Mine sisu juurde

Secret Intelligence Service

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt MI6)
 See artikkel räägib luureteenistusest; helikopteri kohta vaata artiklit Mil Mi-6

Secret Intelligence Service
Asutatud 1909
Peakorter London
Asukoht PO Box 1300, Vauxhall Cross, 85 Albert Embankment, London SE1 7TP
Emaorganisatsioon Suurbritannia Välisministeerium
Veebileht https://www.sis.gov.uk/

Secret Intelligence Service (SIS, tuntud ka kui MI6) on Ühendkuningriigi luureühendusse kuuluv välisluureteenistus Suurbritannia Välisministeeriumi haldusalas. Salaluureteenistus SIS on välja arenenud Suurbritannia Sõjaministeeriumi sõjaväeluure struktuuriüksusest, sellest ka algne nimetus Military Intelligence-6 ehk MI-6.

Suurbritannia Sõjaministeeriumi salateenistuse büroo loodi 1. oktoobril 1909 Saksa Keisririigi luuretegevuse vastu võitlemiseks. 1910. aastal jagati organisatsioon kaheks: sise- ja välisluurega tegelevaks osakonnaks. 1916. aastal reorganiseeriti seni ühises alluvuses olnud välisluureosakond sõjaväeluure osakonnaks MO6 (mis varsti nimetati ümber MI6-ks) ja siseriiklik vastuluureosakond sõjaväeluure osakonnaks MO5, mis hiljem nimetati ümber MI5-ks. MI5 iseseisvus 1925. aastal.

Pärast teist maailmasõda muudeti Secret Intelligence Service peaminister Winston Churchilli otsusega tsiviilorganisatsiooniks – allutati välisministrile, Julgeolekuteenistus MI5 allutati aga siseministeeriumile.

Ülesanded ja asukoht

[muuda | muuda lähteteksti]
SIS hoone Londonis Vauxhallis

SIS-i ülesandeks on koguda salajast teavet ja läbi viia salaoperatsioone selleks, et toetada Suurbritannia valitsust tema ülesannete teostamisel. SIS-i tegevuse aluseks on 1994. aasta teabeteenistuste seadus (Intelligence Services Act 1994)[1], mille kohaselt on SIS-i ülesandeks hankida ja edastada teavet ning viia läbi teisi ülesandeid välisriikides asuvate isikute tegude ja kavatsuste suhtes:

  • riikliku julgeoleku huvides, eriti küsimustes, mis on puutumuses valitsuse kaitse- ja välispoliitikaga;
  • Suurbritannia majandusliku heaolu ja
  • raskete kuritegude ärahoidmiseks ja avastamiseks.

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi välisluure peakorteri asukoht on London, postiaadress PO Box 1300, Vauxhall Cross, 85 Albert Embankment, London SE1 7TP. FO (Media) 020 7270 3100.

Juhid ja organisatsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Organisatsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Asutuses on 5 direktoraati (1998. aasta andmed):

  • Halduse- ja personalidirektoraat, mis tegeleb haldusküsimustega, samuti personali valiku ja ettevalmistamisega,
  • Operatiivosakond tegeleb ülesannete püstitamise ja luureinfo ettevalmistamisega, saab ülesandeid ja tellimusi infokogumiseks välis- ja kaitseministeeriumist, töötleb ja analüüsib saadud teavet, valmistab ette tellijatele väljaminevaid infokokkuvõtteid.
  • Regionaalosakondade direktoraat, mis koosneb regionaalgeograafia osakondadest.
  • Riigivälise vastuluure ja julgeoleku direktoraat, mis tegeleb välisriikide luuretegevuse tõkestamise ning oma töötajate julgeoleku tagamisega,
  • Erilluuredirektoraat, mis tegeleb teabehanketööks vajaliku tehnikaga varustamisega,
    • Rahvusvaheliste suhete nõuniku grupp, Ameerika Ühendriikide ja teiste koostööpartnerite luureteenistustega sidepidamise grupp.

Esimene kaasaegne tsentraliseeritud Suurbritannia välisluureteenistus loodi 1873. aastal kui Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Sõjaministeeriumi Luurejaoskond, vastuluureülesandeid täitis Sõjaministeeriumi Erijaoskond (Special Section X). Suurbritannia Sõjamerelaevastiku juhtorgani Admiraliteedi (staabi) luureorgan moodustati alles 1882. aasta detsembris; briti laevastiku kui saareriigi põhilise relvajõuliigi luureorgan (Sõjamerelaevastiku luurevalitsus) aga alles 1887. aastal.

