Pärispatt

Pärispatt ehk algpatt (ladina keeles peccatum originale) on kristlikus teoloogias mõiste, millega kirjeldatakse Aadama pattulangemise tagajärjel kogu inimkonda puudutavat patu, surma ja Jumalast võõrandumise seisundit. Tavaliselt ei tähista see inimese isiklikult sooritatud esimest pattu, vaid sünnipärast või päritud seisundit. Kristlikud traditsioonid on seda seisundit seletanud erinevalt: algsest õigusest või pühadusest ilmajäämisena, surma ja kaduvuse all olemisena, patule kalduvusena, inimloomuse rikutusena või ka Aadama süü osasaamisena.

Õpetuse piibellike lähtekohtadena on kristlikus traditsioonis käsitletud eeskätt 1. Moosese raamatu pattulangemisnarratiivi, Ps 51:7, Rm 5:12–21 ja 1Kr 15:21–22. Pärispatu õpetuse täpsem dogmaatiline sõnastus kujunes järk-järgult. Läänekristluses sai määravaks eriti 4.–5. sajandi vaidlus Augustinuse ning Pelagiuse ja tema järgijate vahel. Idakristlikutes traditsioonides on sama küsimusteringi sageli käsitletud pigem esivanemate patu, surma ja kaduvuse kategooriates, kuid mitte päritud süü raames.

Mõiste ja terminoloogia

Ladina väljend peccatum originale võib tähistada nii Aadama esmast üleastumist kui ka sellest lähtuvat inimkonna langenud seisundit. Hilisemas teoloogias eristatakse sageli Aadama isiklikku pattu ja selle tagajärgi järglastele. Seetõttu on pärispatu käsitlemisel oluline teha vahet isikliku patuteo ja sünnipärase patuseisundi vahel. Roomakatoliku kiriku katekismus sõnastab selle eristuse nii, et pärispatt on „saadud, mitte toime pandud” patt, seisund ja mitte isiklik tegu.

Eesti keeles kasutatakse sõnu „pärispatt” ja „algpatt” sageli sünonüümidena. Termin „algpatt” võib mõnikord rõhutada Aadama esmast üleastumist, „pärispatt” aga selle tagajärgede pärandumist või kaasasaamist. Idakristlikus teoloogias kasutatakse sageli väljendit „esivanemate patt” või „esivanemlik patt”, millega rõhutatakse Aadama languse tagajärgi — eeskätt surma, kaduvust ja patule kalduvust — ilma et Aadama isiklikku süüd mõistetaks kõigile järglastele samal viisil omistatuna.

Piibellikud lähtekohad

Pärispatu õpetus ei põhine ühelainsal piiblisalmil, vaid mitme teksti lugemisel koos. Süstemaatiline teoloogia on hilisem distsipliin, kuid katseid süstematiseerida õpetust Piibli põhjal tegid nt Origenes ning Augustinus. Süstemaatiline teoloogia püüab vastata küsimusele, mida ütleb Piibel teatud teoloogilise küsimuse kohta tervikus, ning sedasi püüdsid kristlased vaidlustes enda seisukohti põhjendada, näidates süsteemset kajastust erinevate kirjakohtade baasil, mis koos moodustaksid ühtse terviku. Seega kui Augustinus õpetas pärispatu õpetust, püüdis ta omalt poolt näidata, et tegemist on pühades kirjades esineva õpetusega, mitte tema enda väljamõeldisega (kuigi täpne terminoloogia loetu kokkuvõtmiseks võis olla teoloogi enda oma). Kristlikus teoloogias on keskne seos Aadama ja Kristuse vahel: Aadama kaudu seostatakse inimkonda patu ja surmaga, Kristuse kaudu õiguse ja eluga. Edasi on välja toodud mõningad kirjakohad (kuid mitte kõik), mida on kristlikes traditsioonides kasutatud argumenteerimaks pärispatu poolt või mis on olnud olulised õpetuse kujunemisele.

1Ms 2–3 kirjeldab inimese loomist, Jumala käsku, keelatud viljast söömist, häbi, süüdistamist, karistust ja Eedenist väljaajamist. Tekst ei kasuta hilisemat dogmaatilist terminit „pärispatt”, kuid sellest kujunes kristlikus tõlgendusloos pattulangemise põhinarratiiv, kuna langusele järgnevalt "diagnoosib" Jumal inimkonda: kõik nende mõtted on üksnes kurjad.

