Wilhelm Wundt

Allikas: Vikipeedia
Wilhelm Wundt.jpg
Wundt.jpg

Wilhelm Wundt (16. august 183231. august 1920) oli saksa füsioloog, filosoof ja psühholoog.

Teda loetakse koos William Jamesiga üheks eksperimentaalse (sel ajal oli sünonüümne teadusliku psühholoogiaga) psühholoogia rajajaks: ta asutas 1879. aastal Leipzigi ülikooli juurde esimese eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumi. Tänu laboratooriumile sai ta uurida religioossete uskumuste olemust, vaimseid häireid, hälbelist käitumist ning kindlaks teha kahjustatud piirkondi ajus. Eksperiment oli tema jaoks eelkõige vahend kirjelduse täpsuse saavutamiseks, mitte aga suurte teoreetiliste probleemide lahendamiseks. Uurimisstrateegiat, mis väga sarnaneb tema õpetaja Helmholtzi omaga, võib kõige paremini iseloomustada järgmiselt:

  • tuleb hoolikalt kirjeldada stiimuli füüsikalisi omadusi,
  • seejärel järgides atomistliku analüüsi loogikat, eraldada välja elementaarsed aistingud, mida need stiimulid esile kutsuvad ja
  • introspektiivselt kirjeldada neid mentaalseid jõude, mis need elemendid üheks tervikuks sulatavad, jäädes tihti märkamatuks ja väljapoole inimese teadvust (nagu näiteks Helmholtzi “teadvustamata otsustused”).


Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Wilhelm Wundt sündis 16. augustil 1832 Neckaraus Mannheimi ligidal. Ta sündis perre neljanda lapsena. Tema vanemad olid luterlik pastor Maximillian Wundt ja Marie Frederike. Kui Wilhelm oli umbes nelja-aastane, kolis nende pere väiksesse Heidelsheimi linna.

1851. aastal astus Wilhelm Wundt Heidelbergi ülikooli, arstiteaduse erialale. Juba 1853. aastal kirjutas ta esimese teadusliku töö (kloriidi sisaldus uriinis). Ülikooli lõpetas ta 1855. aastal ja 1856. aastal jätkas õpinguid Berliini ülikoolis Johannes Mülleri ja Du Bois-Reymondi juures.

Wundt oli aastatel 1857–1874 eradotsent ja 1864. aastal erakorraline professor Heidelbergi ülikoolis.

Kui Helmholtz 1858. aastal Füsioloogia Instituudi direktoriks määrati, sai Wundt tema assistendiks. 1862 valmis tekst „Beiträge zur Theorie der Sinneswahrnehmung“ Helmholtzi teadvustamata otsustuste kohta, milles ta kõneleb psühholoogiast kui eksperimentaalsest teadusest.

1865. aastal kirjutas ta õpiku inimpsühholoogiast.

1871. aastal töötas ta Berliini Ülikoolis.

1873/1874 valmis raamat „Grundzüge der physiologischen Psychologie“, milles ta käsitleb uut teaduse valdkonda, mis „tugineb anatoomial ja füsioloogial, mis ise ei oma veel kindlat jalgealust; samal ajal aga tuleb rõhutada kohe algusest peale psühholoogiliste probleemide eksperimentaalset uurimist”.

1874–1875 töötas Wilhelm Wundt Zürichi Ülikooli filosoofiaprofessorina. 1876. aastal naasis ta Leipzigi Ülikooli, kus ta 1879. aastal rajas esimese eksperimentaalpsühholoogia labori.

1881. aastal asutas ta esimese psühholoogiaalaseid uurimusi kajastava ajakirja Philosophische Studien.

1889. aastal sai temast Leipzigi Ülikooli rektor.

