Meel

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Täpsustuslehekülg See on täpsustuslehekülg. Vajaduse korral palun täpsusta linki leheküljel, mis siia viitab.

René Descartesi illustratsioon meele toimimisest. Descartes arvas, et tundeorganid annavad sisendi edasi aju epifüüsile ja sealt edasi immateriaalsele hingele, mis juhib kätt.

Meel on materiaalsel baasil ilmnev energeetiline fenomen, mis võtab vastu informatsiooni ümbritsevast keskkonnast, töötleb seda ja loob sellest visuaalseid või helilisi pilte. Inimmeel saab teabe meeleelunditelt, loob sellest tundeid ja teadvustab nende tähenduse, abstraheerib need mõteteks ning  langetab nende alusel otsuseid ja salvestab käsitletud teabe. Kui teavet ümbritsevast keskkonnast on kogunenud piisavalt palju ja inimen on aru saanud põhjuse-tagajärje seosest, siis tekib tema sellest virtuaalne meelepilt, mida inimene saab oma teadvuses kasutada tulevikus toimuvate protsesside modelleerimiseks ning nendest tekkivate tagajärgede hindamiseks. Otsuse langetamisel mängivad olulist rolli meeles valitsev altruismi ja egoismi tunne ning eetilised arusaamad. Kuna iga inimese meelpilt sõltub tema poolt, eelneva elu jooksul kogetust, õpitust ja mõtestatust, siis on selle sisu subjektiivne ning seda pole võimalik uurida tänapäeva teaduse objektiivsuse kriteeriumite alusel.    

Kuid arvuti lülitada elektrivõrku, siis tekib selles meele tunnustele vastav fenomen. Arvuti on võimeline vastu võtma informatsiooni, töötlema seda temas olevate programme kasutada ning looma sellest nii visuaalseid pilte, pildiseeriaid (filme) kui ka heliteoseid ning salvestama need. Seejuures on arvutid võimelised nende poolt loodud virtuaalkeskkonda kasutades koguma, töötlema, väljastama ja salvestama informatsiooni kogustes ja kiirusel, mis on inimeelele saavutamatu. Samas, kui inimmeel opereerib ka organismist saabunud tunnetega, siis arvutil see info ja selle töötlemise võimekus puudub.

Teadlased on kaua uurinud meele fenomeni suhet füüsilise aju ja närvisüsteemiga, kuid teaduslik selgitus selle kohta puudub. Laialdase tunnustuse on omandanud arusaam, et see võimaldab elusolendil tajuda keskkonda, olla teadlik oma organismi vajadustest ning reageerida adekvaatselt.


Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna meel pärineb läänemere-soome-permi tüvest ning on soome-ugri keeles suhteliselt sarnane nii kirjapildilt (varieerudes ersa-liivi mel’ist karjala-soome mieli’ni) kui ka tähenduselt (mõistus, mõte, mälu ja tuju).

Ladina keeles kasutati sõna mens ja sanskritis manas, vana-inglise keeles gemynd, uus-inglise keeles mind ning see märkis mälu. 14.-15. sajandil laienes selle sõna tähendus ning see hakkas märkima ka vaimset võimekust, tahet ja tundeid.[1]

Filosoofiline käsitlus[muuda | muuda lähteteksti]

Meelefilosoofia uurib meele olemust, mõttetegevust, selle toimimist, teadvust ja nende suhet füüsilise kehaga. Meele-keha suhte probleem on selle filosoofia haru keskne küsimus. José Manuel Rodriguez Delgado kirjutab: "Praeguses tavakasutuses ei eristata hinge ja meelt omavahel, kuna inimesed tunnetavad, et hing ja meel võivad kehasse siseneda ning sealt lahkuda kui iseseisvad üksused." [2]

Dualistid ja monistid on kaks koolkonda, mis on püüdnud lahendada meele-keha probleemi.

Dualistid (Platon, Aristoteles, hinduistlikud Nyaya, Samkhya ja Karma jooga koolkonnad, René Descartes) jõudsid arusaamale, et meel ja keha on mingil moel üksteisest eraldatud iseseisvad üksused. Substantsi dualistid väidavad, et meel on iseseisvalt eksisteeriv aineline fenomen, sel ajal kui omaduse dualistid on veendunud meel omaduse, kuid mitte aineline fenomen.[3]

Martin Heidegger (1889-1976), saksa filosoof väitis, et subjektiivset kogemust ja tegevust (s.t meelt) ei saa seletada erilise karteesliku (Descartesest alguse saanud filosoofia) substantsiga, millel on omadused.  Ta põhjendas seda väitega, et subjektiivne kogemus ei ole seostatav kogemuse kvalitatiivse laadiga ning semantilislt pole need võrreldavad. See oli ontoloogiline argument.[4]

Burrhus Frederic Skinner (1904-1990), ameerika psühholoog ja filosoof leidis, et mõiste „meel“ on väljamõeldis (must kast), mis juhib tähelepanu eemale keskkonnast põhjustatud käitumisreaktsioonidest.[5] Ameerika tunnetusteadlane ja filosoof Daniel Dennett (s 1942) väitis, et pole olemas narratiivide keskust (meel), on vaid lihtne tarkvara, mis töötleb sensoorsetest organitest tulevat teavet ja annab välja tulemi.[6]

Monistid leiavad et meelt ja keha ei saa füsioloogiliselt ega ka ontoloogiliselt eristada. Antiik-Kreeka filosoof Parmenides (5 saj eKr) sõnastas selle selle seisukoha. Seda arendas edasi hollandi filosoof Baruch Spinoza (1632-1677), kes leidis, et meel ja keha on reaalsuse kaks aspekti nagu näiteks Loodus ja Jumal.