Ps 51:7 on läänekristlikus traditsioonis üks tähtsamaid tekste, millega on põhjendatud inimese patust seisundit eostamisest või sünnist alates. Kuna tegemist on poeetilise patukahetsuspsalmiga, on selle täpne dogmaatiline kasutus olnud tõlgendamise küsimus. Idakristlikes traditsioonides ei nähta patusüü edasikandumist, kuid läänekristlikud traditsioonid näevad kirjakohas selget tunnistust universaalsest süüst.

Kõige mõjukam Uue Testamendi tekst pärispatu õpetuse ajaloos on Rm 5:12–21. Paulus vastandab Aadama ja Kristuse: ühe inimese kaudu tulid patt ja surm, Kristuse kaudu aga arm, õigus ja elu. Salmi Rm 5:12 fraasi „sest kõik on pattu teinud” tõlgendus on olnud ajalooliselt tähtis vaidluskoht. Augustinus toetus ladinakeelsele tõlgendusele, mis võimaldas lugeda fraasi tähenduses „kelles kõik on pattu teinud”; paljud nüüdisaegsed eksegeedid eelistavad kreeka teksti põhjal tõlgendust „sest/kuna kõik on patustanud”. Mõlemal juhul on Pauluse argument universaalsest patusüüst ilmne.

1Kr 15:21–22 ja 15:45–49 seovad Aadama surmaga ning Kristuse ülestõusmise ja eluga. See Aadama ja Kristuse tüpoloogiline vastandus oli tähtis nii varakristlikus päästeõpetuses ehk soterioloogias, kui ka hilisemas pärispatu käsitluses.

Kujunemine varakristlikus teoloogias

Süsteemne augustiinlik käsitlus päritud patusüüst ning inimese rikutusest kujuneb välja aja jooksul. Augustinusele eelnevatelt autoritelt leidub küll mitmeid motiive, mille baasil õpetus hiljem kujunes, nagu inimkonna seotus Aadamaga, surma ja kaduvuse üldine valitsus maailmas, inimloomuse haavatavus, kalduvus patule ning Kristuse kui uue Aadama päästev töö.

Irenaeuse teoloogias on oluline rekapitulatsiooni ehk literaalselt kokku-võtmise mõte, kus Kristus kui uus Aadam võtab inimkonna loo uuesti kokku ja pöörab Aadama sõnakuulmatuse tagajärjed ümber. Kristus saavutas täieliku edu seal, kus Aadam põrus. Kui Aadamast tuli surm kõikidesse, siis Kristuse kaudu on elu tee avatud. 2.-3. sajandil pole veel süsteemset käsitlust päritud patusüüst, kuid Irenaeus on enda õpetusega, kus ta vastandas Aadama ja Kristuse, hilisemas varakristlikus teoloogias tähtsaks lähtekohaks.

Tertullianus seostas Aadama langemist ja inimliku rikutuse edasiandmist oma hinge päritolu käsitlusega. Tema juures esineb mõte vitium originis ehk päritolust tulenev pahe või rike. See ei olnud veel Augustinuse süsteemsem õpetus päritud süüst, kuid kuulub läänekristliku pärispatu mõiste kujunemislukku.

Origenes ja Cyprianus on olulised eeskätt laste ristimise ja pattude andeksandmise seose tõttu. Origenes põhjendas laste ristimist sellega, et ristimine on pattude andeksandmiseks ning apostlitelt pärinev praktika. Cyprianus rõhutas, et ka vastsündinut ei tule Jumala armust ning seega ka ristimisest eemal hoida, kuigi ta ei ole veel isiklikult, tahtlikult ja teadlikult pattu teinud.

Kreekakeelsete kirikuisade puhul rõhutatakse sageli pigem surma, kaduvust ja loomuse haavatust kui Aadama süü otsest pärandumist. Kreeka isadel on lääne omadega võrreldes vähem viiteid sellele, et kogu inimkond jagaks Aadama süüd sellises mõttes, nagu hilisemas ladina teoloogias, kuid neil oli siiski õpetuslikult levinud arusaam inimkonna ühtsusest Aadamaga ja languse haavavast mõjust inimloomusele.

Augustinus ja pelagianismi vaidlus

Pärispatu õpetuse klassikaline läänekristlik sõnastus kujunes eriti Augustinuse vaidluses Pelagiuse ja tema järgijatega. Pelagius oli Briti saartelt pärit kristlik askeet ja õpetaja, kes rõhutas inimese moraalset vastutust, vaba tahet ja Jumala käskude täitmise võimalikkust. Ta pidas ohtlikuks väidet, nagu ei saaks inimene pattu vältida, sest see näis talle vähendavat moraalset vastutust.

