Muudatused

Jump to navigation Jump to search
Eemaldatud 64 baiti ,  4 aasta eest
P
resümee puudub
}}
 
'''Haiti''' [ha'iiti] (varasem eestikeelne nimevorm ''Haiiti'') on riik [[Ameerika]]s [[Kariibi meri|Kariibi meres]] [[Kuuba]]st ida pool asuva [[Haiti (saar)|Haiti]] saare ([[Antillid]]e suuruselt teine saar) läänepoolsel kolmandikul. Ta jagab saart idanaabri [[Dominikaani Vabariik|Dominikaani Vabariigiga]], millega tal on väga vähe ühist. Riik on praegu presidendi vastu suunatud [[2004. aasta Haiti mäss|mäss]]u järgses [[anarhia]]s.
 
Haiti on endine [[Prantsusmaa]] [[koloonia]], mis kuulutas end iseseisvaks teisena [[Ameerika]] maadest (esimene oli [[USA]]). Tegemist on maailma esimese [[neeger|neegrite]] [[vabariik|vabariigiga]].
Purustavad [[orkaan]]id on sagedased. [[1979]] ja 1980 kahjustasid need põllumajandust. Juunist oktoobrini on tormide hooaeg.
 
Esineb ka [[üleujutus]]i.
 
Piirkond on [[maavärin]]aohtlik. [[18. sajand]]il lõhkus maavärin kaks korda Port-au-Prince'i linna ning [[1842]] [[Cap-Haïtien]]i linna. [[12. jaanuar]]il [[2010]] tabas Port-au-Prince'i 7-magnituudine maavärin ([[2010. aasta Haiti maavärin]]), milles hävis suur osa linnast. Hukkus vähemalt 170 000 inimest.
===Keskkonnaprobleemid===
 
Metsade pindala väheneb hoogsalt, sest metsamaad põllustatakse ja puitu kasutatakse kütusena. [[Muld]]asid kahjustab [[erosioon]]. [[Joogivesi|Joogivett]] napib.
 
===Loodusvarad===
 
===Riigikord===
Haiti on [[presidentaalne vabariik]] valitava [[president|presidendi]] ja Rahvuskoguga. Mõned väidavad, et praktikas on tegemist [[autoritarism|autoritaarse]] režiimiga. [[29. veebruar]]il [[2004]] lõppes [[2004. aasta Haiti mäss|mäss]] president [[Jean-Bertrand Aristide]]'i tagasiastumisega. Pole teada, kas praegune riigikord jääb püsima.
 
Konstitutsioon kehtestati [[1987]]. See järgib [[USA]] ja [[Prantsusmaa]] eeskuju. Konstitutsiooni kehtivus taastati [[1994]] pärast seda, kui see oli mõned aastad täielikult või osaliselt peatatud.
Riigi [[rahvaarv]] on 7 527 817 ([[2003]]), [[rahvastiku tihedus]] 271 inimest ruutkilomeetril. Haiti on üks tihedamalt asustatud riike maailmas.
 
Rahvastiku aastane iive on 1,7%.
 
Tööhõive on madal.
Teised suuremad linnad on [[Cap-Haïtien]], [[Gonaïves]], [[Les Cayes]] ja [[Jérémie]].
 
===Päritolu===
Haiti elanikud põlvnevad aafriklastest orjadest, kelle tõid Prantsuse kolonistid 17. ja 18. sajandil sisse, et nad [[suhkruroog|suhkruroo]][[istandus]]tes töötaksid.
 
Maaharimiseks kõlblikuks peetakse umbes 30% maast, kuid rahvaarvu kasvu tõttu on talupidajad olnud sunnitud hõlvama vähekõlbulikku maad. Umbes pool maast on põllumajanduslikus kasutuses.
 
[[1998]]. aasta hinnangu järgi on [[künnimaa]]d 20,32%, alaliselt on põlluviljade all 12,7%.
 
