Herakleitos

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Herakleitos (6.–5. sajand eKr) oli vanakreeka filosoof, kes tegutses Väike-Aasias Ephesose linnas.

Herakleitos esitas fragmentidena säilinud oraakellikus ja aforistlikus stiilis teoses pealkirjaga "Loodusest" omapärase, mitmeti tõlgendatava õpetuse, mille tuntumad punktid on maailma asjade alaline voolamine, vastandite ühtsus ja see, et tuli on maailma ürgalge. Igavese Logose järgi on kõik asjad üks. Vastandid on eluks vajalikud, kuid tasakaal ühendab neid. Tuli on elementide seaduspärase vaheldumise sümbol. Seesama seadus ilmneb inimeste moraaliseadusena.[1] [2]

Herakleitose isik[muuda | muuda lähteteksti]

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Herakleitose elust on vähe teateid; suurem osa teadetest on tõenäoliselt väljamõeldis, mis lähtub tema kirjutistest.[1] "Ainuke antiikaegne elulugu Diogenes Laertiose IX raamatus on hellenismiaegsete anekdootide segu, legend Herakleitose haigusest ja surmast meenutab sürrealistlikku novelli." Samas äratoodud kirjavahetus Dareios I-ga ja kuus kirja sõpradele on küünikute retoorikaharjutused 1. sajandist. Tänu Herakleitose autobiograafilistele fragmentidele, Straboni teadetele Herakleitose sugupuust ja mõnedele usaldatavamatele teadetele on ajaloolist tausta ja Herakleitose isiksust võimalik üldjoontes ette kujutada.[3]

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Herakleitose täielik nimi oli Herakleitos, Blosoni poeg, efeslane (Ἡράκλειτος Βλόσωνος Ἐφέσιος; Diogenes Laertios 9.1.).[4]

Eluaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Herakleitost kutsuti "Nutvaks", sest alati, kui ta väljus kodust ja nägi ümberringi nii palju rumalalt elavaid ja surevaid inimesi, olevat ta haletsusest nutnud. Franz Xaver Messerschmidti (1736–1783) skultuur Herakleitosest

Apollodoros dateeris "Kroonikas" tema õitsengu 69. olümpiaadi (504–501 eKr). Teise teate (Diogenes Laertios 8.52 ja Apollodor. Chronica 244 F 32 Jacoby) järgi surid Empedokles ja Herakleitos 60-aastaselt. Neid andmeid kokku pannes saama eluaastad umbes 540 – umbes 480 eKr, kusjuures viga on kuni viis aastat. Apollodorose dateeringuid on küll sageli kahtluse alla pandud, sest ta kasutas õpetaja ja õpilase tinglikku vanusevahet 40 aastat, kuid Herakleitosel traditsiooni järgi õpetajaid ei olnud, nii et sel juhtumil pole umbusuks alust. Apollodorose dateering, mis toetub ka Eratosthenese kronoloogiauurimustele, on kooskõlas ka traditsiooniga, mille järgi Herakleitos oli Dareios I kaasaegne.[5]

Kuigi Platoni arvates kirjutas Herakleitos pärast pärast Parmenidest, on tõenäolisem, et ta kirjutas enne Parmenidest, sest kuigi ta kritiseerib olulisi autoreid, kellega ta ei nõustu, ei maini ta Parmenidest, Parmenidese poeemis aga nähakse Herakleitose sõnade kaja. Homeros, Hesiodos, Pythagoras, Xenophanes ja Hekataios, keda Herakleitos kritiseerib, õitsesid hiljemalt 6. sajandil eKr, nii et Herakleitos võis elada 6. sajandi lõpus eKr.[2]

Poliitiline taust[muuda | muuda lähteteksti]