1888. aastast muudeti Sõjaministeeriumi Luurejaoskond – Sõjaministeeriumi Luuredirektoraadiks.

1899. aastal viidi enne Buuri sõda läbi sõjaväeluure organite reorganiseerimine, mille käigus allutati seni Sõjaministeeriumi alluvuses olnud (Special Section X) otse kindralkortermeistrile ning nimetati I3.

  • I-3(а) – "eriülesanded", ehk agentuurluure, sõjaväetsensuur, sõjavangide ülekuulamised, šifrid ja koodid ja korrespondentide ligipääsu lubamine rindele. Vaatamata laiale ülesanneteringile kuulus allosakonda 3 ohvitseri ja 1 asjaajaja;
  • I-3(b) – andmete kogumine sõjakaartide koostamiseks ja muude selleks vajalike ülesannete täitmine. Allosakonnas teenis 3 ohvitseri ja 1 vanem ning 3 reaasjajajat ning 21 tehnikut;
  • I-3(с) – sõjakaartide koostamine;
  • I-4(d) – raamatukogu. Allosakonna ülesannete hulka kuulus luure avalikest allikatest, eelkõige välismaa ajakirjanduses avaldatust.

Pärast Buuri sõja lõppu toimunud muudatusi sõjaväesüsteemis reorganiseeriti Luuredirektoorium 1904. aastal Sõjaoperatioonide Direktoraadi Luurejaoskonnaks ning aastail 19041914 kandsid nimetuses tähekombinatsiooni MO (Military Operations). See nimetus säilis ka pärast Sõjaoperatsioonide Direktooriumi nimevahetust Operatiiv- ja luuredirektooriumiks.

I3 liitmisel Sõjaliste operatsioonide Direktooriumiga sai allüksus uue nimetuse MO3, kuid koosseisust jäid välja 2 sõjakaartidega tegelenud allosakonda.

1906. aastal tehtud ümberkorralduste käigus muudeti allüksuse allosakondade nummerdust:

Secret Intelligence Service esimeses maailmasõjas

[muuda | muuda lähteteksti]

Secret Intelligence Service pärast esimest maailmasõda

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast esimest maailmasõda toimunud sõjaväe ja sõjaväekulutuste kokkuhoidu reorganiseeriti ja koondati Suurbritannia luureasutused ühisesse organisatsiooni: endine Admiraliteedi Luureosakonna dešifreerimisteenistus/Valitsuse koodide ja šifrite kool 1923. aastal, välisministeeriumi poliitilise luure osakond (1921).

1921. aastal korrastati organisatsiooni struktuuri ning moodustati 4 piirkondlikku osakonda: G1, G2, G3, G4 ja 1929. aastal neli kommunikatsioonisektorit (Circulating Sections) välisministeeriumiga, sõjaväega Military MI-1C, (mis hiljem 1925. aastal eraldus MI-6-na), sõjalaevastikuga Naval NI-1C ja lennuväega Air AI-1C.

1930. aastate lõpus täiendati organisatsioon järgmiseks:

  • Section I, (piirkondlikud osakonnad)
  • Section II,
  • Section III,
  • Section IV,
  • Section V, vastuluure,
  • Section VI, majandusluure (Industrial intelligence),
  • Section VII, finantsluure (Financial intelligence),
  • Section VIII, kommunikatsioon teiste luureühenduse liikmete ja riigiasutustega,
  • Section IX, šifrid ja koodid,
  • Section X, ajakirjandus ja press.

Välisfiliaalid ja residentuurid pärast esimest maailmasõda

[muuda | muuda lähteteksti]

Enne kahe maailmasõja vahel moodustasid Suurbritannia välisluure välisesindused: legaalsed residentuurid, mis tegutsesid Suurbritannia diplomaatiliste esinduste juures asuvate passikontrolliametnike juhtimisel (avalik saladus) ning Euroopas illegaalsed residentuurid (Section-Z (Z Organization)), mida juhendas kolonel Claude Dansey (Z-1). Välisfiliaalide juhtimiskeskus asus eraldi välisluure keskaparaadist Bush House, Aldwych, London WC2.

Secret Intelligence Service teises maailmasõjas

[muuda | muuda lähteteksti]

Teise maailmasõja alguses määrati SIS-i juhiks Stewart Menzies, kes reorganiseeris luureteenistuse struktuuri, mille käigus moodustas kaks eraldi põhiosakonda.

  • 1938–1940, Diversioonisektor, mis hiljem liideti Majandussõjaministeeriumi erioperatsiooonide üksusega Special Operations Executive/(SOE);
  • YP Välisjaamad (YP Overseas Stations).
    • SIS juures tegutses ka sideohvitseride teenistus Inter-Service Liaison Departments: Inter-Service Liaison Departments for the Middle East ISLD(ME) ja Inter-Service Liaison Departments for Far East ISLD(FE).

