Nikita Hruštšov

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
Nikita Hruštšov
Nikita Hruštšov
Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee I sekretär
Ametiaeg
14. september 1953 – 14. oktoober 1964
Eelnev Georgi Malenkov
Järgnev Leonid Brežnev
NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees
Ametiaeg
27. märts 1958 – 14. oktoober 1964
Eelnev Nikolai Bulganin
Järgnev Aleksei Kossõgin
Isikuandmed
Sündinud 15. aprill 1894
Kalinovka, Kurski kubermang, Venemaa Keisririik
Surnud 11. september 1971
Moskva, Vene NFSV, Nõukogude liit
Erakond Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei
Alma mater Moskva Tööstusakadeemia
Autogramm
Hruštšov (paremal) ja Richard Nixon (Moskvas 1959)

Nikita Hruštšov (vene Никита Сергеевич Хрущёв; 15. aprill[1] 1894 Kalinovka, Kurski kubermang – 11. september 1971 Moskva) oli Nõukogude Liidu riigitegelane, kindralleitnant (1943), NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees (1958-1964) ja NLKP Keskkomitee esimene sekretär – riigi tegelik juht aastail 1953–1964.

Ta oli üks kolmest Nõukogude Liidu juhist koos Mihhail Gorbatšovi ja Georgi Malenkoviga, kes ei lahkunud oma ametikohalt surma tõttu.

Ametiaja iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Hruštšovi valitsemisaega nimetatakse sageli "sulaks": vabastati palju poliitvange, Jossif Stalini valitsemisajaga võrreldes vähenes oluliselt repressioonide aktiivsus. Abordid ja tööle hilinemine dekriminaliseeriti ning töökoha vahetamise keeld kaotati. Oluliselt lühendati tööpäeva pikkust ja suurendati tasustatud puhkust. Kolhoositoodangu riiklikke kokkuostuhindu tõsteti kolm korda. Viidi läbi rahareform, mis võimaldas stabiliseerida riigi majandust veel aastakümneteks. Võeti vastu uus universaalpensionide seadus, käivitati aktiivne elamuehitus ja arendati modernistlikku arhitektuuri. Transpordivaldkonnas viidi läbi reforme, alustati uute kiirteede ehitamist. Raudteel lõpetati auruvedurite tegevus (need asendati diiselvedurite ja elektriveduritega). Nõukogude Liit tegi kosmoseuuringutes suuri edusamme.

Samal ajal korraldati sõjajärgse perioodi kõige karmim religioonivastane kampaania ning tööliste vastuhaku mahasurumine Novotšerkasski veresaunas. Toimusid surmanuhtluse määramisega lõppenud kohtuprotsessid valuutaga hangeldajate ja üldise defitsiidi tõttu tekkinud äritsejate vastu. Hruštšovi ajale olid iseloomulikud veel põllumajanduses ekslike otsuste tegemine (eelkõige väärarvestused uudismaade arendamisel), 1956. aasta Ungari ülestõusu mahasurumine, Boriss Pasternaki ja avangardistlike kunstnike tagakiusamine jms.

Hruštšovi otsuseid välispoliitikas ei hinnata üheselt, negatiivseks näiteks on tema põhjustatud Kuuba raketikriis. Tema valitsemisajal tugevnesid pinged NSV Liidu ja USA suhetes (see oli "külma sõja" kõige intensiivsem faas). Tema juhitud NLKP Keskkomitee poliitika destaliniseerimine tõi kaasa suhete katkemise Albaania Enver Hoxha ja Hiinas Mao Zedongi kommunistlike valitsustega. Sellegipoolest osutati Hiinale märkimisväärset abi tuumarelvade väljatöötamisel ja osaliselt anti üle NSV Liidu olemasolevad tehnoloogiad nende tootmiseks.[2][3]

Noorus ja karjääri algus nõukogude võimuaparaadis[muuda | muuda lähteteksti]

Nikita Hruštšov sündis Kurski kubermangus talupojaperekonnas ning hakkas iseseisvalt tööle varases nooruses, 14-aastaselt asus tööle Donbassi kivisöebasseini tehastes ja kaevanduses. 1918. aastal astus VK(b)P liikmeks ja osales ka Venemaa kodusõjas, pärast sõda oli majandus- ja parteitööl. Oli Ukraina NSV saadik ÜK(b)P XIV ja XV Kongressil.

