Mardus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib mütoloogilisest tegelasest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Mardus (täpsustus)

Mardus (ka marras, margus, mardo) on Eesti rahvapärimuses surmahaldjas, surma ettekuulutaja. Võimalik, et sõna on etümoloogiliselt seotud iraani tüvega marta-, mis tähendas surelikku. Samast tüvest võib pärineda ka "marrasknahk" - surmale määratud nahk. Esialgu võis "marras" esineda lihtsalt surnu tähenduses, seda enam, et novembrikuus olev hingedeaeg (kooljakuu) kannab soomlastel "marraskuu" nime. Võib-olla on ka Eesti mardikuu soome mardakuust tekkinud.

Eepos[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti rahvuseeposes "Kalevipoeg" mõistetakse marduse all erilist surnut, kes hauas rahu ei saa [1]. Temast on juttu eepose Sissejuhatuses:

Kuulin Mardust kiljatamas,
Laane nurgas nuttemassa,
Metsa kaisus kaebemassa.
Mardus leinab langu verda,
Langu verda, häda härda,

Teke[muuda | muuda lähteteksti]

Mardus ilmub ikka sinna, kus keegi inimene on surmale määratud. Aga ka kohal, kus keegi õnnetult surma saanud ja maha maetud, on täheldatud marda sagedast ilmumist. Leitakse mahamaetud ehk maast välja tulnud kondid ja maetakse surnuaiale maha, kaovad marda ilmumised.

Kuju[muuda | muuda lähteteksti]

Tavaliselt näitab mardus inimese kujul, harva loomana. Ent looma kujul käib marda meel ja mõte tavaliselt ikka kurja peale.

Tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Mardus on surma käskjalg. Mardus sünnitab majades ja majade ümber viirastusi. Mõnikord ei tähenda marda ilmumine peatset surma, vaid surma koguni alles pika aja pärast. Tihti ei näita marras end, vaid kuulutab oma ligiolekut kolistamise, müristamise, oigamise või käimisega.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kalevipoeg, Kirjastus "Eesti Raamat". Tallinn 1975, lk 284