Pärispatt

Allikas: Vikipeedia

Pärispatt ehk algpatt (ladina peccatum originale) on kristlikus teoloogias inimese kaasasündinud patusus või rikutus.

Algpatu põhjus on Looja keelust üleastumine ehk pattulangemine, mille esimene inimene Aadam sooritas Eedeni aias. Selle tagajärjel muutus inimese olemus rikutuks ja inimsugu muutus surelikuks.

Pärispatu eitus[muuda | muuda lähteteksti]

Pärispatu eitus on ristiusu munga Pelagiuse tolle ajastu kohta tavatu seisukoht, et Aadama pattulangemine ei riku teisi inimesi. Ortodoksne kristlik õpetus pärispatust on seisukohal, et Aadama tehtud patt Eedeni aias mõjutab ka järgmisi põlvkondi, mistõttu kõik inimesed on loomupäraselt patused ja peavad saama tunda jumalikku armu, et võita Jumala soosingut. Munk Pelagius (ca. 350-420) aga rõhutas inimese tahtevabadust ja loomupärast headust, mille abil on inimene ise suuteline valima hea ja kurja vahel. Pelagiuse järgi on jumalik arm seega üksnes abiks headuse valimisel, aga pole hädavajalik lunastuseks, mis on saavutatav üksnes tahte varal.

Radikaalsed järeldused[muuda | muuda lähteteksti]

Pelagiuse argumendid võimaldasid tal teha hulga radikaalseid järeldusi. Ta väitis, et Aadama patt oli isiklik ja jumalast oleks ebaõiglane teha selle eest vastutavaks kogu inimkond. Kuna kõik on sündinud patuta, pole ristimisel mõtet, ja kõik lapsed, kes surevad sakramenti saamata, lähevad ikkagi taevasse. Pealegi polevat Jeesuse ohvril, mis on ristiusu nurgakivi, olnud mingit olulist mõju. Tema roll on olla eeskujuks, kuidas elada.

Süüdistus ketserluses[muuda | muuda lähteteksti]

Pelagiuse väited pärispatu vastu olid vastuolus nende põhiliste vaadetega, mille alusel kujunes välja ortodoksne kristlus. Varakristliku õpetuse kaitsjad mõistsid Pelagiuse töö hukka otsekohe, kui see jõudis avalikkuse ette ja 415. aastal anti ta ketserluses süüdistatuna Diosopoli kirikukogul kohtu alla. Pelagius aga eitas oma tööde tõlgendusi ja esitas nende kohta tavapäraseid lahtimõtestusi ning ta tunnistati õigeks. Pärast poliitiliste vastuolude tekkimist saatis keiser Honorius Pelageuse poolehoidjate juhid 418. aastal Roomast välja. Pelagiuse tööd olid ortodokssetele kristlikele seisukohtadele tõsine väljakutse, aga see probleem lahendati peamiselt kiriku sunnivahenditega ja on tänapäeval peaaegu unustusse vajunud.

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

1. Moosese raamat, 2:25, 3:1–24

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]