Mine sisu juurde

Kummitus

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib vaimust; filmi kohta vaata artiklit Kummitus (film); Ibseni näidendi kohta vaata artiklit Kummitused (Ibsen)
Mees oma teise tondiga. William Hope'i (1863–1933) foto, mis hiljem tunnistati võltsituks

Kummitus on mütoloogias surnu hing või kollitav vaimolend, kes ilmub elavatele tihti ebamäärase varjukujuna[1][2]. Tänapäevase kummituse mõiste kujunemine on tugevalt seotud 19. sajandi spiritismiliikumisega, mis tõi ühiskonnas ja kunstis kaasa kõrgenenud huvi hingede surmajärgse elu vastu.[3] Vanemas pärimuses on kummitus ennekõike hirmutav või ohtlik nähtus, sarnanedes seega kodukäijale, ent tänapäeval võidakse kummituseks nimetada kõiki surnute vaime, kes elavatega ühendust võtavad[3][4].

Eesti rahvapärimuses

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Kodukäija

Nimetus kummitus on pärit Kirde-Eestist rannikumurdest (kirdemurdest) ja trükisõna kaudu üldistunud terminiks[1]. Sarnane sõna, mis viitab ebamäärastele hirmutavatele vaimolenditele, on tont, mis algselt tähendas majavaimu[2][5]. Eriti lastejuttudes kutsutakse pahatahtlikke üleloomulikke olendeid ka sõnaga koll[2]. Hirmutavaid nägemusi surnutest on rahvasuus kutsutud ka nimetustega hirmutis, kohutaja, õud-asi[6].

Hirmutava või isegi ohtliku surnuna kattub kummitus suuresti olenditega nagu kodukäija ja külmking. Nagu noodki, võib kummitus üritada elavaid surma kaasa meelitada, millele viitavad nimetused nagu lummutis ja võrgutaja.[2][7][8] Kummitustel on kombeks ilmuda ootamatult või ebamääraselt ning ka äkitselt kaduda, samuti võisid kummitada loomad või kummitused ilmuda looma kujul[9]. Ebamäärasemad ilmutised kannavad ka nimetusi näidis, viirastus, vilbus, varp ja kojus[2][6][7][10].

Üldmõiste elusolendi sisemise olemuse kohta, millel võis olla võime kehast irduda ning ka pärast surma edasi elada, oli vaim või hing[2][11][12]. Setu pärimuses kutsuti teise ilma asukaid manalasteks[13]. Eisen toob eraldi vaimolendina välja sihitult hulkuvad hinged, kes pole teises elus oma kohta leidnud, kuid pole erinevalt kodukäijast vaenulikud[14]. Rahvausundi järgi võis surnu hingest saada ka kaitsevaim või loodushaldjas[2]. Et surnu ei tuleks kummitama, tuli ta kombekohaselt matta ning hingedeajal täita õigeid kombeid, näiteks surnutele toidu välja panemine.[14]

Tänapäeva Eesti kuulsaimate kummituspärimuste hulka kuuluvad Haapsalu Valge Daam ja Lühikese jala väravatorni Must Munk[15][16].

Teistes maades

[muuda | muuda lähteteksti]

Viirastuvaid või teisest elust naasvaid surnuid tunti nii Mesopotaamias, Vana-Egiptuses, Vana-Hiinas, Vana-Roomas kui ka Vana-Kreekas. Need olendid võisid nõuda korralikke hauariitusi, maksta kätte oma surma eest, ekselda allilma pääsemata ringi või valvata ning aidata oma järeltulijaid. Roomast on pärit kummituslugu, kus filosoof kohtub öösel majas lärmi tegeva kummitusega ning aitab tollel rahuleida. Selle loo Plinius Noorema kirjapandud versioon on esimene ülestähendus Euroopas levinud ahelatega kolistava kummituse motiivist. Kristluse tulekuga tekkisid lood, kuidas Jumal võis surnutel lubada abipalumise, hoiatamise või juhatamise eesmärgil teisest elust elavatele ilmuda; kuid kummitused võisid esineda ka deemonlike olenditena, kes inimesi eksiteele viisid või isegi seestasid.[17] Saksamaal nimetati lärmakat või tülikat kummitust poltergeist'iks.

