Johannes Duns Scotus

Allikas: Vikipeedia
Johannes Duns Scotus

Johannes Duns Scotus (umbes 1266 – 8. detsember 1308) oli teoloog, filosoof ja loogik.

Ta oli üks tähelepanuväärsemaid frantsiskaanide teolooge ning tema järgi on nimetatud skolastika vorm nimega skotism.

Öeldakse, et erinevus teoloogia ja filosoofia ning loodusteaduste vahel tekkis siis, kui tema töötas õpetajana Oxfordi Ülikoolis.[viide?]

Teda tuntakse ka nime all Doctor Subtilis ('peen õpetaja'), sest ta ühendas leidlikult eri vaatepunkte[viide?]. Ingliskeelne sõna dunce ('puupea', 'lollpea') tuleb tema kui juuksekarva lõhki ajava skolastiku järgijatele 16. sajandi humanistide poolt antud nimest Duns disciple.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Duns on tema perekonnanimi, mis langeb kokku tema arvatava koduküla nimega. Scotus on lisanimi, mis tähendab 'šotimaalane'.[1]

Elu[muuda | muuda lähteteksti]

Duns Scotuse elu kohta on vähe teada. Ta sündis arvatavasti Dunsis[2], Berwickshire'is Šotimaal mõne miili kaugusel Inglismaa piirist[1]. Täpne sünniaeg ei ole teada; ordineerimise aja järgi oletatakse, et ta sündis ajavahemikus 23. detsember 1265 kuni 17. märts 1266 (Lincolni piiskop oli eelmise rühma preestreid ordineerinud Wycombe'is 23. detsembril 1290 ning arvatavasti ordineeriti Duns Scotus niipea, kui ta saanud 25-aastaseks, mis oli preestri miinimumvanus)[2][1]. Poisina liitus ta frantsisklastega; ordu saatis ta (millalgi 1280ndatel[1], tõenäoliselt 1288) Oxfordi ülikooli õppima[2]. Ta õppis algul filosoofiat, seejärel teoloogiat[1]. 17. märtsil 1291. aastal ordineeriti ta preestriks[2] Northamptonis frantsisklaste Saint Andrew' kloostris Inglismaal. Õppeaastal 1298/99 kommenteeris ta Petrus Lombarduse "Sententiae" kaht esimest raamatut[1]. Tõenäoliselt lõpetas ta õpingud Oxfordi ülikoolis 1301. aastal[2]. Aastal 1300 oli ta veel Oxfordis, sest ta osales seal 1300 või 1301 toimunud disputatsioonis, olles loengud Petrus Lombarduse "Sententiae" kohta juba lõpetanud. Kui frantsisklaste ordu Inglismaa provintsiaal esitas 26. juulil 1300 Lincolni piiskopile John Dalderbyle 22 nime pihi vastuvõtmise loa saamiseks, oli Duns Scotus nende hulgas[2]. Ta ei saanud aga Oxfordis magistriks, sest provintsiaal saatis ta (tõenäoliselt 1302. aastal[1]) prestiižsemasse Pariisi ülikooli, kus ta pidi teist korda "Sententiae" üle loenguid pidama[2].

Duns Scotus hakkas Pariisis "Sententiae" üle loenguid pidama, tõenäoliselt järjekorras I, IV, II ja III raamat[1]. Paavst Bonifatius VIII ja Prantsusmaa kuningas Philippe IV olid tülis[2] kiriku omandi maksustamise asjus. Juunis 1301 (või 1303[1]) kuulasid kuninga emissarid Pariisi frantsisklased üle; Duns Scotus ja teised paavsti pooldajad (neid oli peale Duns Scotuse veel 80[1] ja nad moodustasid pisut üle poole Pariisi frantsisklastest), sealhulgas Duns Scotus, pidid kolme ööpäeva jooksul Prantsusmaalt lahkuma[2]. Arvatavasti tegutses ta seejärel Oxfordis[2]. Millalgi pärast Oxfordi õpingute lõpetamist pidas ta loenguid ka Cambridge'i ülikoolis[2]. Duns Scotus sai Pariisi tagasi minna 1304. aasta sügisel, kui uus paavst Benedictus XI oli Philippe'iga rahu teinud[2] (Bonifatius suri otoobris 1303 ja kuningas lubas pagendatutel tagasi tulla[1]). Ta lõpetas Pariisi õpingud ja sai magistriks tõenäoliselt 1305. aasta alguses[2]. Kahe aasta jooksul pärast magistriks saamist (1306–1307) pidas ta loengute seeria kvodlibetaalsete küsimuste üle. Ordu läkitas ta seejärel frantsiskaani kooli Kölnis (oletatavasti alustas ta tööd oktoobris 1307[1]); teadaolevalt oli ta 1307. aastal seal lektor[2]. Ta suri Kölnis 1308. aastal; traditsiooniliselt peetakse surmakuupäevaks 8. novembrit[2].

