Pärispatt

Allikas: Vikipeedia

Pärispatt ehk algpatt (ladina keeles peccatum originale) on kristlikus teoloogias kontseptsioon, mille kohaselt on kõik inimesed patused.

Kontseptsiooni kujunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Varakristlik kirik ei määratlenud pattu nii äärmuslikult. Athanasiose järgi on paljud pühakud patust puhtad. Aleksandria Kyrillose järgi sünnivad inimesed patuta. Kuid juba Tertullianus edendab pärispatu õpetust mõistega vitium originis. Augustinus lisab patu mõistele himu (concupiscentia), mis seostub seksuaalsusega ning on algpatu kaudu pärandunud Aadamalt, ehkki Esimese Moosese raamatu vastavas peatükis (1Ms 3:1-24) pole sõnagi patust, pattulangemisest ega seksuaalsusest.[1]

Kontseptsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Pärispatt on kristluse olemuslik usutõde. Pärispattu on võimalik mõista vaid jumaliku ilmutuse valguses.[2] Kristliku teoloogia kohaselt on inimene patune juba sündides Aadama pattulangemise tõttu. Inimene on sellest küll lunastatud Kristuse kannatuste ja ristisurmaga, mistõttu on võimalik ristimise ja teiste sakramentide abil sellest vabaneda, ehkki ka see ei pruugi olla lõplik ega täielik. Pärispatt on sünniga kaasasaadud seisund, mitte isiklik sooritatud patt. Pärispatu seisundit, milles kõik inimesed sünnivad, tuleb mõista kui pühadusest ja õiglusest ilmajäetust. Kuna kõik inimesed on üht päritolu, kandub pärispatt Aadamalt järglastele soo jätkamise teel.[3] Seetõttu on iga inimene alati patune.

Eksiõpetused ja pärispatu eitamine[muuda | muuda lähteteksti]

Pärispatu kontseptsioon ei olnud vastuvõetav paljudele. Nii näiteks oli kristlik munk Pelagius (ca 350-420) seisukohal, et Aadama pattulangemine ei riku teisi inimesi. Pelagius rõhutas inimese tahtevabadust ja loomupärast headust, mille abil on inimene ise suuteline valima hea ja kurja vahel. Pelagiuse järgi on jumalik arm seega üksnes abiks headuse valimisel, aga pole hädavajalik lunastuseks, mis on saavutatav ka tahte varal.

Radikaalsed järeldused[muuda | muuda lähteteksti]

Pelagiuse argumendid võimaldasid tal teha hulga radikaalseid järeldusi. Ta väitis, et Aadama patt oli isiklik ja jumalast oleks ebaõiglane teha selle eest vastutavaks kogu inimkonda. Kuna kõik on sündinud patuta, pole ristimisel mõtet, ja kõik lapsed, kes surevad sakramenti saamata, lähevad ikkagi taevasse. Pealegi polevat Jeesuse ohvril, mis on ristiusu nurgakivi, olnud mingit olulist mõju. Tema roll on olla eeskujuks, kuidas elada.

Süüdistus ketserluses[muuda | muuda lähteteksti]

Pelagiuse väited pärispatu vastu olid vastuolus nende põhiliste vaadetega, mille alusel kujunes välja ortodoksne kristlus. Varakristliku õpetuse kaitsjad mõistsid Pelagiuse töö hukka otsekohe, kui see jõudis avalikkuse ette ja 415. aastal anti ta ketserluses süüdistatuna Diosopoli kirikukogul kohtu alla. Pelagius eitas oma tööde tõlgendusi ja esitas nende kohta tavapäraseid selgitusi ning ta tunnistati õigeks. Pärast poliitiliste vastuolude tekkimist saatis keiser Honorius Pelagiuse poolehoidjate juhid 418. aastal Roomast välja. Pelagiuse tööd olid ortodokssetele kristlikele seisukohtadele tõsine väljakutse, aga see probleem lahendati peamiselt kiriku sunnivahenditega ja on tänapäeval peaaegu unustusse vajunud.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. [1] 1. Moosese raamat, 2:25, 3:1–24.
  2. Katoliku kiriku katekismuse kompendium, 73–78, lk 40–41.
  3. Katoliku kiriku katekismus, 385–421 (§ 7. Pattulangemine).

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1001 ideed, mis on muutnud meie mõtlemist. Varrak, 2014. ISBN 9789985331057.
  • Katoliku kiriku katekismuse kompendium. Tallinn, Eesti Apostellik Administratuur, 2008.
  • Katoliku kiriku katekismus (avalik tööversioon) (Eesti Apostellik Administratuur, 2019–2020).