Ida traditsioonides kummitasid tihti need, kes ei olnud saanud kombekohast matust, või siis (enamasti budismi järgi) pahelised hinged, kes sündisid ümber nn "näljaste kummitustena" (hiina kirjas 餓鬼, sanskriti preta) ehk kurjade vaimude ja kollidena. Viimased armastasid tihti inimesi piinata, tappa ning süüa. Indias ja Jaapanis rõhutati ka vägivaldset surma ning surnu kättemaksuiha kummitamise põhjustena – jaapani kuulsaid ja võimsaid kättemaksuhimulisi kummitusi tuntakse nimega onryō. Samuti leidub India, Korea ja Hiina pärimuses uskumus, et abiellumata surnud noor inimene tuleb kummitama ning talle rahu andmiseks on vaja ta kellegagi (enamasti mõne teise surnuga) sümboolselt paari panna.[18]

Kummituste uurimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Kummituste uurimine algas siis, kui ratsionalistlik maailmavaade hakkas kõrvale tõrjuma sellele eelnenud mütoloogilist maailmavaadet. Arst John Ferriar (1761–1815) avaldas 1813 "Essee kummituste teooriast", milles väitis, et kummitused on lihtsalt optilised illusioonid. 1845 avaldas prantsuse arst ja psühhiaater Alexandre Jacques Franois Brire de Boismont (1797–1881) "Hallutsinatsioonidest ehk kummituste, unenägude, ekstaasi, magnetismi ja uneskõndimise ratsionaalne ajalugu", milles väitis, et kummituste nägemise põhjuseks on hallutsinatsioonid.

Kummitustele ei ole ühest selgitust. Lisaks hallutsinatsioonidele ja illusioonidele võivad juttudele kummitustest alust anda muu hulgas miraažid, legendid ja teadlikud müstifikatsioonid. Kuulujuttude levides võib tekkida olukord, kus keegi ei ole ise kummitust näinud, aga kõik on veendunud selle olemasolus, sest oma sõnul on kõik kuulnud selle olemasolust usaldusväärse inimese käest, kellele seda olevat rääkinud kummituse oma silmaga nägija.

Kummituste väljakutsumist ja nendega suhtlemist nimetatakse spiritismiks. Surnute vaimude väljakutsumist nimetatakse nekromantiaks.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. 1 2 "Eesti nõukogude entsüklopeedia – kummitus". Eesti Entsüklopeedia. 2012. Lk 235.
  2. 1 2 3 4 5 6 7 Vaus, Mari; Janson, Kairi (2025). "Keeleminutid. Vaimude välimääraja". ERR kultuur.
  3. 1 2 Valk, Ülo (23. veebruar 2018). "Tähelepanekuid Eesti kummitustest". ,Sirp.
  4. ↑ Hiiemäe, Reet (2016). "Teispoolsuskujutelmad pärimustekstides". Keel ja Kirjandus. 2016 (5): 337–353.
  5. ↑ "Eesti nõukogude entsüklopeedia – tont". Eesti Entsüklopeedia. 2012. Lk 24.
  6. 1 2 Viidalepp, Richard (1937). Läänemaa rahvaluule. Tartu: Eesti kirjanduse selts. Lk 142–143.
  7. 1 2 Vilms, Keiti (2017). "Sõnasäuts. Kes on näinud lummutist?". ERR.
  8. ↑ Loorits, Oskar (1928). "Liivi rahva usund". Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli Toimetused. Humaniora. (12): 65–148.
  9. ↑ Kõiva, Mare (2. oktoober 1991). "Esivanemate vaimuvara. Kummitused". ERR Arhiiv.
  10. ↑ Kõrv, August Voldemar (1939). Uute ja vähemtuntud sõnade sõnastik (teine trükk). Tallinn: Ilo. Lk 112.
  11. ↑ "vaim". Eesti Entsüklopeedia. 2006.
  12. ↑ "hing". Eesti Entsüklopeedia. 2006.
  13. ↑ Eisen, Matthias Johann (1920). Eesti mütoloogia. Tallinn: Eestimaa Kooliõpetajate Vastastikuse Abistamise Seltsi Raamatukaupluse Kirjastus. Lk 53.
  14. 1 2 Eisen, Matthias Johann (1920). Eesti mütoloogia. Tallinn: Eestimaa Kooliõpetajate Vastastikuse Abistamise Seltsi Raamatukaupluse Kirjastus. Lk 41–47.
  15. ↑ "Legendid". Haapsalu Linnus.
  16. ↑ "Tallinna vanalinna kaheksa kuulsat kummitusmaja". Visit Tallinn. 7. juuli 2025.
  17. ↑ Morton, Lisa (2017). Ghosts: A Haunted History. London: Reaktion Books. Lk 22–49.
  18. ↑ Morton, Lisa (2017). Ghosts: A Haunted History. London: Reaktion Books. Lk 50–116.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kummitus&oldid=7202135"