Ta on maetud Kölni frantsiskaanide kirikusse. Tema sarkofaagile on ladina keeles kirjutatud "Scotia me genuit. Anglia me suscepit. Gallia me docuit. Colonia me tenet." ('Šotimaa sünnitas mu. Inglismaa äratas mu. Prantsusmaa õpetas mind. Köln hoiab mind.')

Paavst Johannes Paulus II kuulutas Duns Scotuse 20. märtsil[viide?] 1993 õndsaks.[2]

Teoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Tähtsaim osa Duns Scotuse teoloogias oli Maarja pärispatuta eostamise kaitsmine. Tema ajal oli see väga kuum arutlusteema. Maarja pärispatuta eostamise tähtpäeva oli idakirikutes tähistatud juba 7. sajandist alates ning seda tähistati ka paljudes piiskopkondades Läänes, aga seda ei olnud teoloogiliselt põhjendatud, sest sellel ei olnud piibellikku alust. Üldine arvamus oli, et pärispatuta eostamine oli vajalik ning sobilik, kuid ei sobinud kokku arusaamaga, et inimene võib pärispatust vabaneda vaid läbi Kristuse vere. Lääne suurimad filosoofid ja teoloogid olid asjas eriarvamustel ning tundub, et isegi Aquino Thomas oli selle doktriini vastu, ehkki paljud tomistid seda ei tunnista[viide?]. Canterbury Anselm ütles aga selle kohta "potuit, decuit, ergo fecit" - Jumal oli võimeline selleks, see oleks olnud kohane, seega ta tegi seda. Duns Scotus vormis argumendi järgmiselt: Maarja vajas vabastust oma pattudest nagu ka kõik muud inimesed, aga ta sai Jeesuse ristilöömisega tulnud vabastuse varem kui teised, nii oli võimalik tema patuta eostamine.

Sama argument kordub paavst Pius IX entsüklikas. Paavst Johannes XXIII soovitas Duns Scotuse teoste lugemist ka kõikidele tänapäeva teoloogiaõppijatele.

Loogika[muuda | muuda lähteteksti]

Duns Scotus oli üks mõjukamaid keskaegseid loogikuid.

Tema loogikakirjutiste autentsus kahtluse alla seatud ning on avastatud, et mõned varem talle omistatud loogika- ja metafüüsikaalased teosed kuuluvad teistele autoritele. Ses suhtes tekkis kahtlusi juba paarisaja aasta jooksul pärast Duns Scotuse surma, kui 16. sajandi loogik Jacobus Naveros märkas vastuolusid nende tekstide ja Duns Scotuse Sententiae-kommentaariumi vahel. See pani Naverose kahtlustama, et võib-olla ei kirjutanud Duns Scotus loogikast üldse. Ka "Küsimused "Esimese Analüütika" kohta" selgusid olevat ekslikult Duns Scotusele omistatud.[viide?]

Tänapäeval on kindlaks tehtud vaid neli Duns Scotuse autentset loogikateksti: kommentaarid Porphyriose sissejuhatusele Aristotelese "Kategooriatele", "Tõlgendamisest" (kahes versioonis) ning "Sofistilistest ümberlükkamistest". Neid tekste nimetatakse parva logicalia ning arvatavasti ongi need kirjutatud selles järjekorras. Kõik need pärinevad umbkaudu 1295. aastast, mil Scotus lähenes 30. eluaastale ning töötas Oxfordis.[viide?]

