks oli rindejoon peaaegu samas kohas, kus enne oli 38. laiusjoon jooksnud. Demilitariseeritud ala rajati selle ümber, mis on tänapäevani kaitstud ühelt poolt Põhja-Korea ja teiselt poolt Lõuna-Korea vägede poolt. Rahulepingut pole tänapäevani alla kirjutatud.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Stokesbury, James L (1990). A Short History of the Korean War. New York: Harper Perennial. ISBN 0-688-09513-5. lk 123-127
  2. Stein, R. Conrad (1994). The Korean War: "The Forgotten War". Hillside, NJ: Enslow Publishers. ISBN 0-89490-526-0. lk 69

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]