Pelagius ja tema järgijad eitasid, et Aadama patt rikuks inimese loomuse nii, et inimene vajaks hüveliseks tahtejõuks ning päästvaks pöördumiseks Jumala poole esmalt armu. Pelagiaanlikus arusaamas oli Aadama patt eeskätt halb eeskuju, mitte kogu inimloomust süüliselt ja seesmiselt rikkuv sündmus. Seda seisukohta tuleb siiski eristada lihtsustatud väitest, nagu oleks Pelagius ristimise või Kristuse tähenduse täielikult tühistanud. Vaidlus puudutas 5. sajandi alguse raames täpsemalt armu, vaba tahte, laste ristimise ja Aadama patu tagajärgede küsimusi.

Augustinus väitis seevastu, et kogu inimkond on Aadamaga solidaarselt seotud ning sünnib sellises seisundis, millest väljumiseks on vaja esmalt Kristuse armu ja uuestisündi. Tema jaoks olid keskseteks argumentideks kirjakohad nagu Rm 5:12–21, Ps 51:7, Ef 2:3 ning Jh 3:3–5. Lisaks osutas Augustinus inimliku surma ja patu üldlevikule ning kiriku kestvale praktikale ristida lapsi pattude andeksandmiseks.

Augustinuse järgi ei ole langenud inimene kaotanud loodud mõistuslikkust ega Jumala kuju täielikult, kuid tema vabadus on patu, teadmatuse, himu ja surma tõttu rikutud. Augustinuse mõistes concupiscentia tähendab korrastamata iha või kalduvust, mis pöörab inimese Jumalast madalamate hüvede poole.

Kirikukogud seoses pelagiaanlusega

Vaidlus pelagiaanlusega jõudis mitmesse kiriklikku otsusesse. Varakristliku ajastu Kartaago kirikukogu 418. aasta kaanonites rõhutati, et ka vastsündinud lapsed, kes ei ole veel isiklikult pattu teinud, ristitakse pattude andeksandmiseks, sest uuestisünd peab puhastama selle, mis on sünnipäraselt saadud. Lisaks mõisteti pelagiaanlus hukka ka 431. aastal toimunud oikumeenilisel Efesose kirikukogul.

Orange'i kirikukogu 529. aastal kinnistas läänekirikus arusaama, et Aadama patt kahjustas inimest tervikuna ning et inimese pöördumine ja hea teod vajavad eelnevalt Jumala armu, mis inimest uuendaks ning teeks ta loomu poolest võimeliseks väljendama päästvat usku ning tegema Jumalale meelepäraseid tegusid. Orange'is tegeleti ühtlasi ka küsimustega ettemääratusest, kuid esmalt keskendus kirikukogu pelagiaanlike ja nn poolpelagiaanlike arusaamade tagasilükkamisele ning (semi)augustiinluse jaatamisele.

Roomakatoliku kiriku Trento kirikukogu viies istungjärk 1546. aastal käsitles pärispattu reformatsiooniaegsete vaidluste kontekstis. Kirikukogul kinnitati üle hukkamõist pelagiaanluse suhtes. Trentos määratleti roomakatoliku kiriku jaoks ilmeksimatult, et Aadama patt on kogu inimkonda puudutav langenud seisund, mille ravimiks on Kristuse armu rakendumine ristimises. Trento eristas pärast ristimist jäävat himu pärispatust kitsamas mõttes ning ei nimetanud seda ristitu puhul patuks samas tähenduses.

Õpetuse varieerumine kristlikes traditsioonides

Roomakatoliku kirik

Roomakatoliku kiriku õpetuses on pärispatt seisund, milles inimene sünnib ilma algse pühaduse ja õiguseta. See on „saadud, mitte toime pandud” patt ning seepärast patt analoogilises tähenduses. Ristimise rituaali puhul õpetatakse, et antud sakrament "peseb maha" pärispatu (ning sellega kaasneva süü), kuid inimese haavatud loomus ja kalduvus patule jäävad alles ning vajavad Jumala armu toel vaimulikku võitlust, et usklik võiks viimaks spirituaalselt võidukana elutee lõpetada.

Luterlus

Luterlikus usutunnistuses on pärispatt tõeline patt, mitte üksnes puudus või nõrkus. Augsburgi usutunnistuse II artikkel õpetab, et pärast Aadama langemist sünnivad kõik inimesed seisundis, kus neil puudub jumalakartus, usaldus ja soov Jumala suhtes ning neid valitsevad nende himud. Seda Aadamast põlvnemisega kaasnevat pahet käsitletakse reaalse patuna, mis on teinud igast inimesest võlglase püha Jumala ees ning nõuab seega võlgnevuse kinni maksmist. Konkordiavormel täpsustab, et pärispatt ei ole inimese loodud substants ise, vaid inimese loomuse sügav rikutus. Viimasega eristatakse Jumala poolt algselt loodud loomust ja seda rikkuvat pattu.