Teisesed intentsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Scotuse järgi rajanevad teisesed intentsioonid asjade omadustel nii, nagu asjadest saadakse aru ja asjad on arus. Intentsioonidest räägib Scotus kõigepealt loogikakommentaarides, kus intentsioone esitatakse mõistetena, mis põhinevad asjadel, mida vaadeldakse nende tunnetatava olemise järgi, ja mis saadakse siis, kui aru reflekteerib iseennast. Intentsioonidest on juttu ka "Sententside" kommentaaris, kus ta nimetab neid asjade kokkupanemise ja võrdlemise akti juurde kuuluvateks mõistuslikeks suheteks. Teiseseid intentsioone ja mõistuslikke suhteid mainitakse ka "Küsimustes "Metafüüsika" üle", kus jõutakse nende käsitlemisega kõige kaugemale.[3]

Porphyriose "Isagoge" kommentaaris nimetab Scotus teiseseid intentsioone esmase intentsiooni asjades olevateks aktsidentsideks: "et universaalid on teisesed intentsioonid, on nad esimese intentsiooni asjade aktsidentsid". (Ka teiseste intentsioonide definitsioonid on esimese intentsiooni asjade aktsidentsid: "Teise küsimuse kohta tuleb öelda, et see ["inimene on universaal"] on tõene sel viisil, nagu äsja öeldud, see aktsidents on asjas, sest sel viisil on intentsiooni definitsioon asjas.") Pole selge, kas teisesed intentsioonid on vaimus olevates asjades või vaimuvälise maailma asjades. Sellest, kuidas Scotus eristab ühise termini (näiteks "inimene") tähenduse vaatlemise viise, on näha, et jutt on vaimus olevatest asjadest. Seda võib vaadelda kolmel moel. "Tuleb siiski teada, et tõelist loomust tähistava ühise termini tähistatavat võib vaadelda kolmel moel. Ühel moel suposiitides olemise järgi, mida nimetatakse tema materiaalseks olemiseks, ja niimoodi on temas ühised aktsidentsid. Teisel moel vaadeldakse teda absoluutselt, missusliku olemise järgi, ja nii on temas olemuslikud predikaadid. Kolmandal moel haarab aru teda intelligiibli vormi läbi, mis on tunnetatav olemine, ja nii on temas intentsioonid. Sest aru, mis vaatleb inimese loomust ühena paljudes ja paljude kohta [öeldavana], paneb mingi nõnda vaadeldud loomusest leitud omadus põhjustama intentsiooni; ja selle põhjustatud [intentsiooni] omistab ta sellele loomusele, mille oma on omadus, millest ta on võetud." Esiteks, "materiaalse olemise" järgi, mis tal on suposiitides (indiviidides, kelle kohta ta käib); "inimene" tähistab indiviide. Niimoodi vaadeldud asjade juurde kuuluvad "ühised aktsidentsid", nagu näiteks valge olemine ja pikk olemine, mis nähtavasti vastanduvad individualiseeritud aktsidentsidele (Sokratese valgesus, Platoni pikakasvulisus). Teiseks, missusliku olemise ehk olemuse järgi; nii vaadeldud loomuse juurde kuuluvad olemuslikud atribuudid, näiteks mõistusega elukas või substants olemine. Kolmandaks, kui miski, millest aru aru saab; tänu intelligiiblile speetsiesele ehk intelligiiblile vormile esitub vaimuväline asi arule millenagi, millel on tunnetatav olemine, st olemine, mis on sellel, mida vaadeldakse arusaamise objektina. Teisesed intentsioonid kuuluvad niiviisi vaadeldud asjadele.[4]