Komsomolisuunamisega saadeti Hruštšov õppima Moskvasse Tööstusakadeemiasse, kus valiti Tööstusakadeemia parteikomitee sekretäriks. Akadeemia lõpetas ta 1929. aastal.

1931. aasta jaanuarist oli Hruštšov ÜK(b)P Moskva linna Baumani rajoonikomitee ja seejärel Krasnopresnenski rajoonikomitee sekretär. 1932–1934 töötas ÜK(b)P Moskva linnakomitee 2. ja pärast 1. sekretärina, seejärel ÜK(b)P Moskva Linnakomitee 2. sekretärina.

ÜK(b)P XVII Kongressil 1934. aastal valiti Hruštšov ÜK(b)P KK liikmeks ja 1935. aastal valiti ta ÜK(b)P Moskva linna ja oblasti parteiorganisatsiooni juhiks 1. sekretäriks.

1935–1938 aastatel oli ta ÜK(b)P Moskva linna ja oblasti KK 1. sekretär.

Tegevus Ukraina NSV-s[muuda | muuda lähteteksti]

1938. aastal valiti Hruštšov Ukraina K(b)P 1. sekretäriks ja ÜK(b)P KK Poliitbüroo kandidaadiks, 1939. aastal ÜK(b)P KK Poliitbüroo liikmeks. Neid positsioone hõivates näitas ta end aktiivse "rahvavaenlaste" vastu võitlejana. Hruštšov mängis olulist rolli 1937.–1939. aasta repressioonide läbiviimisel Ukrainas, nagu on üksikasjalikult kirjeldatud NLKP Keskkomitee 25. detsembri 1988. aasta tõendis.[4] Selles teatati, et aastatel 1938–1940, kui Hruštšov oli Ukraina K(b)P 1. sekretär, arreteeriti Ukrainas 167 565 inimest.

Teises maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Teises maailmasõja oli Hruštšov Kagurinde suuna, Kagurinde, Stalingradi rinde, Lõunarinde, Voroneži rinde ja 1. Ukraina rinde Sõjanõukogu liige. Teise maailmasõja lõpetas kogu sõja jooksul poliittöötajana tegutsenud Hruštšov kindralleitnandi auastmes.

Aastatel 1944 kuni 1947 oli Hruštšov Ukraina NSV Ministrite Nõukogu esimees ja pärast Ukraina K(b)P KK 1. sekretär.

Tegevus Moskvas[muuda | muuda lähteteksti]

1949. aasta detsembrist oli Hruštšov uuesti ÜK(b)P Moskva linna ja oblasti KK 1. sekretär ja ÜK(b)P KK sekretär.

Pärast Stalini surma 1953. aastal suutis ta koos Georgi Malenkoviga üle mängida oma põhirivaali Lavrenti Beria ning esialgu valitsesid Malenkov ja Hruštšov ühiselt NSV Liitu.

Hruštšovi võimuletõus[muuda | muuda lähteteksti]

Kommunistliku partei sisese võimuvõitluse käigus asus Hruštšov koos liitlastega partei keskkomitees 1956. aastal konkurente kõrvaldama, kasutades ära nonde Stalini-aegseid kuritegusid. Ta kuulutas avalikult Stalini isikukultust, alustas Stalini-aegsete kommunistliku partei juhtide paljastamist, nende karistamist ja vangilaagritesse paigutatud inimeste vabastamist.

Riigi senine kommunistlik suunitlus jäi siiski püsima, oldi valmis sõdima "kapitalistlike vereimejatega" ning igasugune ohtlik opositsioon suruti maha.

Hruštšov ja NLKP XX Kongress[muuda | muuda lähteteksti]

Võimuvõitluses kasutas Hruštšov Jossif Stalini inimsusvastaste kuritegudes osalenud NLKP juhtkonna liikmete vastu 1956. aastal moodustatud nn Šverniku komisjoni kokkuvõtet Stalini ja tema aktiivsete kaaslaste poolt 1934. aastal toime pandud kuritegudest: ÜK(b)P XVII Kongressi ehk Võitjate kongressi hääletustulemuste võltsimisest, Sergei Kirovi tapmisest ja aastatel 1936–1938 läbi viidud suurest terrorist.

