Zoroastrism

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Faravahar - üks tähtsamaid zoroastrismi sümboleid

Zoroastrism (pärsia زرتشتی, kurdi Zerdeştîtî), ka masdaism, on vanim monoteistlik usund. See pärineb I aastatuhandest e.m.a Iraanist. Zoroastrism põhineb prohvet Zarathuštra (kreeka keeles Zoroaster) õpetustel. Ta reformis seda 6. sajandil e.m.a ja pani aluse ka zoroastrismi pühale raamatule Avestale.[1]

Zoroastrism tekkis Ahhemeniidide ajal (6.–4. sajandil e.m.a) ja oli mõne valitseja valitsemisajal riigi peamine usund. Sassaniidide ajal (3.–7. sajandil m.a.j) oli zoroastrism Iraanis täielikult valitsev usund.

Zoroastrism on varaseim teadaolev dualistlik ja maailma lõpust kõnelev usund. Oma aja suurima maailmareligioonina avaldas see märgatavat mõju judaismi, kristluse ja uusplatonismi kujunemisele. Zoroastrismi hävitasid Iraani 7. sajandi keskpaigal sisse tunginud muhameedlased. Tänapäeval on tulekummardamine säilinud parsidel, kes elavad Lääne-Indias Mumbai ümbruskonnas, ja Iraanis, kus on väike zoroastrialaste kogukond.[2]

Usundi õpetuse järgi on peajumal, maailma ja inimkonna looja, Ahura Mazda (Tark Isand). Talle vastandub Ahriman (Kuri Vaim). Kahesuse (dualistlik) idee esineb ka teistes monoteistlikes usundites: kristluses ja islamis.

See, mille Zarathuštra lõi, oli veedade usundi üleviimine aramea maailma ja aramea mõtlemise vormidesse. Vanaindia usu jumalad saavad semiidi usus deemoniteks, araablastel džinnideks. Aramea maailmas on kõlbelis-kahesuse (dualistlikus) talupojausundis Jahve ja Beltsebul samamoodi vastakuti nagu Ahuramazda ja Ahriman. Zarathuštra on nende iisraeli prohvetite teekaaslane, kes samamoodi ja samal ajal kujundasid ümber moosese-kaanani rahvausu. Kogu maailma lõpu õpetus (eshatoloogia) on iraani (pärsia) ja juudi usundi ühisvara. Avesta tekstid kirjutati partlaste ajal algselt aramea keeles, alles hiljem tõlgiti plehevisse.[3]

Partlaste ajal jõudis nii iraanlaste kui juutide hulgas lõpule muutus, mis ei määratle rahvuse mõistet enam hõimukuuluvuse, vaid õigesse usku kuulumise alusel.[3] Mazda usku astunud juut sai iraanlaseks ja kristlaseks saanud iraanlane nestoriaaniks. Algkristlased ei nimetanud iraanlasi ja juute uskmatuteks.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Zoroastrism põhineb kahe vastandliku jõu, kurjuse ja headuse maailma vahelisel võitlusel, millest võtavad osa ka inimesed. Valguse ja headuse maailma valitseb jumal Ahuramazda ning pimeduse ja kurjuse jõudude eesotsas on Ahuramazda kaksikvend jumal Angramanju. Ahuramazdal on sarnaseid jooni varasema Assüüria riigi peajumala Aššuriga. Olenevalt sellest, kumba jumalat teenida, ootab inimest surmajärgses elus kas paradiis või põrgu. Taoline dualism võis tuleneda põliselanikest põlluharijate ja vallutajatest rändkarjakasvatajate vastuseisust.

Tavade hulka kuulus tulekultus ja ohverdamine, mida viisid läbi preestriseisuse liikmed atravanid ehk maagid. Surnukehad toimetati katuseta tornidesse − dakmadesse − röövlindudele nokkimiseks.

Zoroastrism arendas esimese indoeuroopa religioonina välja ka õpetuse maailma lõpust ja viimsest kohtumõistmisest, mis saabub koos Zarathustra uue kehastuse Saoshjanti tulemisega: ta sünnib neitsist ja päästab õigeusklikud inimesed. Viimases lahingus kurjuse maailm ja jumal Angramanju hävitatakse.[4]

Iraani rahvuslikus ja riiklikus usundis zoroastrismis suhtuti põlastavalt ja vaenulikult abielust loobumisesse.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ENE 5. köide, Tallinn, 1972, lk 90
  2. 3,0 3,1 Oswald Spengler. Õhtumaa allakäik II. Tartu 2012, 221-222.
  3. Zoroastrianism