Deemon

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on üleloomulikust olendist; Anton Rubinšteini ooperi kohta vaata artiklit Deemon (ooper); Eesti filmi kohta vaata artiklist Deemonid (film).

Deemon on folklooris, mütoloogias ja religioonis esinev üleloomulik olend, keda enamasti peetakse kurjaks vaimuks. Sõna "deemon" pärineb kreekakeelsest sõnast daimon, mis algselt tähendas jumalust või üleloomulikku vaimolendit, kes oli vahendajaks jumalate ja inimeste vahel – inimese kaitsehaldjat või tema saatust suunavat vaimu. Alles ristiusk samastas deemonid kurjade vaimudega.

Vanas Testamendis ja juudi mütoloogias nimetati deemoneid se'irim 'karvased olendid'. Nende juhiks oli Asaseli (Azazel) nimeline kõrbedeemon, kellele lepituspäeval saadeti kõrbesse sokk peale seda kui inimeste patud talle üle olid kantud. Deemonite koduks peeti metsikut loodust ning nende põhjustatuks loeti mitmesuguseid õnnetusi. Usuti, et nad võivad esile kutsuda haigusi ja hullumeelsust. Eriti ohtlikud olid deemonid öösiti – enne hommikust kukelaulu kardeti väljas viibida ning võõraid kõnetada. Eriti kriitiliseks ajaks peeti neljapäeva ja laupäeva (sabati) ööd aga ka suvist keskpäeva.

Kuju[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paljude deemonite kirjeldused on üsna fantastilised. Näiteks oli juudi uskumuste kohaselt Keteb Meriri nimelisel deemonil vasika pea, pealael üks pöörlev sarv, rinnal silm, keha kaetud soomuste, karvade ja silmadega. Ainuüksi tema nägemisest piisas, et nägija sureks. Vaid vaksapikkusel Bedargon'il usuti olevat 50 pead ja 65 silma ning tema keha olevat kirjatud heebrea tähestiku tähtedega. Mõnikord esinesid deemonid ka inimestena, keda sai tavalistest eristada vaid varju puudumise teel, sageli ka sokusarnaste olendite või seitsmepealiste lohedena. Kristlikus teoloogias on deemonid sageli nähtamatud ning mõjutavad inimesi ning ümbritsevat oma "mürgise hingusega".

Päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Deemonite päritolu kohta on erinevaid teooriaid. Üldtunnustatud on, et nad tekkisid inglite Jumalale vastuhaku ning nende taevast pagendamise tagajärjel. Selles kontekstis on vastuhakkajate juhiks ingel Lucifer, kellest peale langust saab Saatan. Judaistlikus teoloogias esineb ka käsitlusi, mille kohaselt deemonid on poolinimlikud olendid, kes sündisid Aadama ning Eeva patuelust vaimudega paradiisist välja heitmise järel. Teise teooria kohaselt lõi jumal Aadamale enne Eevat Lilithi nimelise naise kelle ühendusest Aadamaga deemonid alguse said. Esineb ka teooria, mille kohaselt on deemonid veeuputuses hukkunud inimeste hinged. Varakristlikud autorid on deemonitena käsitlenud ka Vana-Rooma paganlikke jumalaid.

Võimed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kristlik demonoloogia omistas deemonitele üleloomulikke võimeid, mis jäid Jumala omadele siiski alla. Deemonid omasid nii üleloomulikke füüsilisi kui ka vaimseid võimeid. Näiteks on nad äärmiselt väledad ja väsimatud, igavese mäluga ning kõiketeadvad, kes võivad näha isegi tulevikku. Neile omistati esmaklassilisi teadmisi kõigis tolle aja teadustes ja keeltes (muuhulgas ka lindude ja loomade keeles). Vaidlusaluseks oli see, kas deemonid suudavad inimese mõtteid lugeda või mitte. Deemoneid tunti ka oskuslike valetajatena.

Deemonite arv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Deemonite arvu üle on kristlikus traditsioonis palju vaieldud. Varakeskajal hinnati deemonite arvuks vahemikku kümnendikust kolmandikuni inglite koguarvust. Hiljem, demonoloogia arenedes jõuti ka täpsema arvuni. Näiteks kinnitas saksa arst ja õpetlane Johannes Weyer, et on olemas 1111 leegioni 6666 deemoniga. Teiste spetsialistide kohaselt oli see inglite koguarv, ning deemonite arv oli sellest vaid kolmandik. Pakuti välja ka oluliselt suuremaid numbreid isegi kuni kümme tuhat miljardit (10.000.000.000.000.000).

Jaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Traditsiooniliselt jaotati deemonid, sarnaselt inglitega üheksasse järku. Esines ka jaotust vastavalt pahedele – seitsme surmapatu järgi. Selle kohaselt seostati Lucifer uhkusega, Mammon ahnusega, Asmodeus liiderlikkusega, Saatan vihkamisega, Beelzebub liigsöömisega, Leviathan kadedusega ja Belphegor laiskusega. Renessansiperioodil hakati deemoneid jaotama ka antiikmütoloogia põhjal saatüriteks, faunideks, nümfideks jne. Esineb ka riigil põhinevat jaotust, kus Saatan on vürst ja ülejäänud deemonid moodustavad tema valitsusaparaadi.

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]