Komisjoni kuulusid NLKP KK Parteikontrolli komisjoni esimees Nikolai Švernik, NSV Liidu peaprokurör Roman Rudenko, NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee esimees Aleksandr Šelepin, NLKP KK Sekretariaadi Kaitse osakonna juhataja Mironov ja rehabiliteeritud poliitvang Olga Šatunovskaja.

 Pikemalt artiklis Hruštšovi kõne XX Kongressil

Hruštšov ja välispoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Hruštšov ajas dünaamilist välispoliitikat, Nõukogude-Ameerika läbirääkimistel pooldas ta desarmeerimist ja tuumarelvakatsetuste lõpetamist.

25. jaanuaril 1955 võttis NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium vastu määruse "Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahelise sõjaseisukorra lõpetamise kohta", mille kinnitas NSV Liidu Ülemnõukogu 9. veebruaril. Septembris 1955 sõlmiti diplomaatilised suhted Nõukogude Liidu ja Saksamaa Liitvabariigi vahel[5].

1955. aasta mais külastas Hruštšov Jugoslaaviat ; Visiidi tulemusena kirjutati 2. juunil alla Belgradi Nõukogude-Jugoslaavia deklaratsioonile, mis tunnistas, et sotsialismi saab üles ehitada erineval viisil.[6]

1955. aastal kohtus ta Genfis esimest korda USA presidendi Dwight Eisenhoweriga. Nikita Hruštšov tegi 1959. aasta septembris esimese NSV Liidu riigijuhina Ameerika Ühendriikide presidendi Dwight Eisenhoweri kutsel riigivisiidi Ameerika Ühendriikidesse ja esines kõnega ka ÜRO Peaassambleel, kus kutsus üles desarmeerima.[7]

NLKP 20. kongressil 1956. aastal uuendas Hruštšov Vladimir Lenini teesi kahe erineva sotsiaalpoliitilise süsteemi rahumeelse kooseksisteerimise võimalikkusest kui Nõukogude välispoliitika põhisuunast.

4. juunil 1961 toimus Viinis, Schönbrunni lossis Hruštšovi ainus kohtumine USA presidendi John Kennedyga.

Hruštšov ja Kariibi kriis[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Kuuba kriis

Maailm oli tuumasõjast mõne sammu kaugusel 27. oktoobril 1962, kui NSV Liit paigutas Kuubale tuumaraketid.

Järgmisel, 1963. aastal allkirjastasid NSV Liidu, USA ja Suurbritannia esindajad Moskvas tuumarelvakatsetuste täieliku keelustamise lepingu.[8]

Hruštšov ja sisepoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Stalini elu viimasel päeval, 5. märtsil 1953, toimus Hruštšovi juhatusel toimunud NLKP Keskkomitee, Ministrite Nõukogu ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi pleenumi ühiskoosolek, kus peeti vajalikuks Hruštšovi keskendumine tööle partei keskkomitees.

Hruštšov oli 1953. aasta juunis Lavrenti Beria kõikidelt ametikohtadelt kõrvaldamise ja vahistamise peamise algataja ja korraldaja.

14. märtsil 1953. aastal valiti Keskkomitee pleenumil Hruštšov keskkomitee sekretäriks, mis andis talle õiguse juhtida sekretariaadi tööd ja juhatada koosolekuid. 7. septembril valiti ta Keskkomitee esimeseks sekretäriks.

1954. aastal otsustas NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium anda Krimmi oblasti üle Ukraina NSV-le. Hruštšovi poeg Sergei Nikititš selgitas 19. märtsil 2014 Ameerika Ühendriikides telekonverentsil Vene televisioonile antud intervjuus oma isa sõnadele viidates, et Hruštšovi otsus oli seotud Põhja-Krimmi veekanali rajamisega Kahhovka veehoidlast ning vajadusega suuremahuliste hüdrotehniliste tööde läbiviimise ja rahastamise korraldamist ühe liiduvabariigi raames.[9]

1956. aastal esitas Hruštšov NLKP 20. kongressil ettekande Stalini isikukultusest ja tema juhitud massirepressioonidest.

