Vaim

Allikas: Vikipeedia
Täpsustuslehekülg See on täpsustuslehekülg. Vajaduse korral palun täpsusta linki leheküljel, mis siia viitab.

Vaim (vanakreeka keeles πνεύμα (pneuma), νοῦς, ka ψυχή, ladina keeles spiritus, mens, ka animus, anima, saksa keeles Geist, inglise keeles mind, spirit, prantsuse keeles esprit, vene keeles дух) on filosoofias, religioonis, teoloogias ja teaduses kasutatav hargnenud tähendusväljaga mõiste.

Ülevaade tähendustest koos täpsustuslinkidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti rahvakeeles on sõnal "vaim" olnud mitu tähendust.

Eesti kirjakeeles on sõna "vaim" tähendused suuresti kujunenud saksa sõna Geist mõjul ja seetõttu rahvakeelsetest tähendustest lahknenud.

Ka eestikeelses filosoofiaterminoloogias tugineb sõna "vaim" kasutamine põhiliselt saksa keelele ega ole välja kasvanud rahvakeelsetest, eesti keelele spetsiifilistest tähendustest. Nagu saksa Geist, on ka "vaim" tõlkevasteks kahele ladina (ning ka inglise) sõnale.

  • "Vaim" on kasutusel tõlkevastena ladina sõnale spiritus (inglise keeles spirit).
  • "Vaim" (ka meel) on kasutusel tõlkevastena ladina sõnale mens (inglise mind).

Seoses teadvusega võib jämedates joontes eristada kaht tähendust. Esiteks mõistetakse vaimu (mens, mind) all seoses psüühikaga tundmusi, mõtlemist, taju, intellekti, õppimist jms mentaalseid võimeid inimestel ja teistelgi olenditel. Teiseks mõistetakse vaimu (spiritus, spirit) all inimese spirituaalset, enamasti religioosselt mõistetud ning teispoolsusega seotud aspekti (sellisena mõistetuna võib vaim olla hingega samastatud või sellest eristatud).

Saksa idealismis (sealhulgas Hegeli filosoofias) ja näiteks Wilhelm Dilthey vaimuteaduste (humanitaarteaduste kontseptsioonis käib vaimu mõiste indiviidiüleste struktuuride kohta.

Vaimu mõiste[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeva vaimumõiste juured on antiikfilosoofias ja Piiblis.

Vaimu mõistet kasutatakse esiteks olendi (eriti inimese) tunnetus- ja tundeelu kohta. Sealjuures jääb vaieldavaks, kuidas on vaim seotud ajuga. Teoloogias ning Descartesi ja tema järgijate filosoofias on vaim mittemateriaalne; paljude loodusteadlaste ja filosoofide arvates taandub vaim neuronite funktsioneerimisele. Viimasel juhul käib sõna "vaim" lõppkokkuvõttes aju kohta. Filosoofide hulgas on käibel ka seisukoht, et kuigi vaim ei ole mittemateriaalne substants, ei ole ta ka ajule taandatud. Vaimu loomuse probleemiga tegeleb vaimufilosoofia.

Johann Gottfried von Herder

Teiseks võidakse vaimu all mõelda indiviidiülesid asju, omadusi ja protsesse. Sellise sõnakasutuse levikus on olnud tähtis koht Johann Gottfried Herderi teosel "Kristluse vaimust". Hiljemalt Georg Wilhelm Friedrich Hegeli loomingust saadik on selliselt mõistetud vaimust saanud saksa keelealal üks keskseid mõisteid. Hegeli järgi ilmutab kogukondades end objektiivne vaim, kunstis, filosoofias ja religioonis aga absoluutne vaim. Ka sotsiaalteadustes kasutatakse seda sõna kogukondade iseloomustamiseks, näiteks Max Weberi teoses "Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim". Kapitalismi vaim tuleneb kapitalistlike kogukondade normidest ja väärtustest.

Filosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antiikfilosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõna "vaim" mitmetähenduslikkuse tõttu on vaevalt võimalik üheselt öelda, mis sellele antiikfilosoofias vastab. Põhilised vasted olid pneuma ja nous, mõnes suhtes võib vasteteks pidada ka sõnu psychē, thymos ja logos.

Nii pneuma kui nous tähistavad nii teatud inimvõimet kui teatud kosmoloogilist alget. Pneuma tähendab algselt füüsilist õhuhingust, nous aga tähendas mõnikord ka midagi mittemateriaalset.

