Pythagoras

Allikas: Vikipeedia
Pythagorase büst Roomas. Kreeka originaali koopia. Musei Capitolini.

Pythagoras (Πυθαγόρας; umbes 580 eKr – 500 eKr)[1] oli vanakreeka filosoof ja matemaatik, pütagoorlaste koolkonna rajaja.

Diogenes Laertios ja Cicero kinnitavad, et Pythagoras leiutas esimesena sõna philosophia, et ennast filosoofiks nimetades eristuda muudest asjatundlikest ja auväärsetest inimestest, keda tavatseti tarkadeks (sophoi) kutsuda.

Talle on omistatud Pythagorase teoreemi tõestamine, kuid peetakse tõenäoliseks, et selle teoreemi tõestas tegelikult mõni hilisem pütaagorlane. Teoreem ise – täisnurkse kolmnurga kaatetitele ehitatud ruutude pindalade summa võrdub hüpotenuusile ehitatud ruudu pindalaga – oli tuntud juba ammu enne teda babüloonia ja egiptuse matemaatikas [1].

Ta ema oli Pythais Samoselt ja isa Mnesarchos, foiniikia kaupmees Tüürosest.

Ta oli arvatavasti Pherekydese õpilane ja sai mõjutusi Anaximandroselt. Ta lahkus Samoselt, sest talle oli vastuvõetamatu türann Polykratese valitsus, ning reisis tõenäoliselt Egiptuses ja Babüloonias. Püsivamalt elas ta Lõuna-Itaalias Krotonis, kus rajas usulis-eetilise ühingu taolise kooli. Ta oli esimene idealistlik kreeka filosoof. [1]

Ühing tegutses Lõuna-Itaalias ja Sitsiilias. Poliitikas pooldas see demokraatiavastast, aristokraatlikku suunda, kuid nõudis oma liikmeilt kommete ranget täitmist, askeesi ja varaühisust. Ühingusse olevat kuulunud ka naisi.

Juba eluajal austati Pythagorast pooljumalana [1]. Pärast surma tekkis tema kohta palju legende. Nii näiteks omistasid pütagoorlased kõik oma avastused matemaatika vallas koolkonna rajajale, Pythagorasele.

Oma koolkonna kaudu on Pythagoras avaldanud järelpõlvedele tugevat mõju. Koolkond püsis uuspütagoreismi kujul seni, kuni kristlus ülejäänud maailmavaated põlustas.

Pythagoras määras helide arvsuhteid monokordi abil.

Pythagoras oli antiikolümpiamängude kahekordne rusikavõitluse võitja.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 "Antiigileksikon", 2. kd., lk. 124