Aru moodustab teisesed intentsioonid kolmes staadiumis. Kõigepealt vaatleb aru mingit olemust, näiteks inimese olemust, mitte nii, nagu ta on üksikutes inimestes, ega nii, nagu ta iseenesest on, vaid üldise mõistena, mida saab preditseerida paljude asjade kohta. Seejärel leiab ta üldise mõistena vaadeldud inimese olemusest mingi omaduse, näiteks olla preditseeritud paljude asjade kohta, ja see paneb aru põhjustama teisest intentsiooni, näiteks intentsiooni 'üldine'. Lõpuks omistab aru selle intentsiooni olemusele, millel on omadus olla preditseeritud paljude asjade kohta.[5]

Scotus ei erista mitte sõna "üldine" tähendusi, vaid viise, kuidas aru võib vaadelda seda, mida üldtermin tähistab. Et tähistatav on olemus ehk loomus, siis ta eristab viise, kuidas aru vaatleb olemust, millest ta aru saab. Intentsioonid kuuluvad olemuse juurde ainult niivõrd, kui olemusel on tunnetatav olemine. Selle omandamiseks on tarvis intelligiiblit speetsiest, aga olemuse tunnetatav olemine erineb intelligiibli speetsiese olemisest. Teisene intentsioon ei ole asja kui arus oleva omadus, vaid selle (nähtavasti mõiste) põhjustab aru ja see järeldub tunnetusliku olemise järgi vaadeldava asja mingist omadusest. Aru on intentsiooni põhjus, kuigi teda panevad seda intentsiooni põhjustama mõned selle asja omadused, millest ta aru saab.[6]

Metafüüsika[muuda | muuda lähteteksti]

Metafüüsika aine[muuda | muuda lähteteksti]

Metafüüsika on Scotuse järgi reaalne teoreetiline teadus. Ta on reaalne, sest käsitleb asju, mitte mõisteid (nendega tegeleb loogika, mis on normatiivne teadus sellest, kuidas asjadest mõelda), teoreetiline, sest ta tegeleb nendega nende endi pärast, mitte tahte suunamiseks (seda teeb eetika) ja teadus, sest ta tuletab järeldusi enesestmõistetavatest printsiipidest. Reaalsed teoreetilised teadused, mis on praeguses elus kättesaadavad, on metafüüsika, matemaatika ja füüsika (loodusfilosoofia). Praeguses elus on tunnetus võimalik ainult meeltetaju abil, mistõttu pole võimalik teoloogia ranges mõttes (mittemateriaalsed olendid pole tajutavad) ega päris aksiomaatiline metafüüsika (me ei taju printsiipe), vaid ainult loomulik teoloogia ja metafüüsika meie võimete piires. (Teoloogia saab siiski olla teadus, kuid praktiline teadus. Jumalal on täiuslik teadmine küll olemas, kuid see on mittediskursiivne, seetõttu mitte teadus.[7]) Matemaatika ja füüsika on defineeritud materiaalse substantsi kaudu. Matemaatika tegeleb materiaalsete substantside puhtkvantitatiivsete omadustega (need tulevad mateeriast) ja kõigega, mis sellest järeldub. Füüsika tegeleb materiaalsete substantside formaalse aspektiga. (Scotus ei nõustu traditsioonilise väitega, et matemaatika tegeleb eeskätt kvantiteediga, füüsika eeskätt liikuvaga.) Teised teoreetilised teadused, mis tegelevad materiaalsete substantsidega (näiteks astronoomia, optika, muusika (harmooniliste proportsioonide teooria), bioloogia, alluvad matemaatikale või füüsikale. Reaalseid teoreetilisi teadusi, mis meile kättesaadavad on, eristatakse nende aine järgi.[1][8]

Aristoteles nimetab "Metafüüsikas" olevat kui olevat (Metafüüsika 4, ptk 1), Jumalat (Metafüüsika 6, ptk 1) ja substantsi (Metafüüsika 7, ptk 1). Avicenna järgi ei ole Jumal metafüüsika aine, sest teadus ei saa kindlaks teha oma aine olemasolu, aga metafüüsika saab tõestada Jumala olemasolu; metafüüsika aine on olev kui olev, sest oleva mõiste haarab nii Jumala, lahutatud substantsid, materiaalsed substantsid kui ka aktsidentsid. Averroese järgi tähendab see, et metafüüsika uurib olevat kui olevat, et metafüüsika uurib substantsi, sealhulgas Jumalat; et Jumala olemasolu teeb kindlaks füüsika (loodusfilosoofia), siis saab Jumal olla metafüüsika aine.[2]