Tema kodulinn Ephesos oli tema eluajal Pärsia ülemvõimu all. Ühe teate järgi oli Herakleitos pärinud joonlaste kuninga tiitli ja ameti, kuid loovutas selle vennale. Fragmentide järgi peetakse teda aristokraatia pooldajaks ja demokraatia vastaseks. Kuigi tema poliitiliste vaadete üksikasjad fragmentidest ei ilmne, võib aristokraatlikku hoiakut välja lugeda näiteks fragmendist B121, kus ta soovitab kaaskodanikel end üles puua, sest nad pagendasid oma väljapaistvaima juhi[1]. Pole andmeid, et ta oleks õppinud Mileetose koolkonna filosoofide juures või neid üldse tundnud või isegi üldse Ephesosest väljas käinud.[1]

Ta hüüdnimeks oli "Tume", sest tema poolt kirjapandut oli raske mõista. Samuti kutsuti teda "Nutvaks", sest alati, kui Herakleitos väljus kodust ja nägi ümberringi nii palju rumalalt elavaid ja surevaid inimesi, olevat ta haletsusest nutnud. Juba lapsepõlves pani ta teisi imestama: algul väites, et ta midagi ei tea, hiljem aga – väites, et on kõiketeadja. Teised inimesed aga ei teadvat midagi. Ja kui teavadki, siis pole nende teadmised midagi väärt, sest "paljuteadmine ei tee targaks".

Kui Thales võttis maailma asjadest toimekalt osa, siis isepäine Herakleitos hindas oma sõltumatust. Teadete järgi eelistas ta vestelda lastega. Ta arvustas karmilt oma kaasaaegseid ja üldse kogu inimkonda. Ta põlastas rahvahulki, "liiga paljusid", kes elavad unetaolist elu, ärkamata iialgi teadlikule mõtlemisele. Rahvuslikke suurkujusid, selliseid nagu Homeros, nimetas ta pilkavalt "pimedateks, kes talutavad pimedaid". Eriti põlglikult suhtus Herakleitos religioooni välistesse vormidesse.

Herakleitose filosoofia kõige iseloomulikumaks jooneks on tema arusaam maailmast kui pidevast muutumisest. Herakleitos ise väljendab seda aforismidega:

"Ühte ja samasse jõkke astume ja ei astu" "Eksisteerime ja ei eksisteeri" "Ühte ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda"

Maailm on kui jõgi, milles voolavad järjest uued veed. Sellepärast võimegi teatud mõttes öelda, et ühte ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda. Nimi ja asukoht jäävad samaks, kuid jões voolavad järjest uued veed. Ka inimene muutub pidevalt: vananemine, uued elamused jne. Igal järgneval hetkel me erineme sellest, kes me olime eelnenud momendil. Tähendab, see "Mina", kes eksisteeris hetk tagasi, enam ei eksisteeri. Siit ka aforism: "Eksisteerime ja ei eksisteeri".

Sageli väljendatakse Herakleitose filosoofia põhiseisukohta lausega: Kõik voolab. Sellist ütlust pole Herakleitos ise kirja pole pannud – see on talle lihtsalt omistatud.

Teos[muuda | muuda lähteteksti]

Herakleitos olevat kirjutanud üheainsa raamatu (papüüruserulli) ning andnud selle hoiule Artemise templisse (see võib tõsi olla, sest templitesse oli kombeks väärtasju hoiule anda ja pole teada, et tollal oleks raamatukogusid olnud).[1]

Raamat võis moodustada sidusa terviku, aga säilinud fragmente on raske omavahel seostada, kuigi tõenäoliselt on meil olemas küllaltki suur osa teosest. Sellepärast arvatakse ka, et see võis olla ütluste kogumik. Theophrastosele tundus, et teos on lõpetamata, ja pani selle autori melanhoolia arvele. Diogenes Laertiose (9.5–6) teatel jagunes teos kolmeks osaks: üks kosmoloogiast, teine poliitikast ja eetikast ning kolmas teoloogiast.[1]

Õpetus[muuda | muuda lähteteksti]

Herakleitos paigutatakse tavaliselt väljapoole koolkondi.