Reformeeritud traditsioon

Reformeeritud teoloogias rõhutatakse tavaliselt Aadama esinduslikku rolli inimliigi "peana", süü arvestamist ning loomuse (täielikku) rikutust. Loomuse rikutus seisneb selles, et iga aspekt inimesest (mõtted, teod, soovid jne) on patust mõjutatud. Westminsteri usutunnistuse VI peatüki järgi on Aadama patu süü arvestatud tema järglastele ning sama rikutud loomus kandub edasi kõigile, kes temast tavalisel viisil põlvnevad. Sellest algsest rikutusest lähtuvad tegelikud patuteod. Sarnaselt teistele reformatoorsetele traditsioonidele (anglikaanlus & luterlus), pole ka reformeeritud traditsioonis inimene pelgalt vigane pärast pattulangemist, vaid vaimulikult surnud ning vajab seega Jumalapoolset sekkumist, et üldse taotleda Jumalale meelepäraseid tegusid.

Idakristlus ja õigeusk

Idakristlikus teoloogias kasutatakse sageli väljendit esivanemate patt või esivanemlik patt ning rõhutatakse rohkem Aadama languse tagajärgi — surma, kaduvust, patule kalduvust ja osaduse katkemist Jumalaga — kui päritud isiklikku süüd. Isiklikku süüd pigemini eitatakse, seega tunnistatakse kalduvust patule. Ettevaatlikkust vajab lihtsustus nagu õigeusu traditsiooni(de)s kategooriliselt eitatakse pärispattu. Täpsem oleks öelda, et ida õigeusu kirik selgelt teadvustab pattulangemise mõju kogu inimkonnale, kuid sõnastab ning tõlgendab Aadama languse tagajärgi teisiti kui läänepoolse kristluse traditsioonid.

Peamised vaidlusküsimused

Pärispatu õpetuse ajaloos on vaieldud eeskätt järgmiste küsimuste üle:

• kas Aadama patt tähendab järglastele päritud süüd, päritud rikutust, surma ja/või kaduvust (või kõigi või osade eelnevate kombinatsiooni);
• kuidas tõlgendada Rm 5:12 fraasi, millel oli Augustinuse ja hilisema ladina teoloogia jaoks suur kaal;
• milline on langenud inimese tahte- või valikuvabaduse ulatus;
• kuidas seostuvad pärispatt, laste ristimine (sakramentaalne tõhusus) ja arm;
• kas pärast ristimist jääv himu on patt samas tähenduses või pigem patu tagajärg ja kalduvus.

Uusajal ja moodsa teoloogia mõjul on pärispatu õpetust sageli kas eitatud või ümber tõlgendatud. Liberaalse protestantismi isa Friedrich Schleiermacher ning Albrecht Ritschl, ühes teiste mõttekaaslastega, kaldusid mõistma pattu pigem inimese üldise religioosse, moraalse või ühiskondliku seisundina, mitte kui Aadama süü pärandumisena. Paul Tillich tõlgendas pärispattu eksistentsiaalse võõrandumisena Jumalast, iseendast ja teistest. Reinhold Niebuhr seostas patu universaalsust inimese lõplikkuse, vabaduse, ärevuse ja uhkusega, nihutades rõhu klassikaliselt päritud süü ja langenud loomuse õpetuselt inimliku eksistentsi üldisele seisundile.

Vaata ka

• Patt
• Pattulangemine
• Pelagiaanlus
• Augustinus
• Ristimine
• Augsburgi usutunnistus

Kirjandus

• Bonner, Ali. The Myth of Pelagianism. Oxford: Oxford University Press, 2018.
• Brown, Peter. Augustine of Hippo: A Biography. Revised edition. Berkeley: University of California Press, 2000.
• Couenhoven, Jesse. „St. Augustine's Doctrine of Original Sin”. Augustinian Studies 36/2 (2005), 359–396.
• Kelly, J. N. D. Early Christian Doctrines. 5th revised edition. London; New York: Continuum, 1977.
• McGrath, Alister E. Christian Theology: An Introduction. 6th edition. Chichester: Wiley Blackwell, 2017.
• Pelikan, Jaroslav. The Christian Tradition: A History of the Development of Doctrine. Volume 1: The Emergence of the Catholic Tradition (100–600). Chicago: University of Chicago Press, 1971.