René Descartes

Allikas: Vikipeedia
René Descartes

René Descartes [rön'ee dek'art] (ladinapäraselt Renatus Cartesius; 31. märts 1596 La Haye en Touraine – 11. veebruar 1650 Stockholm) oli prantsuse matemaatik, filosoof ja loodusteadlane. René Descartes oli esimene, kes seljatas aristotelliku skolastika, kes sõnastas uusaja versiooni hinge ja keha dualismist ning kes pani ühtlasi aluse teaduse uuele suunale, hakates tegema vaatlusi ja eksperimente. Just seetõttu kutsutakse Descartes’i uusaja filosoofia isaks. Kuna  Descartes’i ladinapärane nimi oli Cartesius, siis kutsutakse tänapäeval tema filosoofilist õpetust ning tema filosoofilistest ideedest välja arenenud erinevaid filosoofia suundi kartesianismiks.[1]

 Elu[muuda | muuda lähteteksti]

Ta sündis Kesk-Prantsusmaal La Haye en Touraine'is, mis nimetati 1802. aastal tema auks ja on tänapäeval Descartes. Kui ta oli üheaastane, suri tema ema Jeanne Brochard sünnitusel. Isa Joachim oli Rennes'is paikneva Bretagne'i kohtu liige.[2] René elas koos vanaema ja vanaonuga. 1607. aastal (nii hilja nõrga tervise tõttu) asus ta õppima La Flèche'i jesuiitide koolis (Collège Royal Henry-Le-Grand)[3], kus ta tutvus matemaatika ja füüsikaga, sh Galileo Galilei töödega.[4] Pärast lõpetamist 1614. aastal õppis ta kaks aastat Poitiers' ülikoolis, kus sai bakalaureuse ja litsentsiaadikraadi õiguses. Tema isa soovis, et temast saaks jurist.[5] Siis suundus ta Pariisi.

1618. aastal liitus ta Hollandi riigiarmeega, et saada sõjaväeohvitseriks. Alates järgmisest aastast oli ta Baieri vürsti Maximilian I teenistuses ja viibis 1620. aastal Praha lähedal toimunud lahingu juures (osa kolmekümneaastasest sõjast).

Descartes elas 1629. aastast Hollandis. Ta kirjutas töid filosoofiast, optikast, geomeetriast ja hinge loomusest. Matemaatikas on tema tööd aluseks koordinaatteljestiku kasutamisele geomeetrias, mis liidab kokku algebra ja geomeetria. Descartes lahkus Hollandist 1649. aastal, suundudes kuninganna Kristiina kutsel Stockholmi, kus ta suri 1650. aastal kopsupõletikku.

Descartes'i filosoofia[muuda | muuda lähteteksti]

Descartes’i filosoofia eesmärgiks oli leida tõsikindel teadmine, mis ühtlasi tähendab kahtluste puudumist. Tema küsimuseks oli, kas on olemas tõsikindel tunnetus ning kui see peaks olemas olema, siis mille kohta see käib.[6] Descartes’i ei rahuldanud traditsioonilised, akadeemilised teadmised ega raamatutarkused, kuna need ei andnud vastust küsimusele, kas saab midagi tõsikindlalt teada. [7]Descartes on oma kasvatuse kohta öelnud järgnevat:

 „..ja kuna mulle kinnitati, et nende abil võib omandada selge ja kindla tunnetuse kõige selle kohta, mis on elule kasulik, siis oli mu ülimaks sooviks neid tundma õppida. Aga niipea kui ma olin lõpetanud kogu selle õpikursuse, mille lõpul tavaliselt võetakse vastu õpetlaste seisusesse, ma muutsin täielikult oma arvamust.  Sest ma olin segaduses nii paljudest kahtlusist ja eksimusist, et mulle näis, et mu õppimispüüust ei olnud muud tulu kui et ma avastasin ikka rohkem ja rohkem oma teadmatust.“[8]

Ehkki Descartes arvas, et kooliharidus ei anna tõsikindlat teadmist, pidas ta sellegipoolest lugu kooliõpetusest, kuna leidis, et koolis loetavates kirjatükkides saab teadmisi autorite kõige parematest mõtetest, kuna vaid need on raamatutesse kirja pandud. Ta pidas erinevatest autoriteetidest lugu, ent oli ühtaegu täiesti veendunud, et autorite olemasolev teadmine ei vasta kuidagi tema tõsikindluse nõudele ning ta uskus, et suudab ise paremat. [7]

Cogito ergo sum[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Cogito ergo sum.