Metafüüsika ei ole Scotusel defineeritud mittemateriaalse substantsi kaudu, vaid selle aine on olev kui olev. Osalt on asi selles, et mittemateriaalne substants pole otseselt ligipääsetav. Metafüüsika aine ei ole Jumal ega substants sellepärast, et metafüüsika peaks uurima reaalsust üldse, see aga hõlmab looduid ja aktsidentse. Jumal on olevate seas preeminentne, ainus täiuslik olev, olev, kellest kõik teised olevad sõltuvad. Metafüüsika hõlmab ka transtsendentaalide uurimist. Transtsendentaalid ületavad oleva jaotuse lõplikuks ja lõpmatuks ning lõpliku oleva jaotuse Aritotelese kümneks kategooriaks. Transtsendentaalid on olev, oleva pärisatribuudid (üks, tõeline ja hea), mis on olevaga samamahulised, ning olevaga samamahulised disjunktid, näiteks lõplik või lõpmatu ja paratamatu või sattumuslik. Kõik puhtad täiused, näiteks tarkus, on transtsendentaalid, sest nad ületavad oleva jaotuse lõplikuks ja lõpmatuks, kuid need pole olevaga samamahulised. Kõik, mis saab reaalselt olemas olla, käib oleva kui oleva alla ning seda saab metafüüsikas uurida.[2][1][9]

Kategooriad[muuda | muuda lähteteksti]

Ka Aristotelese kategooriate uurimine kuulub metafüüsikasse, niivõrd kui nende alla kuuluvaid asju uuritakse kui olevaid. Kui neid uuritakse kui mõisteid, siis need kuuluvad loogikasse. On täpselt kümme kategooriat. Esimene, kõige tähtsam, on substantsi kategooria. Substantsid on olevad kõige tugevamas mõttes, sest nende olemasolu on sõltumatud, nad ei ole olemas milleski muus. Ülejäänud üheksasse kategooriasse (aktsidentsidesse) kuuluvad olevad on olemas substantsides.[1]

Erinevused[muuda | muuda lähteteksti]

Kahe indiviidi vahel on reaalne erinevus siis ja ainult siis, kui on loogiliselt võimalik, et esimene on olemas ilma teiseta, või on loogiliselt võimalik, et teine on olemas ilma esimeseta. Näiteks substants ja tema aktsidents või Jumal ja loodu on reaalselt erinevad.[2]

Mõisteline erinevus on mõistete erinevus reaalselt sama asja kohta.[2]

Formaalne erinevus on reaalse erinevuse ja mõistelise erinevuse vahepealne, reaalsusel rajanev, vaimust sõltumatu erinevus, millest ei tulene reaalne lahutatavus. Näiteks tahe ja aru on reaalselt sama, sest mõlemad on reaalselt hingega samased ja hingest lahutamatud. Ent tahe on hinge vaba vägi, aru mitte, ja see erinevus ei ole puhtmõisteline. Formaalse erinevuse puhul ei eristata mitte asju, vaid formaalsusi, reaalsusi ehk olevusi. Kaks asja on formaalselt erinevad siis ja ainult siis, kui nad on reaalselt sama asi, neil on erinev logos ja kummagi logos ei sisalda teise oma. Formaalne erinevus on näites tahte ja aru, ühise loomuse ja individueerija, soo ja liigierisuse, Jumala atribuutide, Kolmainsuse iga Isiku ja Jumaliku Olemuse vahel.[1]