Sellest ajast saadik, kui Prantsuse suhkrurooistandused [[iseseisvus]]võitluse käigus hävitati, on Haiti põllumajandus põhinenud väiketaludel, mida pärimine on järjest väiksemaks teinud. Maad haritakse põhiliselt käsitsi, kasutades algelisi tööriistu, sealhulgas [[kõblas|kõplaid]] ja [[matšeete]]sid. [[Väetis]]ed ja [[insektitsiid]]id on vähestele talunikele taskukohased.
 
===Maanteed===
Maanteid on 3200 kilomeetrit, millest ainult 20% on asfalteeritud. Enamik asfalteerimata teid on vihmaperioodil läbimatud ning kaupa veetakse [[eesel|eeslite]] ja inimeste seljas.
 
==Tervishoid==
[[Kirjaoskus]]e tase on 39%.
 
Maal on üks õpetaja 550 kooliealise lapse kohta. Ainult 5% kooliminejatest saab täieliku alghariduse.
 
==Ajalugu==
 
Pärast põliselanike väljasuremist asustati saar [[Aafrika]]st toodud [[ori|orjadega]], kes rakendati tööle suhkruroo-, kohvi- ja [[puuvill]]aistandustes. Kuni [[17. sajand]]i lõpule saabus orje siiski suhteliselt vähe.
 
Prantsuse [[piraat|piraadid]] kasutasid saare lääneosa hiljem tugipunktina [[Inglismaa|Inglise]] ja [[Hispaania]] laevade ründamiseks. [[1697]] loovutas Hispaania [[Rijswijki rahu]]ga Haiti saare läänepoolse kolmandiku Prantsusmaale. Kui [[piraatlus]]est lõpuks pikkamisi jagu saadi, hakkasid mõned Prantsuse seiklejad istandikuomanikeks. Saare PrantusmaalePrantsusmaale kuuluvast osast, mida nimetati [[Saint-Domingue]]'iks, sai "Antillide pärl", [[18. sajand]]i Prantsuse impeeriumi üks rikkamaid [[asumaa|asumaid]]. Saint-Domingue tootis umbes 40% kogu kohvist, mida [[Euroopa]]s [[1780. aastad|1780. aastateks]] tarbiti. See väike, umbes poole Eesti suurune koloonia tootis rohkem suhkrut ja kohvi kui Briti Lääne-India asumaad kokku.
 
Sel ajal toodi istandustesse tööle arvatavalt 790 000 Aafrika päritolu orja ([[1783]]–1791 tuli Haiti arvele kolmandik kogu transatlantilisest [[orjakaubandus]]est). Et aga orje ei suudetud alal hoida, oli selle perioodi lõpul rahvaarvuks umbes 434 000, kellest valgeid oli umbes 31 000.
 
===Orjade ülestõus===
[[22. august]]il [[1791]] algas orjade ülestõus Haiti kangelaste [[Toussaint L'Ouverture]]'i, [[Jean-Jacques Dessalines]]'i ja [[Henri Christophe]]'i juhtimisel. Prantslaste (mulattide?) vastu võideldes saavutasid ülestõusnud kontrolli Prantsuse asumaa põhjaosa üle. Aastaks 1801 oli Toussaint, kes oli Prantsusmaa poolt kuberneriks määratud, enda kontrolli alla saanud peaaegu kogu saare. ([[Baseli rahu]]ga [[22. juuli]]l [[1795]] oli ka saare idaosa läinud Prantsusmaale.) [[Orjandus]] kaotati ja viidi ellu [[maareform]]. [[1802]] tekkis Toussaint'il Prantsusmaaga konflikt. [[25. veebruar]]il [[1803]] vallutasid [[Napoleon]]i saadetud väed Santo Domingo. Toussaint kutsuti läbirääkimistele, kuid vangistati ja viidi Prantsusmaale, kus ta [[7. aprill]]il [[1803]] vangistuses suri.
 
