Hiina kodusõda

Allikas: Vikipeedia
Hiina kodusõda
ChineseCivilWarCollage.PNG
Päripäeva ülalt: kommunistide väed Sipingi lahingus, moslemid Rahvusliku Revolutsiooniarmee koosseisus, Mao Zedong 1930ndatel, Jiang Jieshi sõdureid üle vaatamas, kommunistide kindral Su Yu enne Menglianggu lahingut
Toimumisaeg 1. august 1927 – 22. detsember 1936
31. märts 1946 – 1. mai 1950
Toimumiskoht Hiina
Tulemus Kommunistide võit
Osalised
Hiina Vabariik Hiina Vabariik
Guomindang Guomindang (1927–1936; 1947–1949)
Rahvuslik Revolutsiooniarmee Rahvuslik Revolutsiooniarmee (1927–1936; 1946–1947)
Ühinenud sõdurite salgad (1927–1936; 1946–1947)
Hiina Vabariigi sõjavägi Hiina Vabariigi sõjavägi (1947–1950)
Hiina Vabariigi sõjavägi Natsionalistidele lojaalsed sissid, Hiina mandriosale ja Myanmari jäänud sõdurisalgad (1949–1950)
HKP Hiina Kommunistlik Partei (1927–1936; 1946–1949)
Hiina Nõukogude Vabariik Hiina Nõukogude Vabariik (1931–1936)
Hiina Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Hiina Tööliste ja Talupoegade Punaarmee (1927–1936)
Jiangxi–Fujiani Nõukogude Vabariik Jiangxi–Fujiani Nõukogude Vabariik (1927–1934)
Fujiani Rahvavalitsus (1933–1934)
Hiina rahvavabastusarmee Hiina rahvavabastusarmee (1946–1950)

Ida-Turkestani vabariik Teine Ida-Turkestani vabariik (1944–1946)

Ili rahvaarmee (1944–1946)
Väejuhid või liidrid
Chiang Kai-shek
Bai Chongxi
Chen Cheng
Li Zongren
Yan Xishan
He Yingqin
Wang Yaowu
Wei Lihuang
Fu Zuoyi
Liu Chih
Sun Li-jen
Du Yuming
Xue Yue
Zhang Xueliang
Cen Chunxuan
Feng Yuxiang
Mao Zedong
Zhu De
Peng Dehuai
Lin Biao
Liu Bocheng
Zhou Enlai
Chen Yi
Deng Xiaoping
Nie Rongzhen
Su Yu
Chen Geng
Xu Xiangqian
Ye Fei
He Long
Ye Ting
Jõudude suurus
*4 300 000 (juuni 1946)
  • 3 650 000 (juuni 1948)
  • 1 490 000 (juuni 1949)
*1 200 000 (juuni 1945)
  • 2 800 000 (juuni 1948)
  • 4 000 000 (juuni 1949)
Kaotused
u 1 500 000 (1948–1949) u 250 000 (1948–1949)
1928–1936: u 2 000 000 hukkunud sõdurit

1945–1949: u 6 000 000 (koos tsiviilisikutega)

Hiina kodusõda (hiina: 國共內戰; lihtsustatud hiina kirjas: 国共内战; pinyin: Guó-Gòng Nèizhàn; otsetõlkes: Natsionalistide-kommunistide kodusõda) oli sõda Hiinas. Sõja osapooled olid Guomindangi juhitud Hiina Vabariigi valitsusele lojaalsed jõud ja Hiina Kommunistliku Partei jõud. Sõda algas augustis 1927 generalissimus Jiang Jieshi Põhjaekspeditsiooniga, sõda lõppes 1950. aastal. Konflikti tagajärjel tekkis kaks riiki – Hiina Vabariik (Taiwan) ja Hiina Rahvavabariik, mõlemad riigid peavad enda valitsust Hiina ainukeseks ja õigeks valitsuseks.

Sõda väljendas kommunistliku HKP ja natsionalistlike joontega KMT vastuolusid. Sõjategevus jätkus vahelduva intensiivsusega 1937. aasta lõpuni, kui parteid moodustasid Teise Ühendatud Rinde, et peatada jaapanlaste sissetung. Aastal 1946, aasta pärast Jaapaniga rahu sõlmimist, täiemõõtmeline sõjategevus jätkus. Neli aastat hiljem lõppes suurem sõjategevus, äsjamoodustatud Hiina Rahvavabariik sai kontrolli Hiina mandriosa (ja Hainani provintsi) üle. Hiina Vabariigi mõju alla jäid Taiwan, Penghu saarestik, Jinmen, Matsu saared ja teised väiksemad saared.

Kommunistide võidu põhjusteks võib pidada asjaolu, et tehti vähem sõjaväelisi vigu kui Chiang Kai-shek ning taotleti tugevat keskvalitsust, Chiangil oli liiga paljudest Hiina ühiskonnagruppidest vaenlaseid. Rahvuslaste partei nõrgenes sõjas Jaapaniga tunduvalt rohkem. Suurem osa hiinlastest (nt talupojad) said end samastada pigem kommunistide ideedega kui natsionalistidega. Chinag kirjutas juunis 1948 oma päevikus, et KMT kukkus läbi mitte väliste vaenlaste pärast, vaid parteisiseste vastuolude pärast. USA tugev toetus vähenes pärast Marshalli missiooni läbikukkumist ning lõppes täielikult peamiselt korruptsiooni tõttu KMT-s ja lahingute kaotustele Kirde-Hiinas. Kommunistide maareformipoliitika, mis lubas talupoegadele põllumaad, tagas Hiina rahvavabastusarmeele toetuse ühiskonnas. Pärast seda kui Jaapan Teise maailmasõja lõpus kapituleerus andis Nõukogude Liit jaapanlaste käest võetud sõjatehnika ja Mandžuuria HKP kontrolli alla. Pärast 1945. aastat kukkus majandus Hiina Vabariigi aladel tänu hüperinflatsioonile ning läbikukkunud rahareformidele ja hinnakontrollile kokku. Pärast 1948. aasta lõpus toimunud jüaani väärtuse kiiret langust langes natsionalistide toetus linnade keskklassides veelgi. Kommunistid seevastu saavutasid tänu oma maareformidele ja vara ümberjagamispoliitikale toetuse maarahva seas.

Tänase päevani pole rahulepingut sõlmitud, on vaieldav kas kodusõda on õiguslikult lõppenud. Kahe riigi vahelised suhted on raskendatud tänu sõjalistele ohtudele ja majanduslikele pingetele, mõlemad riigid on jäänud ametlikult "ühe Hiina poliitika" juurde. Hiina Rahvavabariik ähvardab Hiina Vabariiki endiselt sõjaväelise sissetungiga, kui Hiina Vabariik peaks end ametlikult iseseisvaks kuulutama või nime "Taiwani vabariigiks" muutma. Hiina Vabariik nõuab Hiina mandriosa endiselt endale ja mõlemad osapooled võitlevad diplomaatilise tunnustuse pärast. Hetkel toimub "sõda" vaid poliitilisel ja majanduslikul rindel, sellest hoolimata on osapoolte vahel tugevad majandussidemed.