Keskmine platonism

Keskmiseks platonismiks nimetatakse tänapäeval platonistliku filosoofia arengustaadiumit umbkaudu 90. aastast eKr, mil Antiochos Askalonist loobus Uue Akadeemia skeptitsismist, kuni 3. sajandini pKr, mil Plotinos arendas välja uusplatonismi.

Keskmine platonism võttis omaks rea konkureerivate koolkondade, peripateetikute ja stoa doktriine. Selle mõttevoolu üks silmapaistvamaid esindajaid oli tänapäeval pigem ajaloolasena tuntud Plutarchos (u 45-120 pKr), kes kaitses tahtevabadust ja hinge surematust. Ta püüdis näidata, et maailma luues muutis jumal mateeria kui kurja mahutava anuma maailma jumalikuks hingeks, ehkki see jäi toimima kurja allikana. Jumal on transtsendentne olend, kes toimib jumalike vahendajate - rahvausundi jumaluste ja deemonite kaudu. Numenius Apameast (u 160 pKr) liitis platonismi uuspütagoorluse ja idamaiste filosoofiatega; sama teed läks peagi ka uusplatonism.