Tunnetusteooria[muuda | muuda lähteteksti]

Valdav enamikul inimestel puudub arusaamine (B1). Enamik inimesi kõnnib läbi elu, saamata aru, mis nendega toimub. Ent sõnade ja tegude kogemine saab valgustada neid, kes on nende tähendusele vastuvõtlikud.[2]

Herakleitos soovitab meeltekogemust (B55), kuid ütleb, et barbarihingega inimeste jaoks on silmad ja kõrvad halvad tunnistajad (B107). Barbar on see, kes kreeka keelt ei oska. Meeltekogemus on küll arusaamiseks vajalik, kuid ilma keeleoskuseta ei osata meeltelt pärinevat teavet tõlgendada. Herakleitos ei ütle täpselt, mis roll on tunnetuses kogemusel ja mõistusel, kuid üht-teist saab välja lugeda tema väljendusviisist. Herakleitos ütleb, et jumal, kelle oraakel on Delfis, ei ütle ega varja, vaid annab märke (B93). Samamoodi on Herakleitose keerulistesse väljenditesse kodeeritud palju sõnumeid neile, kes oskavad tõlgendada. Ta kasutab mitteilmsete tähendustega väljendites sõnamänge, paradokse, antiteese, paralleele ja muid võtteid. See ning asjaolu, et ta peab logost maailma korrastavaks printsiibiks, jätab mulje, et ta peab oma väljendeid keerulise struktuuri ja semantikaga maailma jäljendusteks. Lugeja peab lahendama sõnamõistatusi, ja selleks peab ta lugema maailma märke. Mõistusliku ehitusega maailmast arusaamiseks pole tarvis deduktsiooni, vaid induktsiooni, kuigi mõista saab ainult selle kuju. Nendele, kes seda mõistavad, on logosel oluline sõnum, et kõik on üks (B50). Herakleitos püüabki selgitada, mis mõttes kõik on üks.[2]

Voolamiseõpetus ja vastandite ühtsus[muuda | muuda lähteteksti]

Platoni ja Aristotelese hinnangul olid Herakleitosel äärmuslikud vaated, mis viisid vastuolu seaduse rikkumiseni: kõik muutub pidevalt; vastandid on identsed (vastandite ühtsus); järelikult kõik ühtaegu on ja ei ole. Platonil loeme: "Usun, et Herakleitos ütleb, et kõik möödub ja miski ei jää, ning ütleb olevaid jõe vooluga võrreldes, et ühte jõkke ei saa kaks korda astuda." (Kratylos 402a = A6). Herakleitos ise ütleb, et nendele, kas samasse jõkke astuvad, voolab aina uus vesi (B12). Kuigi vesi muutub, on jõgi sama. Jõgi saabki olla sama sellepärast, et vesi muutub. See, et ühed asjad muutuvad, teeb võimalikuks teiste asjade püsimise. Koostisosade muutumine aitab tervikul püsida.[2]

Herakleitos usub küll vastandite ühtsust (B67), kuid mitte vastandite samasust, sest üks vastand saab teiseks (B88, B126). Vastandid vahelduvad teisenedes.[2]

Mitte kõik ei voola, vaid koostisosad voolavad seaduspäraselt. Vastandid ei ole identsed, vaid teisenevad üksteiseks. Herakleitose vaadetest ei järeldu vastuolu seaduse rikkumine, kuigi tema ütlused on paradoksaalsed, et inimesi dogmaatilisest unest äratada.[2]

Fragmendid Herakleitose teosest[muuda | muuda lähteteksti]

B1[muuda | muuda lähteteksti]

M 1, Leb 2

Sextos Empeirikos. Adversus mathematicos. Hippolytus. Refutatio omnium haeresium IX 9 (ilma viimase lauseta).