Haitilaste sõjavägi, mida nüüd juhtis Dessalines, lõi novembris 1803 Napoleoni poolt saadetud sõjaväge ning kuulutas endise asumaa Prantsusmaast sõltumatuks kohaliku nime Haiti all. Arvatavasti lõplikku kaotust kartes otsustas Napoleon müüa [[Louisiana (ajalooline piirkond)|Louisiana]] 1803 Ameerika Ühendriikidele.
[[1. jaanuar]]il [[1804]] kuulutas Dessalines, kes oli end Jacques I nime all [[keiser|keisriks]] kuulutanud, välja Saint-Domingue'i iseseisvuse Haiti nime all. Samal päeval hõivasid Prantsuse väed Santo Domingo (saare idaosa). Seal taaskehtestati orjandus. Haiti nimetas end esimeseks vabaks neegririigiks. Et õigustada orjapidamist teistes riikides, räägiti Haitist kui ''voodoo''-maast.
 
[[1805]] vallutati saare idaosa tagasi. See jäi Haiti võimu alla 1809. aastani.
Üha despootlikumaks muutuva valitsemise tõttu Dessalines mõrvati [[17. oktoober|17. oktoobril]] [[1806]]. Selle taga seisis Henri Christophe. Haiti riik lagunes Christophe'i režiimiks (neegrikeisrite riigiks) Haiti põhjaosas ja [[Alexandre Pétion]]i režiimiks (mulattide vabariigiks) lõunaosas. [[1811]] kuulutas Christophe end Henri I nime all kuningaks, kuid pärast tema enesetappu [[1820]] Pétionile presidendina järgnenud [[Jean Pierre Boyer]] taasühendas Haiti ja jäi võimule [[1843]]. aastani.
USA okupatsioon kestis 19 aastat, augustini [[1934]]. Sel ajal haldas Haitit USA merejalaväekorpus. Haiti klassikalise hariduse süsteem lõhuti. Nad taaskehtestasid [[orjandus]]e (''corvee labor''), mida iseloomustas ahelate kasutamine, piitsutavad ülevaatajad ja viivitamatu surmanuhtlus põgenemiskatse eest.
 
Okupatsioonivastase vastupanu populaarseima juhi [[Charlemagne Peralte]]'i mõrvas USA merejalaväelane, kes teeskles, et on Peralte'i poolehoidja. Peralte'i surnukeha näidati pooduna avalikul väljakul [[kõigi pühakute päev]]al. Seda sündmust mäletavad haitilased "ristilöömisena".
 
===Duvalier'de diktatuur===
===Aristide'i esimene ametiaeg===
 
Detsembris [[1990]] toimusid presidendivalimised, mis kuulutati rahvusvaheliste vaatlejate poolt vabadeks ja õiglasteks. Need võitis 67% häältega karismaatiline [[katoliiklus|katoliku]] preester [[Jean-Bertrand Aristide]]. Ta asus ametisse 7. veebruaril 1991. Sama aasta [[30. september|30. septembril]] toimus [[sõjaväeline riigipööre]], mida toetas suur osa riigi ärieliidist.
 
Aristide läks kolmeks aastaks maapakku. Sõjaväerežiimi ajal tapeti 3000–5000 haitilast. Tekkis suur [[paadipõgenik]]e vool. USA rannavalve päästis 1991 ja [[1992]] kokku 41 342 haitilast, mis on rohkem kui 10 eelneval aastal kokku.
 
Sõjaväerežiimi kolmeaastase valitsemise ajal tegid [[Ameerika Riikide Organisatsioon]] ja [[ÜRO]] algatusi poliitilise kriisi lahendamiseks põhiseadusliku võimu rahumeelse taastamise teel. [[3. juuli]]l [[1993]] sõlmiti lepe, mida sõjaväelased aga ei täitnud. Haiti vastu kehtestati rahvusvahelised [[majandussanktsioonid]]. Võimud ignoreerisid neid ning Haiti niigi nõrk majandus kukkus kokku ja hooletusse jäetud infrastruktuur halvenes.
 
Haitis hoogustusid repressioonid ja ÜRO ning Ameerika Riikide Organisatsiooni kodaniku- ja inimõiguste seiremissioon ([[MICIVIH]]) saadeti maalt välja. [[31. juuli]]l [[1994]] võttis [[ÜRO Julgeolekunõukogu]] vastu [[ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon nr. 940|resolutsiooni nr. 940]], mis volitas ÜRO liikmesriike võtma kõik vajalikud meetmed, et soodustada Haiti sõjaväeliste juhtide lahkumist ja taastada põhiseadusliku valitsuse võim.
 