Neutraalsed monistid leiavad, et maailma võib tajuda nii füüsilise kui ka mentaalsena. Näiteks punane laik seinal on füüsilisest ainest moodustunud pigment, kuid sellest meeles tekkiv taju on vaimne reaktsioon füüsilisele ainele.

Idealistid väidavad, et olemas on vaid meel ja väline maailm on meele poolt loodud illusioon.

Suur osa tänapäeva filosoofe leiab sotsiobioloogias, arvutiteaduses, evolutsioonilises psühholoogias ja neuroteadustes tehtud avastustele tuginedes, et meelt pole võimalik kehast eraldada ning kõiki meeleseisundeid ja omadusi saab selgitada füsioloogiliste protsessidega. Siiski tunnistab enamik neist, et meie teadmised meele ja selle fenomenidest on puudulikud ning otsivad uusi viise, kuidas neid selgitada. Uusi arenguid sellesse arutelusse on toonud kvantmehhaanika alaste teadmiste avardumine.

Religioosne käsitlus[muuda | muuda lähteteksti]

Budism[muuda | muuda lähteteksti]

Budistlikud õpetused kirjeldavad reaalsust meelepiltide voona, mis tekivad materiaalsetest vormidest, nende poolt tekitatud tunnetest, tajust, tahtest ja sensoorsest teadvusest. Nende tekkimist valitsevas reaalsuses ja sealt kadumist mõjutavad bioloogilised-, psühholoogilised-, füüsilised-, tahte- ja universaalsed seadused.[7] Budistlikud tähelepanekuharjutused on suunatud pidevalt muutuva  meele rahustamisele.

Budistlik epistemoloogia leiab, et taju (perception) ja järeldused (Interference) on vahendid, mis aitavad laiendada teadmisi.

Budistliku filosoofi Dharmakirti (6 saj pKr) arvates oli meelel kaks põhiomadust: selgus ja tunnetus(võime). Selgus viitab asjaolule, et meelel ei ole värvi, kuju, suurust, asukohta, kaalu ega muid füüsilisi omadusi. Tunnetus taas toimib objektide äratundmise ja olukordade tajumisel.[8] Tunnetusvõime viitab asjaolule, et meel on teadlik kogemuste sisust ja olemasolu eelduseks on, et meel peab objekti ära tundma.

Budismis kirjeldatakse meelt ruumilise illusioonina. Ruumiline selles mõttes, et tal puuduvad olemasoluks füüsilised takistused . Mahajaana budismis peetakse meelt illusioonide loojaks selles mõttes, et temas endas pole mittekui midagi. Meel pole ruum, see vaid loob ruumilisi pilte. Ja meel pole illusioon, kuid tal on omadusi, mis on kirjeldatavad illusioonidena.   

Budistide arvates pole olemas isiksuslikku alget (mina) ega muid analoogseid nähtusi, nagu hing, Atma, Jiva, Ishvara jms – need kõik on vaid meelelised kogemused. Ühesõnaga, inimene on moodustunud vaid füüsilisest kehast ja meelest, kuid puudub see miski, mis annaks talle iseteadvuse või identiteedi. Inimene on lihtsalt moodustunud viiest, kvalitatiivselt erinevate omadustega energiast.

Ka meelt saab kontseptuaalselt kirjeldada selguse ja tunnetuskogemuse kaudu, kuid budismis on siiski veel midagi peale nende – seda võib nimetada „teadvuseks“ ja objektide „teadvustamiseks“. Meel on seejuures viie kogemusi pakkuva aistingu (värv, lõhn, maitse, heli ja puudutus) kõrval kuues institutsioon, mis loob tähendusi ja annab võimaluse saada teadlikuks objekti olemusest. Kuid see teadvus pole seotud minaga, sest sellest ei teki himusid ega vastumeelsusi. Kogemus tekib ja see teadvustub meeles tegelikult läbi kõrgemal tasandil oleva kogeja (Sati) kaudu.

Budismi ülimaks eesmärgiks on Vipassana, mis tähendab oma meele ja olemuse täielik tühjendamist, vabanemist ihadest ja vastumeelsustest ning emotsioonitu kõrvaltvaataja positsiooni saavutamine. Selles seisundis on inimene teadlik kõigest toimuvast ning valmis vastupanuta kogema kõike seda, mis talle elu jooksul osaks saab.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Online Etymology Dictionary". www.etymonline.com. Retrieved 2017-01-02.[1]
  2. James M.R. Delgado (1969). Physical control of the mind; towards a psycho civilized society. Toronto: Fitzhenry & Whiteside Limited. p. 25.
  3. Hart, W.D. (1996) "Dualism", in Samuel Guttenplan (org) A Companion to the Philosophy of Mind, Blackwell, Oxford, 265–267.
  4. Hubert Dreyfus, "Critique of Descartes I" (recorded lecture), University of California at Berkeley, September 18, 2007.
  5. Skinner, B.F. About Behaviorism, Chapter 7: Thinking
  6. Dennett, Daniel (1991). Consciousness Explained. Boston, Massachusetts: Little Brown. ISBN 978-0-316-18065-8.
  7. arunamuni N, Weerasekera R (Jun 2017). "Theoretical Foundations to Guide Mindfulness Meditation: A Path to Wisdom". Current Psychology (Submitted manuscript). 38 (3): 627–646.
  8. Gyatso, Geshe Kelsang Gyatso, Understanding the Mind: The Nature and Power of the Mind, Tharpa Publications (2nd. ed., 1997) ISBN 978-0-948006-78-4