Wundti mõju psühholoogiale[muuda | redigeeri lähteteksti]

Wundt uskus, et teaduslik psühholoogia peaks keskenduma teadvuse protsesside uurimisele, indiviidi subjektiivse kogemuse analüüsimisele.[1] Wundti lähenemist arendas edasi tema õpilane Titchener, süsteemi peamise fookusena tõi ta esile psüühika algelementide uurimise. Teadvuse uurimiseks tuleb see jaotada elementaarseteks tajudeks ja tunneteks. [1] Teadvuse sisu uurimiseks kasutas Wundt introspektsiooni, kogemuste subjektiivne jälgimine ja hindamine. [1] Selle meetodi ebausaldusväärsus oli üks põhjuseid, miks sellel lähenemisel ei olnud püsivat edu. [2]

Kuigi Wundti peetakse psühholoogia rajajaks, ei teinud ta ise ühtegi suurt läbimurret fundamentaalsete probeleemide lahendamises. Wundti mõju ulatus ka psühholingivistikasse. Tuntud keeleteadlane Leonard Bloomfield toetus oma 1914. aastal avaldatud õpiku kirjutamisel Wundti teooriatele. Wundt arvas, et mentaalne lause määrab lause formuleerimise, seepärast peaks neid sisemisi konstrukte käsitlema keeleüksustena. [3]

Wundti loenguid kuulas umbes 24 000 üliõpilast. Aastatel 1875–1919 kaitses 186 Wundti õpilast doktorikraadi (neist 70 filosoofiast ja 116 psühholoogiast). Mitmed Wundti õpilased said tuntud teadlasteks. Nende hulka kuuluvad: sakslased Oswald Külpe (Würzburgi Ülikooli professor), Ottmar Dittrich (jätkas Wundti psühholingvistikaalaste töödega juhtides fonteetika ja keelepsühholoogia rühma Leipzigi Ülikoolis), Emil Krapelin (professor Tartu Ülikoolis, kaasaegse psühholoogia ja psühhiaatria üks rajajatest); ameeriklased James McKeen Cattell (esimene psühholoogia professor Ameerika Ühendriikides), Granville Stanley Hall (kasvatusteadlane, Clarki Ülikooli rekotr), Charles Hubbard Judd, Hugo Münsterberg, Walter Dill Scott (panustas organisatsioonipsühholoogia kujunemisse), Edward B. Titchener, Lightner Witmer; inglased Charles Spearman (tuntud statistikaalaste tööde ja intelligentsuse teooria poolest); rumeenlane Constantin Rădulescu-Motru (filosoof, Bukaresti Ülikooli filosoofiaosakonna dekaan).

1879 aastal asutas Wundt psühholoogia laboratooriumi Leipzigi Ülikooli juurde. Eksperimentidega alustati samal aastal. Ülikool võttis ametlikult laboratooriumi ülikoolilinnaku koosseisus 1883 aastal.[4] Esialgu oli palju vastasseisu psühholoogia teaduslikule uurimisele, sest Wundti mitmed kolleegid seadsid kahtluse alla psüühika uurimise teaduslike meetoditega ja introspektsiooni väärtuse.[4] Hoolimata vastasseisust, laboratoorium kasvas ja kolis hiljem uude majja, mille Wundt oli kavandanud spetsiaalselt psühholoogialaste uuringute tegemiseks. [4]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema järgi on nimetatud asteroidid 635 Vundtia ja 11040 Wundt.

Wundti tööjõudlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Wundt on oma elu jooksul väga palju kirjutanud. Boringi arvestuste kohaselt kirjutas Wundt kokku 53 735 lehekülge teksti; 491 iseseisvat tööd, mis teeb kogu elu jooksul 2,2 lehekülge päevas ehk üks sõna iga kahe minuti tagant.[5]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Schacter, Daniel. L "Psychology"
  2. Schacter, Gilbert, Wagner (2011). Psychology. Second Edition. Worth Publishers
  3. Encyclopedia of Language and Linguistics, Kieth Brown, Cambridge University
  4. 4,0 4,1 4,2 History of Psychology , Fourth Edition, McGraw Hill Co., 2004
  5. Boring, E.G. (1957). A history of experimental psychology. New York: Appleton-Century-Crofts