τοῦ δὲ λόγου τοῦδ ἐόντος ἀεὶ ἀξύνετοι γίνονται ἄνθρωποι καὶ πρόσθεν ἢ ἀκοῦσαι καὶ ἀκούσαντες τὸ πρῶτον· γινομένων γὰρ πάντων κατὰ τὸν λόγον τόνδε ἀπείροισιν ἐοίκασι πειρώμενοι καὶ ἐπέων καὶ ἔργων τοιούτων ὁκοίων ἐγὼ διηγεῦμαι κατὰ φύσιν διαιρέων ἕκαστον καὶ φράζων ὅκως ἔχει· τοὺς δὲ ἄλλους ἀνθρώπους λανθάνει ὁκόσα ἐγερθέντες ποιοῦσιν ὅκωσπερ ὁκόσα εὕδοντες ἐπιλανθάνονται

Kuigi see logos on igavesti ei saa inimesed sellest aru ei enne, kui seda kuulavad, ega esimest korda kuulates. Sest kuigi kõik toimub selle logose järgi [või: kõik inimesed on silmitsi selle logosega], näib, nagu nad ei oleks sellega tuttavad, [isegi] püüdes [aru saada] niisugustest tegudest ja sõnadest, nagu mina kirjeldan, neid looduse järgi liigendades ning öeldes, missugused nad on. Mis puutub teistesse inimestesse, siis nende eest jääb varjatuks, mida nad teevad ärkvel olles, nii nagu nad unustavad, mida nad teevad magades.

Kommentaar[muuda | muuda lähteteksti]

Juba Aristoteles märkis "Retoorikas" (A2), et pole selge, kas sõna ἀεὶ 'igavesti, alati' kuulub eelneva või järgneva sõna juurde, st kas jutt on sellest, et logos on igavene, või sellest, et inimeste mittearusaamine on igavene.

B2[muuda | muuda lähteteksti]

M23, Leb 7.

Sextos Empeirikos. Adversus mathematicos VII 133 (p. 33 Mutchmann).

διὸ δεῖ ἕπεσθαι τῷ ξυνῷ, τουτέστι τῷ κοινῷ· ξυνὸς γὰρ ὁ κοινός. τοῦ λόγου δ᾽ ἐόντος ξυνοῦ ζώουσιν οἱ πολλοὶ ὡς ἱδίαν ἔχοντες φρόνησιν.

Sellepärast tuleb järgida ühist. Kuigi see logos on ühine, elavad paljud nii, nagu neil oleks omaenda arusaamine.

B17[muuda | muuda lähteteksti]

M3, Leb 5

Aleksandria Klemens. Stromata II 8 (II, 117, 1 St.). Sõnasõnaline tsitaat.

οὐ γὰρ φρονέουσι τοιαῦτα πολλοί, ὁκόσοι ἐγκυρεῦσιν, οὐδὲ μαθόντες γινώσκουσιν, ἑωυτοῖσι δὲ δοκέουσι.

Sest paljud ei mõista seda, millega nad kokku puutuvad, ja teada saades ei taipa, vaid kujutavad ette.

B19[muuda | muuda lähteteksti]

M 1 (g), Leb 10.

Aleksandria Klemens. Stromata II, 24, 5 (II, 126 St.).

ἀκοῦσαι οὐκ ἐπιστάμενοι οὐδ᾽ εἰπεῖν.

Nad ei oska kuulata ega kõnelda.

B34[muuda | muuda lähteteksti]

M 2, Leb 9.

Aleksandria Klemens. Stromata V 116. Sõnasõnaline tsitaat.

ἀξύνετοι ἀκούσαντες κωφοῖσιν ἐοίκασι· φάτις αὐτοῖσιν μαρτυρεῖ παρεόντας ἀπεῖναι.

Mõistmatud näivad kuulates kurtidena; nende kohta käib see ütlus, et kohal olles on nad ära.

B46[muuda | muuda lähteteksti]

M 114, Leb 8. Diogenes Laertios IX 7. Parafraas ja tsitaat.

τήν τε οἴησιν ἱερὴν νοῦσον (ἔλεγε καὶ τὴν ὅρασιν ψεύδεσθαι).

[Herakleitos ütles, et] kujutlus [või: arvamus] on langetõbi ['püha haigus'] (ta ütles ka, et nägemine valetab).

B50[muuda | muuda lähteteksti]

M 26, Leb 1

Hippolytus. Refutatio omnium haeresium IX 9. Sõnasõnaline tsitaat.

οὐκ ἐμοῦ, ἀλλὰ τοῦ λόγου ἀκούσαντας ὁμολογεῖν σοφόν ἐστιν ἓν πάντα εἶναι.