Juunis 1957 otsustati NLKP Keskkomitee presiidiumi neli päeva kestnud koosolekul vabastada Hruštšov NLKP Keskkomitee esimese sekretäri kohustustest. Hruštšovi pooldajaid partei juhtkonnas ning ka kaitseminister Georgi Žukov, suutsid aga presiidiumi töösse sekkuda ja saavutada selle küsimuse üleandmise selleks kokku kutsutud NLKP Keskkomitee pleenumile. 1957. aasta keskkomitee juunipleenumil said Hruštšovi poolehoidjad häälteenamuse tema vastaste üle presiidiumi liikmete hulgast. Viimaseid tembeldati parteivastaseks rühmituseks ja eemaldati keskkomiteest (hiljem, 1962. aastal heideti nad parteist välja).

Neli kuud hiljem, oktoobris 1957, tagandati teda toetanud marssal Žukov Hruštšovi initsiatiivil Keskkomitee Presiidiumi kohalt ja vabastati NSV Liidu kaitseministri kohustustest.

Võimult kõrvaldamine ja viimased eluaastad[muuda | muuda lähteteksti]

1964. aastal korraldasid Hruštšoviga rahulolematud kommunistliku partei ladviku liikmed Leonid Brežnev ja Juri Andropov riigipöörde ning kukutasid ta 1964. aasta NLKP KK oktoobripleenumil. Partei- ja riigijuhiks sai Hruštšovi endine liitlane Leonid Brežnev.

Hruštšov elas oma viimased aastad personaalpensionärina (sisuliselt koduarestis) ning kuni Mihhail Gorbatšovi valitsemise alguseni oli ta ametlikult maha vaikitud. Pensionipõlves kirjutas Hruštšov mälestused, mis salaja välismaale toimetati ja seal avaldati.

Nikita Hruštšov on maetud Moskvasse, Novodevitšje kalmistule.

Hruštšovi ekstravagantne käitumine ja ütlused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Talle oli omane lihtne, kuid tihti ka labane ja vulgaarne käitumine. Näiteks 12. oktoobril 1960, mil ta külastas ÜRO Peaassambleed, kus arutati Ungari küsimust, üritas Nõukogude delegatsioon seda kõigiti häirida. Hruštšov võttis istungil sandaali jalast, uuris seda demonstratiivselt ja lõi siis sellega mitu korda vastu lauda (nagu püüdes liiva välja koputada), näidates sel viisil oma rahulolematust ettekandjaga.[10]
  • Nikita Hruštšovi kuvand oli sageli üsna koomiline ja see kajastus karikatuurides. Selle põhjuseks oli ka tema täidlane kehaehitus ja üle kõhu rinnuni tõmmatud suured kottis püksid.
  • Ühelt Ameerika senaatorilt, kes oli talle sümpaatne, küsis Hruštšov: "Kust sa pärit oled?" - "Minneapolisest." Hruštšov lähenes maailmakaardile, tegi Minneapolise ümber pliiatsiga ringi ja ütles: "See on selleks, et ma ei unustaks jätta seda linna terveks, kui meie raketid lendama hakkavad".[11]
  • 18. novembril 1956 Moskvas toimunud vastuvõtul soovis Hruštšov vesteldes Ameerika diplomaatidega tsiteerida Marxi teesi, et sotsialism on kapitalismi hauakaevaja, kuid ütles selle asemel välja fraasi "Me matame teid maha". Seda ta kordas 1959. aasta septembris kohtumisel USA ajakirjanikega.[12]
  • "Ma olen veendunud, et Ameerika siga ja nõukogude siga võivad koos eksisteerida", ütles Hruštšov (mõeldes rahumeelset kooseksisteerimist) pärast seda, kui Iowa ülikooli töötaja kinkis talle sümboolse seakujukese 28. augustil 1959.[13]
  • 24. juunil 1959. aastal Moskvas Sokolnikis Ameerika Ühendriikide näitust inspekteerides ütles Hruštšov USA asepresidendile Richard Nixonile: „Meie käsutuses on vahendid, mille kasutamisel on teile rasked tagajärjed. (…) Me näitame teile Kuzkini ema!" (("Мы вам покажем кузькину мать") Segaduses ametnik tõlkis fraasi sõna-sõnalt: "Me näitame teile Kuzma ema!" "Ameeriklased olid hämmeldunud: mis see on? Uus relv, veelgi kohutavam kui tuumaraketid?[14][15]

(Hruštšov kasutas raskesti tõlgitavat ja mitmetähenduslikku vene idiomaatilist väljendit "кузькина мать", mida võiks tõlkida näiteks "vanakuradi vanaema" (otseses tõlkes: кузька – kahjurputukas, мать – ema )).

