Georgi Žukov

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib marssalist; laeva kohta vaata artiklit Georgi Žukov (jõelaev)

RIAN archive 2410 Marshal Zhukov speaking.jpg

Georgi Konstantinovitš Žukov (vene Георгий Константинович Жуков; 1. detsember 1896 Strelkovka18. juuni 1974 Moskva) oli Nõukogude riigitegelane ja väejuht, Nõukogude Liidu marssal, neljakordne Nõukogude Liidu kangelane, Mongoolia Rahvavabariigi kangelane.

Ta võttis osa I maailmasõjast ning võitles 1918. aastast alates punaarmeelasena kodusõjas. 1919 astus ta kommunistlikku parteisse. Tema juhtimisel purustati Jaapani vägi 1939 Halhin-Goli lahingus. Suures Isamaasõjas juhatas Žukov väejuhina paljusid võidukaid operatsioone. Augustist 1942 oli ta kõrgema ülemjuhataja asetäitja ja 8. mai 1945 kirjutas alla Saksamaa kapitulatsiooniaktile.

Pärast Suurt Isamaasõda oli ta Saksamaa NSV Liidu okupatsioonitsooni esimene juht alates 10. juunist 1945. Stalin hakkas tema populaarsust kartma ja 10. aprillil 1946 asendas ta Vassili Sokolovskiga, saates Žukovi Odessa sõjaväeringkonda juhatama.

Pärast Stalini surma sai Žukovist 1953 kaitseministri asetäitja. Samal aastal juhatas ta tribunali, mis Lavrenti Beria vahistas ja surma mõistis. 1955, kui Nikolai Bulganin sai peaministriks, määras ta Žukovi kaitseministriks. Kaitseministrina vastutas Žukov 1956. aastal Ungari ülestõusu mahasurumise eest. Juunis 1957 sai ta NLKP Keskkomitee liikmeks. Seal tekkisid tal Nikita Hruštšoviga lahkarvamused armee rolli ja suuruse osas: Hruštšov nägi peamise relvaliigina tuumarelvi, mis vabastaksid suure osa armee isikkoosseisust ja materiaalsetest vahenditest tsiviilmajanduse tarbeks. Žukov astus selle plaani vastu välja. Hruštšov, demonstreerimaks partei võimu armee üle, tagandas juba samal aastal Žukovi kaitseministri kohalt ja heitis välja NLKP Keskkomiteest.

Autasud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõukogude Liidu autasud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]