Järgnevatel nädalatel moodustati USA juhtimisel rahvusvahelised jõud ÜRO mandaadi täitmiseks sõjalise sekkumise teel. Septembri keskel, kui USA väed valmistusid Haitisse tungima, saatis president [[Bill Clinton]] delegatsiooni ekspresident [[Jimmy Carter]]i juhtimisel veenma võime naasma põhiseadusekohase valitsemise juurde. Kui sissetungivad väed olid juba saabumas, nõustusid kindral [[Raoul Cedras]] ja teised juhtkonna liikmed kõrvale astuma ega osutanud sõjalisele interventsioonile vastupanu.
 
[[19. september|19. septembril]] 1994 jõudsid Haitisse esimesed üksused 21 000-liikmelistest rahvusvahelistest vägedest. Oktoobri alguses lahkusid kolm sõjaväelise juhtkonna liiget (Cedras, kindral [[Philippe Biamby]] ja politseiülem kolonelleitnant [[Michel François]]) Haitilt. [[15. oktoober|15. oktoobril]] naasid president Aristide ja teised valitud ametnikud.
 
Rahvusvaheliste rahuvalvajate valvsate pilkude all korraldas võimule naasnud Haiti põhiseaduslik valitsus üleriigilised kohalikud ja parlamendivalimised juunis [[1995]]. Kõikjal tuli võimule Aristide'i pooldajatest koosnev parteide liit [[OPL]] (''Organisation Politique Lavalas: OPL, 'Lavalasi Poliitiline Organisatsioon'). Et president Aristide'i ametiaeg lõppes veebruaris [[1996]] ning põhiseadus ei võimaldanud tal kaks ametiaega järjest president olla, nõustus ta kõrvale astuma ja toetama presidendivalimisi detsembris 1995. 88% häältest sai [[René Préval]], Aristide'i väljapaistev poliitiline liitlane, kes [[1991]] oli olnud Aristide'i [[peaminister]].
 
===René Prévali presidentuur===
[[ImagePilt: Riot PetionVille.jpg|140px|thumbpisi|left|[[MINUSTAH]] 2007 (Photo: Patrick-André Perron]]
7. veebruaril 1996 vannutati René Préval presidendiks. See oli esimene võimu üleandmine ühelt demokraatlikult valitud presidendilt teisele Haiti ajaloos.
 
1996. aasta lõpus lõi ekspresident Aristide [[OPL]]-ist lahku ja asutas uue partei ''[[Fanmi Lavalas]]'' (FL, 'Lavalasi perekond'). OPL, millel oli parlamendis enamus, nimetas end ümber Võitleva Rahva Organisatsiooniks (''Organisation du Peuple en Lutte''), säilitades lühendi OPL. Aprillis [[1997]] toimunud valimistel uuendati kolmandik Senati koosseisust ning moodustati valdade ja linnade esinduskogud. See oli endistele liitlastele esimene võimalus omavaheliseks valimisvõitluseks. Kuigi esialgsed tulemused näitasid enamikul juhtudel FL-i kandidaatide võitu, ei kinnitanud enamik rahvusvahelisi vaatlejaid, et tegemist on vabade ja õiglaste valimistega. Registreeritud valijatest käis hääletamas ainult 5%. Võime süüdistati tulemuste võltsimises.
 
Prévali valitsus oli sunnitud tulemused tühistama, kuid ei võtnud suurt midagi ette olukorra lahendamiseks. Vaidlused valimistulemuste üle viisid sügava lõheni parlamendis ning seadusandliku ja täidesaatva võimu vahel, mistõttu valitsemine oli peaaegu halvatud. Juunis 1997 astus peaminister [[Rosny Smarth]] tagasi. Parlament lükkas tagasi kaks president Prévali esitatud peaministrikandidaati. Lõpuks kinnitati detsembris [[1998]] peaministriks [[Jacques Alexis]].
 