Mitte mind, vaid logost kuulates on tark nõustuda, et kõik on üks.

Andrei Lebedevi redaktsioonis: οὐκ ἐμοῦ, ἀλλὰ τοῦ<δε τοῦ> λόγου άκούσαντας όμολογεῖν· σοφόν έστιν ἓν πάντα εἰδέναι. (Lebedev taastas sõna εἰδέναι, mis Milleri redaktsioonis on εἶναι, lisas kooloni ning muutis algust B1 eeskujul.)

Mitte mind, vaid seda logost kuulates tuleb nõustuda: tark on kõike ühena teada. [Või: on [ainult] üks [nii] tark, et ta kõike teab.]

B55[muuda | muuda lähteteksti]

M5, Leb 18.

Hippolytus. Refutatio omnium haeresium, IX, 9, 5. Sõnasõnaline tsitaat.

ὅσων ὄψις ἀκοὴ μάθησις, ταῦτα ἐγὼ προτιμέω.

Mina eelistan seda, mille õpetus on nägemine-kuulmine.

B57[muuda | muuda lähteteksti]

M 43, Leb 14.

Hippolytus. Refutatio omnium haeresium IX 10. Sõnasõnaline tsitaat.

διδάσκαλος δὲ πλείστων Ἡσίοδος· τοῦτον ἐπὶστανται πλεῖστα εἰδέναι, ὅστις ἡμέρην καὶ εὐφρόνην οὐκ ἐγίνωσκεν· ἔστι γὰρ ἕν

Enamiku õpetaja on Hesiodos. Nad on kindlad, et ta teab kõige rohkem, see, kes päeva ja ööd ei teadnud, et need on üks.

B72 ja B73[muuda | muuda lähteteksti]

M 4, 3, 1, Leb 3

Marcus Antonius IV 46. B1 ja B2 parafraas.

ἀεὶ του Ηρακλείτειου μεμνήσθαι ᾧ μάλιστα διηνεκῶς ὁμιλοῦσι λόγῳ τῷ τα ὅλα διοικοῦντι, τούτῳ διαφέρονται, καὶ οἷς καθ᾽ ἡμέρην ἐγκυροῦσι, ταῦτα αὐτοῖς ξένα φαίνεται. καὶ ὅτι οὐ δεῖ ὥσπερ καθεύδοντας ποιεῖν καὶ λέγειν. καὶ γὰρ τότε δοκοῦμεν ποιεῖν καὶ λέγειν.

Alati meeles pidada Herakleitose ütlust, et sellesama logosega, mis kõike valitseb, millega nad on kõige pidevamas kokkupuutes, on nad lahkhelis, ja see, millega nad iga päev tegemist teevad, tundub neile võõras. Ja et ei tohi magajate kombel tegutseda ja rääkida, sest ka siis tundub meile, et me toimime ja kõneleme.

B74[muuda | muuda lähteteksti]

M89, Leb 11.

Marcus Antonius IV, 46. Sõnasõnaline tsitaat.

οὐ δεῖ ὡς παῖδας τοκεώνων, τοῦτ' ἐστι κατὰ ψιλόν καθότι παρειλήφαμεν

[Alati meeles pidada Herakleitose ütlust, et] ei tule [tegutseda ja rääkida] nagu vanemate lapsed, see tähendab lihtsalt nii, nagu pärisime.

B87[muuda | muuda lähteteksti]

M109, Leb 12.

Plutarchos. De audiendo 40F.

βλὰξ ἄνθρωπος ἐπὶ παντὶ λόγῳ ἐπτοῆσθαι φιλεῖ.

Rumal inimene armastab vaimustuda igast sõnast.

B89[muuda | muuda lähteteksti]

M24, Leb 4.

Plutarchos. De superstitione, 166 С. B1 parafraas ja tõlgendus

ὁ Ἡράκλειτος φησι τοῖς ἐγρηγορόσιν ἕνα καὶ κοινὸν κόσμον εἶναι, (τῶν δὲ κοιμωμένων ἕκαστον εἰς ἴδιον ἀποστρέφεσθαι).