  • "Praegune nõukogude inimeste põlvkond hakkab elama kommunismi ajajärgus." See oli kuulus Nikita Hruštšovi fraas, mis kõlas NLKP 22. kongressil 1961. aastal. Oma kõnes teatas ta, et 1980. aastaks ehitatakse NSV Liidus "põhimõtteliselt" üles kommunistlik ühiskond. See oli ka NLKP programmi viimane fraas.[16]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Teosed eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Isikukultusest ja selle tagajärgedest" (ettekanne NLKP XX kongressil 25. veebruaril 1956. aastal) – ajakirjas Eesti Kommunist 1989, nr 7, lk 83–103; nr 8, lk 88–103 ja nr 9, lk 93–100 (tõlgitud ajakirjast Известия ЦК КПСС, 1989, nr 3)
  • "Mälestused". 1. osa. Tõlkinud Matti Vaga, Perona, Pärnu 1993, 384 lk

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Kirjanduses on levinud kuupäev 17. aprill, mida Hruštšov ise pidas oma sünnipäevaks.
  2. ↑ [Mori Kazuko A Brief Analysis of the Sino-Soviet Alliance: The Political Process of 1957-1959.] Дата обращения: 13 мая 2008.
  3. ↑ Как атомный вопрос испортил дружбу СССР и Китая. 6. августа 2003.
  4. ↑ "Об антиконституционной практике 30—40-х и начала 50—х годов" 25.12.1988.
  5. ↑ К 60-летию установления дипломатических отношений с ФРГ.
  6. ↑ Югославия в XX веке: очерки политической истории / К. В. Никифоров (отв. ред.), А. И. Филимонова, А. Л. Шемякин и др.
  7. ↑ Visits By Foreign Leaders of Russia. history.state.gov
  8. ↑ Верт Н. История советского государства. — М., Прогресс, 1992.
  9. ↑ Сергей Хрущёв о причинах передачи Крыма Украине
  10. ↑ Из интервью Сергея Никитовича Хрущёва в рамках телепередачи «Кремль-9»
  11. ↑ Washington ProFile — Weekly Digest. Воспоминание о Хрущёве. Иванушка-дурачок в Кремле, 5 июля 2003 года.
  12. ↑ Первая перезагрузка. The New Times, 21.01.2009.
  13. ↑ К 50-летию знаменитой поездки Никиты Хрущёва в Америку. 9. августа 2009.
  14. ↑ Гриневский О. Берлинский кризис 1958—1959 гг.: Заметки дипломата.
  15. ↑ Журнал «Звезда», 1996, № 2.
  16. ↑ См. текст III Программы КПСС. (NLKP III programmi tekst).
  17. ↑ Герои страны. vaadatud 1. september 2023.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Palgest palgesse Ameerikaga. Põhjalik ülevaade N. S. Hruštšovi külaskäigust Ameerika Ühendriikidesse 15.-27. septembril 1959. Autorid Aleksei Adžubei, Nikolai Gribatšov, Georgi Žukov jt. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1960; 667 lk.
  • William Taubman, "Hruštšov ja tema aeg". Inglise keelest tõlkinud Rein Turu, Varrak, Tallinn 2006, 815 lk, ISBN 9985-3-1178-7

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]


Eelnev
Jossif Stalin 		NLKP KK I sekretär
1953–1964 		Järgnev
Leonid Brežnev
Eelnev
Nikolai Bulganin 		NSVL Ministrite Nõukogu esimees
1958–1964 		Järgnev
Aleksei Kossõgin
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Nikita_Hruštšov&oldid=6514772"