Selle poliitilise ummiku ajal ei suutnud valitsus korraldada kohalikke ega parlamendivalimisi 1998. aasta lõpus. Jaanuari alguses [[1999]] saatis president Préval laiali seadusandjad, kelle ametiaeg oli lõppenud – kogu Saadikutekoja ja kõik Senati liikmed peale 9 – ning muutis kohalikud valitavad ametnikud riigiteenistujateks. President ja peaminister valitsesid dekreetidega ning moodustasid valitsuskabineti, mis koosnes peaaegu täielikult FL-i pooldajatest. Oli tekkinud uus poliitiline liit [[ESPACE]] (Demokraatlik Konsultatsioonigrupp), mille survel andis valitsus kolm kohta 9-liikmelises Ajutises Valimisnõukogus (''Conseil Électoral Provisoire'', CEP) opositsioonirühmitustele ja andis CEP-le mandaadi korraldada valimised 1999. aasta lõpul.
 
Valimised lükkusid mitu korda edasi. Kohalike nõukogude, vallavalitsuste, linnasaadikute, Saadikutekoja ja 2/3 Senati valimiste esimene voor toimus [[21. mai]]l [[2000]]. Valimistel osales lai poliitiliste jõudude spekter. Osalusprotsent oli üle 60%.
 
Metoodika, millega CEP määras kindlaks Senati valimiste võitjaid, vältides teist hääletusvooru ja võimaldades FL-ile esimeses voorus peaaegu täieliku võidu, tekitas vaidlusi. Rikkumised häältelugemisel ning CEP-i tahtmatus uurida väidetavaid rikkumisi ja võltsimisi õõnestasid usaldust selle organi vastu. Valitsus avaldas nõukogule survet esitada moonutatud tulemused. Nõukogu esimees põgenes Haitilt ja kaks liiget astusid lõpuks tagasi.
Haiti võimud ei reageerinud rahvusvahelistele nõudmistele valimistulemusi korrigeerida. [[28. august]]il 2000 kutsuti kokku uus parlament, sealhulgas 10 senaatorit, kelle puhul valimisprotseduuri vaidlustati.
 
Samal ajal ühines enamik opositsiooniparteisid taktikalisse liitu, millest sai lõpuks ''Convergence Démocratique'' (CD). See nõudis valimistulemuste tühistamist ning uute valimiste korraldamist uue Ajutise Valimisnõukogu juhtimisel. Sellele pidi eelnema president Prévali tagasiastumine ning ajutise valitsuse võimuletulek. Opositsioon teatas ka novembrile määratud presidendi- ja Senati-valimiste boikoteerimisest.
 
Mitu [[Ameerika Riikide Organisatsioon]]i, [[Caricom]]i ja [[USA]] diplomaatilist missiooni olid püüdnud saavutada parlamendi kokkukutsumise edasilükkamist kuni valimistega seotud tüliküsimuste lahendamiseni. Kui parlament siiski kokku kutsuti, otsustasid Haitit abistavad riigid suunata oma abi valitsusest mööda. Samuti teatasid nad, et ei saada novembris toimuvatele valimistele isegi vaatlejaid.
Haiti vabastaja Toussaint L'Ouverture'i kirjades ja kõnedes on tunda piirkonna identiteet.
 
Tähtsad kirjanikud on:
*[[Massillon Coicou]] ([[1867]]–[[1908]]; hakkas esimesena kasutama Haiti kreooli keelt: "Keiser Dessalines")
*[[Philippe Thoby-Marcelin]] ([[1904]])
*[[Jacques Roumain]] ([[1907]]–[[1944]]; talupojaromaan "Kaste peremehed")
*[[Georges Sylvain]] ([[1866]]–[[1925]]; kreooli lood ''Cric-Crac'')
*[[Jean Price-Mars]] ([[1876]]–[[1970]]; ajaloolane, etnoloog ja poliitik, kirjutas esimese antropoloogilise uurimuse Haitist ''Ainsi parla l'oncle'': "Nõnda kõneles onu", [[1928]])
 
==Vaata ka==

Navigeerimismenüü