Varajastes töödes räägib Scotus reaalselt samastest eri formaalsustest ühes asjas, et omistada neile omavahel kontradiktoorsed omadused. Näiteks inimloomus on ühine nii iseeneses kui ka reaalsuses, aga individueerija, mis võtab selle ühise loomuse Sokratesse, on iseenesest individuaalne, kuigi Sokrateses on ühine loomus ja individueerija reaalselt sama. Mõnes Pariisi töös ("Reportatio", "Logica") on Scotus seisukohal, et formaalsest erinevusest ühe asja sees ei tulene, et seal on absoluutselt erinevad formaalsused. Hester Goodenough Gelber (1974) ja Marilyn McCord Adams (1976) oletavad, et Scotus muutis meelt Pariisis saadud kriitika mõjul. Hilisemad kriitikud hoiatasid, et postuleerida mitut formaalsust Jumala sees, siis Jumala lihtsus läheb kaduma. Ent nendes töödes öeldakse, et formaalselt erinevad asjad on piiratult erinevad. Pole selge, kas piiratult erinevatel formaalsustel saavad olla omadused. Ka Oxfordi töödes leidub kohti, mida annab tõlgendada piiratud erinevusest rääkivatena.[2]

Punane võib olla sügavam või kahvatum, julgus võib olla tugevam või nõrgem, olemine võib olla lõplik või lõpmatu; nad erinevad täiuse astme, kvantiteedi või intensiivsuse poolest, seesmise mooduse poolest. Erinevus niisuguse asja ja tema seesmise mooduse vahel on modaalne erinevus. Erinevus formaalsest erinevusest tuleb välja, kui võrrelda seesmisi mooduseid liigierisustega. Liigierisusel, mis võtab näiteks vooruse soo oma liiki, on formaalne tunnus, mis erineb tema soo formaalsest tunnusest. Aga julguse sügavuse erinevused ei tekita uut liiki. Modaalne erinevus on isegi väiksem kui formaalne erinevus.[2]

Mateeria ja vorm[muuda | muuda lähteteksti]

Substantsil võib olla järjest mitu vastandlikku aktsidentsi, kusjuures ta jääb püsima ning säilitab arvulise identsuse. Niisugust muutumist nimetatakse aktsidentaalseks muutumiseks. Substantsiaalse muutumise korral substants ise tekib või hävib. Ka substantsiaalse muutumise korral miski püsib, sest substants ei teki eimillestki ega hävi eimillekski. Mateeria on see, mis substantsiaalse muutumise puhul püsib. Substantsiaalne vorm teeb mateeriatüki määratud, ainuliseks, individualseks substantsiks. On ka aktsidentaalsed vormid.[1]

Scotusel on mateeria ja vormi kohta kolm hälbivat väidet: on olemas mateeria, millel pole üldse mingit vormi; kõik loodud substantsid ei koosne vormist ja mateeriast; ühel ja sellelsamal substantsil saab olla rohkem kui üks substantsiaalne vorm.[1]

Scotus väidab, et on olemas algmateeria, millel pole mitte mingit vormi. Pole selge, kas Aristotelese järgi on algmateeria olemas või on see ainult substantsiaalse muutumise teoreetiline substraat. Aquino Thomase järgi ei ole Aristotelese järgi algmateeriat olemas ja seda ei saagi olla, sest see oleks puhas potentsiaalsus ning aktuaalselt poleks see midagi. Scotuse järgi on algmateeria üks ja seesama asi, mis on igasuguse substantsiaalse muutumise aluseks.[1]

Scotus eitab üleüldist hülemorfismi, mille järgi kõik loodud substantsid koosnevad vormist ja mateeriast. Varasemad frantsisklased, sealhulgas Bonaventura, olid seda pooldanud. Bonaventura järgi peab isegi inglitel olema mateeria, nimelt vaimne mateeria, muidu neil ei ole potentsiaalsust. Aga Scotus ei samasta mateeriat potentsiaalsusega ega vormi aktuaalsusega. Algmateeria on aktuaalne, ja mittemateriaalne ei pea olema ilma potentsiaalsuseta.[1]