Herakleitos ütleb, et ärkvelolijatel on üks ja ühine maailm, magajatest aga pöördub igaüks omaenda maailma.

B93[muuda | muuda lähteteksti]

M14, Leb 27.

Plutarchos. De Pythiae oraculis 18, 404D. Sõnasõnaline tsitaat.

ὁ ἄναξ, οὗ τὸ μαντεῖόν ἐστι τὸ ἐν Δελφοῖς, οὔτε λέγει οὔτε κρύπτει ἀλλὰ σημαίνει.

Isand, kelle oraakel, on Delfis, ei ütle ega varja, vaid annab märke.

B101a[muuda | muuda lähteteksti]

M6, Leb 13.

Polybios XII, 27. Parafraas.

ὀφθαλμοὶ γὰρ τῶν ὤτων ἀκριβέστεροι μάρτυρες.

Silmad on täpsemad tunnistajad kui kõrvad.

Polybios IV, 40, 2. Parafraas.

απίστους ... βεβαιωτάς κατὰ τὸν Ήράκλειτον

[Müüdiloojad ja luuletajad] on Herakleitose järgi ebausaldatavad autoriteedid.

B106[muuda | muuda lähteteksti]

M59, Leb 15.

Plutarchos. Camillus 19, 3. Parafraas ja tõlgendus.

περὶ δ' ἡμερῶν ἀποφράδων εἴτε χρὴ τίθεσθαί τινας εἴτε ὀρθῶς Ἡράκλειτος ἐπέπληξεν Ήσιόδῳ τὰς μὲν ἀγαθὰς ποιουμένῳ, τάς δὲ φαύλας, ὠς ἀγνοοῦντι φύσιν ἡμέρης ἁπάσης μίαν οὖσαν, ἐτέρωθι διηπόρηται.

Mis aga puutub õnnetutesse päevadesse, kas neid tuleb uskuda, siis noomis Herakleitos õigusega Hesiodost, kes tunnistas ühed päevad headeks, teised halbadeks, teadmata, et kõigi päevade loomus on üks, on juttu mujal.

B107[muuda | muuda lähteteksti]

M13, Leb 19.

Sextos Empeirikos. Adversus mathematicos VII 126. Sõnasõnaline tsitaat.

κακοὶ μάρτυρες ἀνθρώποισιν ὀφθαλμοὶ καὶ ὦτα βαρβάρους ψυχὰς ἐχόντων.

Barbarihingega inimeste jaoks on silmad ja kõrvad halvad tunnistajad.

B113[muuda | muuda lähteteksti]

Leb 6.

Stobaios III, 1, 179 (III, p. 129 Hense). Sõnasõnaline tsitaat.

ξυνόν ἐστι πᾶσι τὸ φρονέειν.

Mõistmine on kõigile ühine.

B121[muuda | muuda lähteteksti]

M105, Leb 121.

Strabon XIV, 25. Diogenes Laertios, IX, 2. Cicero, Tusc. V. Sõnasõnaline tsitaat.

ἄξιον Ἐφεσίοις ἡβηδὸν ἀπάγξασθαι πᾶσι καὶ τοῖς ἀνήβοις τὴν πόλιν καταλιπεῖν, οἵτινες Ἑρμόδωρον ἄνδρα ἑωυτῶν ὀνῄστον ἐξέβαλον φάντες· ἡμέων μηδὲ εἷς ὀνῄστος ἔστω, εἰ δὲ μή, ἄλλη τε καὶ μετ᾽ ἄλλων.

Täiskasvanud ephesoslased on kõik väärt seda, et nad end üles pooksid ja jätaksid polise alaealistele, sest nad pagendasid endi seast parima mehe Hermedorose, öeldes: "Meie seas ärgu olgu üks parim, aga kui on, siis mujal ja teiste seas!"