Enamasti mõeldakse inimlikku ja kosmilist sfääri lahus, kuid esineb ka mõistete segunemist ja ühe sfääri seletamist teisega. Arvatavasti etendavad sääraste mõisteülekannete juures olulist osa kaks seika:

  1. pneuma puhul mõte, et liikuv õhk, hingeõhk on elu vältimatu koostisosa
  2. pneuma ja nous'i puhul elusolendi omaduste (vastavalt elu ja aru) ülekandmine kosmosele:

Pneuma[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pneuma mõistet kasutas teadaolevalt esimesena Anaximenes (6. sajand eKr): "Nii nagu meie hing, mis on õhk, meid jõuga koos hoiab, nõnda hõlmab kogu kosmost tuul (pneuma) ja õhk." (DK 13 B 2)

Pneuma mõiste oli oluline meditsiinis, kuhu see jõudis Apollonia Diogenese kaudu 5. sajandil eKr ja kus ta arenes Erasistratosest Galenoseni välja. Viimaselt pärineb hilisemas, ladina traditsioonis oluline eristus kolme pneumaatilise printsiibi vahel, mis tekivad sissehingatud õhu ning südames tekitatud elusoojuse koosmõjus:

  1. füüsiline pneuma (spiritus naturalis), mis hoiab ülal vegetatiivseid funktsioone;
  2. elav pneuma (spiritus vitalis), elu ja liikumise printsiip;
  3. psüühiline pneuma (spiritus animalis), hing.

Hellenismiaja filosoofias, eriti stoitsismis, segunesid pneuma mõistes inimlik võime ja kosmoloogline printsiip. Stoikudel on pneuma nii üksikhingena kui ka maailmahingena nii materiaalne substants kui ka vaimne printsiip, mis läbistab elusat kosmost ja korrastab seda. Inimese pneuma on elu alguses tabula rasa, mis seejärel täidetakse meeltemuljete ja ettekujutustega. Pneuma on stoikudel juhtiv hingeosa, mis võimaldab elada kooskõlas loodusega.

Nous[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimlik võime[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paistab, et nous on Homerosel ning veel Xenophanesel võime, mis on suunatud nii meelelistele kui ka intelligiiblitele esemetele, ja veel Empedokles paneb mõtlemise tajuga kokku. Parmenidesel aga on nous'i esemeteks üksnes paratamatult olemasolevad, seega üksnes intelligiiblid esemed.

Hilisemate eelsokraatikute (Empedokles, Anaxagoras, Demokritos) kohta on teada, et nad pidasid, vaimu, mõtlemist kehaliseks protsessiks. Empedoklese järgi "tunnetab sama üksnes sama", ning tunnetuse asupaik on tema järgi veri kui kõige paremini segunenud aine.

Erinevalt paljudest eelsokraatikutest pidasid Platon ja Aristoteles mõtlemist kui nous'i tegevust mittekehaliseks ning omistavad selle ainult inimesele. Peale selle teeb Platon eksplitsiitselt vahet ning väidab Parmenidese jälgedes selgelt, et teadmine on võimalik vaid meeltetaju ja keha vastasena.

Aristotelese järgi on nous (aru) "see, millega hing mõtleb ja oletusi teeb" (De Anima III, 4, 429a22jj). Nagu tajugi puhul, võrdleb ta nous't tühja vahatahvliga. Nous on afitseerimata, määratlemata, passiivne potents, mille loomus seisneb selles, et vorme vastu võttes saab ta aktuaalselt selleks, mida ta mõtleb. Ta ei ole seotud kindla elundiga, vaid on kehatu.

Nii stoitsismis kui ka epikureismis on nous materialistlikult käsitatav tunnetusvõime. Tunnetus taandub täielikult tajule, mida käsitatakse materialistlikult.

Kosmoloogiline printsiip[muuda | redigeeri lähteteksti]

Anaxagorasel on nous kosmoloogiline printsiip, millel on maailmaseletuses kandev roll (ka mõnel varasemal mõtlejal esineb sarnane printsiip). Nous on tal liikumise alge, mida ta vastandab mateeriale, kuigi ta ei kirjelda seda selgelt mittemateriaalsena. Sarnane roll on Herakleitose logosel, mida too nimetab "kõike valitsevaks" ja mõistuslikuks.

Platoni järgi on maailm hinge ja mõistusega elusolend, kelle omadusi ta seletab jumalikule mõistusele viidates.

Aristotelesel figureerib jumal, liikumatu liikumapanija, kes paneb endast sõltuvat taevast ja maad liikuma lõpp-põhjusena, "nii nagu paneb liikuma armastatu või see, mille poole püüeldakse". Tolle katkematu tegevus seisneb selles, et ta mõtleb parimat eset iseennast (noēsis noēseōs). Erinevalt inimese nous'ist on jumal puhtaktuaalne.

Plotinosel on nous demiurg, kes kujundab nähtavat maailma ideede maailma eeskujul.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]