Mõnel substantsil on mitu substantsiaalset vormi. See õpetus oli iseloomulik frantsisklastele. Kui eeldada tavalist õpetust, mida pooldas ka Aquino Thomas, siis hing on inimese ainus substantsiaalne vorm. Aga siis tuleb välja, et kui inimene sureb, siis järelejäänud keha pole sama, mis tal oli eluajal. Surnukeha pole siis keha, nagu frantsisklastele ilmne oli, vaid laiba vormiga mateeria. Pealegi, kui inimese kehale annaks vormi ainult hing, siis surma puhul keha kohe hajuks. Scotuse järgi on inimesel vähemalt kaks vormi: kehalisuse vorm ning hingestav vorm ehk hing, mis teeb keha elusaks. Surma puhul lakkab hingestav vorm keha elustamast, kuid jääb alles arvuliselt sama keha, mida kehalisuse vorm vähemalt mõnda aega koos hoiab. Et kehalisuse vorm üksinda ei suuda keha piiramata aega olemasolevana hoida, siis keha pikkamisi laguneb.[1]

Scotus vaatleb mitut argumenti inimese hinge hävimatuse kasuks, kuid ükski ei veena teda. Ta ei eita hinge surematust, kuid leiab, et mõistus ilma ilmutuseta ei saa seda tõestada.[1]

Universaalid ja individuatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Scotus oli universaaliderealist. Ta nimetas vaimuvälist universaali ühiseks loomuseks ja individuatsiooniprintsiipi seesuseks. Ühised loomused on reaalselt olemas, kuigi neil on väiksem olemasolu kui indiviididel[2]. Ühine loomus on selle poolest ühine, et ta on ükskõikne kui tahes paljudes indiviidides olemasolemise suhtes, ning nendes on ta alati seesuse poolt võetud (kontraheeritud). Ühine loomus inimsus on olemas nii Sokrateses kui ka Platonis, kuid Sokrateses teeb selle individuaalseks Sokratese seesus ja Platonis Platoni seesus. Nii Sokratese inimsus kui ka Platoni inimsus on individuaalsed ja kordumatud, inimsus ise aga on ühine ja korratav ning igale oma eksemplifikatsioonile ontoloogiliselt eelnev.[1]

Scotuse teooria peamine raskus seisneb selles, et tuleb välja, et ühiste loomuste (liikide ja sugude) ühtsus ei ei ole arvuline. Scotus esitab argumente selle kasuks, et igasugune reaalne ühtsus ei ole arvuline. Üks argument ütleb, et kui igasugune reaalne ühtsus oleks arvuline ühtsus, siis igasugune reaalne erinevus oleks arvuline erinevus. Aga kaks arvuliselt erinevat asja on võrdselt erinevad. Siis oleks Sokrates Platonist täpselt sama erinev nagu joonest. Aru ei saaks siis Sokratesest ja Platonist midagi ühist abstraheerida. Kui me siis üldist inimese mõistet neile rakendaksime, siis me rakendaksime aru väljamõeldist. Järelikult arvuline erinevus ei ole ainus erinevuse laad, ja kuna arvuline erinevus on suurim erinevus, siis peab olema reaalne, kuid arvulisest väiksem erinevus ja vastav reaalne, kuid arvulisest väiksem ühtsus.[2]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Opus Pariense (Pariisi loengud)
  • Opus Oxiense (Oxfordi loengud)
  • Tractatus de Primo Principio
  • Quaestiones Quodlibetales
  • De Rerum Principio

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hester Goodenough. Logic and the Trinity: A Clash of Values in Scholastic Thought, 1300-1335, 1974, doktoritöö, University of Wisconsin.
  • Marilyn McCord Adams. Ockham on Identity and Distinction. – Franciscan Studies, 1976, 36, lk 5-74.
  • Olivier Boulnois. Analogie et univocité selon Duns Scot: La double destruction. – Les études philosophiques, 1989, 3/4, lk 347-383.
  • John Boler. Transcending the Natural: Duns Scotus on the Two Affections of the Will. – American Catholic Philosophical Quarterly, 1993, 67, lk 109-122.
  • Richard Cross. Duns Scotus, Oxford: Oxford University Press 1999.
  • Giorgio Pini. Categories and Logic in Duns Scotus: An Interpretation of Aristotle's Categories in the Late Thirteenth Century, Brill 2002.
  • Thomas Williams (toim). The Cambridge Companion to Duns Scotus, Cambridge: Cambridge University Press 2003.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]