Descartes väitis, et kui inimene mõtleb, kas ta olemas on, siis ainuüksi mõtlemine tõendab seda, et ta on.

Descartes’i cogito-argumendi aluseks on see, et ükskõik kui palju kahtlusi mul ka ei tekiks, siis minu olemasolu on vähemalt tõene, kuna muidu ei oleks mul võimalik kahelda. Selle vastu räägib mõneti fakt, et inimesed magavad, kuna nad siis justkui ei mõtle ega kahtle endas, kuid Descartes väitis oma teoses „Arutlus meetodist“, et [9]

„Kui ma aga lõpuks kaalusin, et kõik need mõtted, mis meil on ärkvel olles, võivad meil tulla ka magades, kuigi nad pole tõelised, siis otsustasin ma oletada, et kõik mu vaimu kunagi sattunud asjad ei olnud tõelisemad mu unenägude illusioonidest. Kuid kohe seepeale panin ma tähele, et sel ajal, kui ma tahtsin mõelda, et kõik on väär, oli paratamatult tarvilik, et mina, kes ma sed mõtlesin, ka midagi oleksin. Ja kui ma märkasin, et see tõde- ma mõtlen, järelikult olen- oli nii kindel ja püsiv, et teda ei suutnud kõigutada isegi skeptikute kõige liialeminevamad oletused, siis ma otsustasin, et ma võisin teda pidada kahtlemata minu otsivaks filosoofia esimeseks printsiibiks.“[10]

Descartes’i meelest ei saa usaldada autoriteete, kuna ka autoriteet peab millelegi tuginema ning Descartes arvates on kõigele vaja konkreetset tugipunkti, mis ei kutsuks esile kahtlusi. Descartes kirjutas, et kui heita kõrvale kõik,  milles saab kahelda, siis ei oleks ei Jumalat, taevast ega keha, kuid ei saa öelda, et ei ole olemas hinge, meid, kes sellisel moel mõtleb, kuna kui on olemas mõtlemine, siis oleme ka meie. [11]

Juba Augustinus käsitles mõneti cogito-argumenti, ent tema jaoks oli see pigem möödaminev nähtus, küll aga Descartes’i jaoks kogu tema filosoofia alus. Descartes’i filosoofia järgi on ainus, milles kahelda ei saa, iseenese olemasolu.[9]

Hing ja keha[muuda | muuda lähteteksti]

Descartes avaldas  käsitlenud kahe substantsi õpetust, mis seisneb hinge ja keha eraldatuses. [12]Descartes on öelnud, et mina, s.o hing, mille tõttu ma olen see, mis ma olen, on täiesti erinev kehast ja teda on isegi kergem tunnetada kui keha; sest kui ei oleks keha, siis hing oleks ikkagi see, mida ta on.[13]  Hinge olemasolu on Descartes kindlaks teinud just cogito-argumendi alusel, ent kuna keha ja hing asetsevad eraldi, siis ole sugugi lihtne kindlaks teha keha olemasolu. Descartes arvas, et inimese hing kontrollib keha läbi ainukese üksikorgani, käbikeha.[14] Hing ei saa otseselt mõjutada keha käitumist, vaid enne on vaja käbikeha vibratsioonidega esile kutsuda emotsioonid, mis suunavad edasist käitumist[15]. Samuti on Descartes välja toonud, et mõningatel  üksikutel juhtudel on keha ka vaimu võimeline mõjutama, nt juhul kui kirg juhib inimese tegevust. (otsi viide!). Descartes käsitles kirge füsioloogilisest seisukohast, arvates, et kired peegeldavad inimkeha, mitte aga hinge seisundit. Descartes eristas kuut põhikirge: imestus, armastus, vihkamine, soov, rõõm ja kurbus. [1]

Põhjused, miks Descartes valis hinge ja keha ühenduskohaks just käbikeha:

1) Hing on ühtne ning ka käbikeha on ajus vaid üks, mistõttu sinna saavad ka koonduda mitme organi (nt kahe silma) info.