Kujutamine kunstis[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Filosoofia ajalugu", I köide: antiik- ja feodaalühiskonna filosoofia. Tõlkinud Rudolf Kulpa. RK Teaduslik Kirjandus, Tartu 1947, lk 55–71.
  • G. S. Kirk. Heraclitus: The Cosmic Fragments, Cambridge: Cambridge UP 1954.
  • Gregory Vlastos. On Heraclitus. – American Journal of Philology, 1955, 76, lk 337–368. Ümbertrükk: Gregory Vlastos. Studies in Greek Philosophy, kd 1, Princeton: Princeton U. Pr. 1995.
  • Vladimir Lenin, Teosed, 38. köide: "Filosoofilised vihikud", Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1964, lk 252–256 (Hegeli raamatu "Loengud filosoofia ajaloost" konspekt) ja lk 333–348 (Lassalle'i raamatu "Efesosest pärit Herakleitos Tumeda filosoofia" konspekt).
  • Miroslav Marcovich. Heraclitus: Greek Text with a Short Commentary, Mérida, Venezuela: U. of the Andes 1967; 2. trükk, Sankt Augustin: Academia Verlag, 2001.
  • J. Bollack, H. Wismann. Héraclite ou la séparation, Paris: Les Édition de Minuit 1972.
  • Martha C. Nussbaum. Psychê in Heraclitus. – Phronesis, 1972, 17, lk 1–16, 153–170.
  • Alexander P. D. Mourelatos. Heraclitus, Parmenides, and the Naive Metaphysics of Things. – E. N. Lee (toim). Exegesis and Argument. Assen: Van Gorcum 1973, lk 16–48.
  • aforismialbum: Herakleitos – Noorus 1973, nr 11.
  • Charles H. Kahn. The Art and Thought of Heraclitus, Cambridge: Cambridge UP 1979.
  • Jonathan Barnes. The Presocratic Philosophers, London: Routledge & Kegan Paul, 1982, kd. 1, ptk 4.
  • Edward Hussey. Epistemology and Meaning in Heraclitus. – M. Schoffield ja Martha Nussbaum (toim). Language and Logos, Cambridge: Cambridge UP, 1982, lk 33–59.
  • T. M. Robinson. Heraclitus: Fragments, Toronto: U of Toronto P 1987.
  • W. Burkert. Heraclitus and the Moon: The New Fragment P.Oxy, 3710. – Illinois Classical Studies, 1993, 18, lk 49–55.
  • R. Dilcher. Studies in Heraclitus, Hildesheim: Georg Olms 1995.
  • Daniel W. Graham. Heraclitus' Criticism of Ionian Philosophy. |– Oxford Studies in Ancient Philosophy, 1997, 15, lk 1–50.
  • M. Conche, Héraclite: Fragments, 4. trükk, Paris: Presses Universitaires de France 1998.
  • Serge Mouraviev. Heraclitea, 10 kd, Sankt Augustin: Academia Verlag 1999–2008.
  • D. W. Graham. Heraclitus and Parmenides]]. – V. Caston ja D. W. Graham (toim). Presocratic Philosophy: Essays in Honour of Alexander Mourelatos, Aldershot: Ashgate 2002, lk 27–44.
  • G. Betegh. The Derveni Papyrus: Cosmology, Theology and Interpretation, Cambridge: Cambridge University Press 2004.
  • G. Betegh. On the Physical Aspect of Heraclitus' Psychology. – Phronesis, 2007, 52, lk 3–32.
  • D. W. Graham. Heraclitus: Flux, Order, and Knowledge. – The Oxford Handbook of Presocratic Philosophy, New York: Oxford University Press 2008, lk 169–188.
  • M. Fattal. Parole et actes chez Héraclite, Paris: L'Harmattan 2011.
  • D. Sider, D. Obbink (toim). Doctrine and Doxography: Studies on Heraclitus and Pythagoras, Berlin: De Gruyter 2013.
    • D. W. Graham. Heraclitus on Logos: Language, Rationality and the Real, lk 281–301.
  • Лебедев А. В. Логос Гераклита. Реконструкция мысли и слова (с новым критическим изданием фрагментов). — СПб.: Наука, 2014. — 533 ISBN 978-5-02-038399-9

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]