Välisfiliaalid ja residentuurid teises maailmasõjas

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast teise maailmasõja algust Euroopa mandril ning Saksamaa ja NSV Liidu vallutusi kaotas SIS enamiku legaalseid residentuure Mandri-Euroopas: Pariisis, Brüsselis, Haagis, Prahas, Varssavis, Bukarestis ja Berliinis, Oslos. Suurima kaotuse osaliseks sai välisluure pärast Saksamaa sõjalise vastuluure Abwehri ja SD operatsiooni, mille tulemusena vahistati Venlos SIS Hollandi legaalse ja illegaalse residentuuri juhid: kapten Sigismund Payne-Best (Z) ja SIS esindusest major Richard Stevens, kes ülekuulamisel Saksamaal paljastasid Briti luurevõrgustiku Madalmaades.

Pärast Talvesõja algust Soome ja NSV Liidu vahel evakueeriti Helsingi residentuur (Helsinki Station) Rootsi Stockholmi ning Suurbritannia oli sunnitud likvideerima välisesindused Tallinnas ja Riias. Suurbritannia välisesindusete evakueerimine likvideeris ka seni tegutsenud välisluure kattevarjuks olnud passikontrolli bürood, mis tegutsesid välisesinduste juures.

SIS-ile jäid vaid välisesindused neutraalsetes riikides: RootsisStockholmis; PortugalisLissabonis ja ŠveitsisBernis.

  • major Frank Foley, Berliini tugijaama (Station) ülem;

Secret Intelligence Service pärast teist maailmasõda

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast teise maailmasõja lõppu, külma sõja algust ja likvideeritud SOE üksuste liitmist SIS-iga muudeti ka SIS keskaparaadi struktuuri, moodustati (Directorate of Production):

Directorate of Requirements: (kommunikatsioon teiste riigiasutuste ja teabehankeorganisatsioonidega)

  • R1 Political Section,
  • R2 Military Section,
  • R3 Naval Section,
  • R4 Air Section,
  • R5 vastuluure, kuhu ühendati endised V ja IX sektor. 1964. aastal moodustati neile liidetud Julgeoleku ja järelevalveinspektsioonist Julgeoleku ja vastuluure Direktoraat (Directorate of Counter-Intelligence and Security).
  • R6 majandusluure,
  • R7 sõjatingimustes teaduslik-tehniline luure
  • R8 koostöö Suurbritannia signaalluure- ja dešifreerimisasutuse – Valitsusside Peakorteriga;
  • R9 (Scientific Intelligence)
  • Directorate of Administration and Finance

1968. aastal toimunud organisatsiooni muudatused lihtsustasid ülesehitust veelgi:

1978.–1979. aastal toimud muudatuste käigus muudeti Requirement and Production Directorates ülesehitust, mis põhines kuuel põhiosakonnal:

Secret Intelligence Service ja Venemaa Keisririik

[muuda | muuda lähteteksti]

Secret Intelligence Service ja NSV Liit

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1962. aastal peeti Moskvas kinni GRU kõrge ohvitser Oleg Penkovski ja Tšehhoslovakkias Penkovski materjalide edasitoimetaja ja kontaktisik Greville M. Wynne;
  • 1979. aastal peeti kinni Leningradis sõjaväeatašee abi Lieutenant-Commander Aubone Pyke, kahtlustatuna sõjaliste objektide fotografeerimises[7];

Secret Intelligence Service ja Eesti

[muuda | muuda lähteteksti]

  • Dukes, Paul. ST 25 lugu:Briti salaluure teenistuses punasel Venemaal. Tallinn: Grenader, 2008 ISBN 9789949448173
  • Augustus Agar, Balti episood. Briti salateenistuse tegevus Venemaa vetes. Olion 2004, ISBN: 9985663861
  • Ronald Seth, "Langevarjurina Eestis", 1957 Estoprint, [1]
  • Richard Tomlinson, The Big Breach; From Top Secret to Maximum Security, 2001,
  • Stephen Dorril, MI6: Inside the Covert World of Her Majesty's Secret Intelligence Service,
  • Chatper 35:Uncensored, ingliskeelne kirjeldus luureametnike ettevalmistusprotsessist ja tööst, mille avaldamine oli keelatud SB valitsuse poolt;
  • Harry Hinsley, British Intelligence in the Second World War (London, 1979–90).

MI-6/Secret Intelligence Service'i teemaline filmograafia

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]