2) Käbikeha paikneb ajuvatsakeste lähedal. Descartes uskus, et ajuvatsakeste seljaajuvedelik juhtis närvide abil keha tegevust ning käbikeha mängib selles protsessis olulist rolli. Meeleorganitelt saadud info liigub närvide kaudu käbikehasse, milles info võetakse vastu, saavad tekkida emotsioonid ning seejärel keha reaktsioon stiimulile.[15]

Descartes’i arvates ei olnud loomad intelligentsed ega mõistuslikud olevused, kuid nad said oma meeltega vastu võtta tajukogemusi. Mõtlemine muudab inimkäitumise märksa paindlikumaks kui seda on loomade käitumine. Descartes’i filosoofia kohaselt olid loomad nagu masinad, kelle käitumuslikuks vastuseks oli refleks.  Inimesed seevastu on võimelised täiesti uudsele situatsioonile oma käitumist kohandama tänu mõtlemise olemasolule. [14]

Jumala eksistents[muuda | muuda lähteteksti]

Jumalal on Descartes’i filosoofias väga tähtis koht. Descartes’i ei huvita Jumala olemasolu teoloogilistel põhjustel, vaid pigem on Jumalal süstemaatiline roll tema filosoofias, mis tähendab, et lähenemisviis Jumalale on mõistuspärane ning kuna ratsionaalne inimene usub vaid argumente, tuleb ka Jumala olemasolu tõestada. Descartes on esitanud oma versioonid kosmoloogilisest ja ontoloogilisest jumalatõestusest. Ontoloogiline tõestus Descartes’i sõnastuses kätkeks seda, et mul on mõttes mingi selge ja täpne tingimusteta täiusliku olendi idee. See idee on sama kallutamatu nagu ka matemaatilised tõed või geomeetrilised kujundid. Näide Jumala olemusest ja võrdlusest geomeetriliste kujunditega Descartes’i teosest „Viies meditatsioon“ [16]

„…Jumala olemasolu ei saa olla eraldatud tema olemusest nagu võrdkülgse kolmnurga olemusest kolme nurga suurus, mis võrdub kahe täisnurgaga, või mäe idee oru ideedest. Niisiis ei ole vähem tülgastav vaadelda Jumalat (see tähendab, sõltumatult täiuslikku olendit) ilma eksistentsita (see tähendab, kel puuduks mingi täiuslikkus), kui vaadelda mäge ilma oruta." [17]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Teosed eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Descartesi kuju tema sünnilinnas

Raamat[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Descartes ja tema ideede jõudmine Baltimaile 17. sajandil ja 18. sajandi algul: René Descartes'i 400. sünniaastapäevale pühendatud näitus Tartu Ülikooli Raamatukogus, aprill – juuni 1996 = Descartes und der Eingang Seiner Ideen in die Schwedischen Ostseeprovinzen Estland und Livland im 17. und Frühen 18. Jahrhundert: Ausstellung aus Anlass des 400. Jubiläums von René Descartes in der Universitätsbibliothek Tartu von April bis Juni 1996". Koostaja Arvo Tering; toimetajad Rein Saukas, Claus Sommerhage; tõlge saksa keelde: Kiira Schmidt. Tartu Ülikooli Raamatukogu 1996, 140 lk; ISBN 9985561767

Artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Kroom (2010), lk 135
  2. Rodis-Lewis, Geneviève (1992). "Descartes' life and the development of his philosophy". In Cottingham, John. The Cambridge Companion to Descartes. Cambridge University Press. p. 22. ISBN 978-0-521-36696-0.
  3. Clarke, Desmond (2006). Descartes: A Biography. Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 0-521-82301-3., p. 24
  4. Porter, Roy (1999) [1997]. "The New Science". The Greatest Benefit to Mankind: A Medical History of Humanity from Antiquity to the Present (paperback edition, 135798642 ed.). Great Britain: Harper Collins. p. 217. ISBN 0006374549.
  5. Baird, Forrest E.; Walter Kaufmann (2008). From Plato to Derrida. Upper Saddle River, New Jersey: Pearson Prentice Hall. pp. 373–377. ISBN 0-13-158591-6.
  6. Saarinen (2007), lk 111
  7. 7,0 7,1 Saarinen (2007), lk 112
  8. Saarinen (2007), lk 153
  9. 9,0 9,1 Saarinen (2007), lk 115
  10. René Descartes. (1995). Arutlus meetodist. Tallinn. Lk 147-148. 
  11. Kroom (2010), lk 134
  12. "Descartes and the Pineal Gland.". Stanford Encyclopedia of Philosophy (online). Kasutatud 30.04.
  13. René Descartes. (1995). Arutlus meetodist. Tallinn. Lk 148. 
  14. 14,0 14,1 Thomas Hardy Leahey. (1996). A history of psychology. USA: Viacom company. Lk 111. 
  15. 15,0 15,1 "René Descartes". Encyclopædia Britannica. Kasutatud 30.04.
  16. Saarinen (2007), lk 119
  17. Saarinen (2007), lk 120

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]