Näljahäda

Allikas: Vikipeedia

Näljahäda ehk näljaaeg on ajajärk, mille jooksul nälg ja sellest tulenevad haigused tekitavad harilikust palju suurema suremuse. Näljahäda põhjustavad põllusaagi hävimine, populatsiooni kõikumine või valitsuse poliitilised otsused. Selle tagajärgedeks on üldjuhul piirkondlik alatoitumine, epideemia ja suurenenud suremus. Iga maailma manner on ajaloos näljahädas olnud. 19. ja 20. sajandil kannatasid Ida-Euroopa ja Aasia riigid enim näljahädade põhjustatud rahvastiku suremuse pärast. 1970. aastal hakkasid näljahädad taanduma.

Tänapäeval esineb näljahädasi Aafrika mandril. Aafrika on olnud alates 2010. aastast enim näljahädas vaevelnud manner kogu ajaloo vältel. Üle poole arengumaade lastest ehk 200 miljonit inimest kannatab alatoitumuse all või lausa nälgivad. Eestis olid esimesed kirjalike allikate põhjal teada olevad näljahädad aastail 1315 (1315. aasta näljahäda) ja 160102[1], aga arheoloogiliste andmete põhjal on järeldatud, et neid pidi esinema varemgi, ajal, mil kirjalikke ülestähendusi ei olnud. Üheks selliseks on peetud 536. aasta arvatava kliimakatastroofi järgset näljahäda[2].

Maailma terviseorganisatsiooni väitel on nälg inimkonna suurim oht[3]. WHO andmete järgi surevad pooled maailma lastest toidupuuduse tagajärjel. Tegelikku nälga on raske defineerida, kuid nälga kannatavad suuremal või väiksemal määral 842 miljonit inimest ehk 12,5% maailma rahvastikust.[4]

Suurimad näljahädad[muuda | muuda lähteteksti]

Näljahäda 1945. aastal Vietnamis

Eestis peetaks suurimaks näljahädaks Suurt nälga, mis toimus Eestis ja Liivimaal Rootsi võimu ajal 1695–1697 aastal. Tõenäoliselt oli tegemist kõige rängema näljahädaga, mis Eesti alasid kunagi tabanud on.[5]Selle ajal suri viiendik Eesti elanikest, 70 tuhat inimest, ja seda tuntakse suure näljana.[1] 8. ja 19. sajandil esinesid näljahädad Eestis keskmiselt iga 7–8 aasta tagant. Suured näljahädad olid 178789, 180608 ja 1840. aastail (eriti 184445). Viimane suur näljahäda oli aastail 186769.[1]Maailma mastaabis peetakse üheks suurimaks 1960 – 1970. aasta näljahäda. Toitluskriise on ette tulnud ka varem, ent 1960 – 1970. aastatel kujunes olukord juba krooniliseks ning nälg omandas enneolematu ulatuse, olemata seejuures seotud mingite erakorraliste asjaoludega (ikaldused, üleujutused, sõda) nagu varasematel ajajärkudel. Ülemaailmse toitluskriisi on peamiselt tinginud järgmised põhjused: 1950. aastatel alanud ja 1960. aastate lõpus haripunkti jõudnud demograafiline plahvatus ning endiste koloniaalmaade üha hoogsam kaasamine rahvusvahelistesse majanduslikesse, poliitilistesse ja kultuurilistesse sidemetesse muu maailmaga, mis osutus enneaegseks, kuna need ei olnud valmis osalema maailmaturu konkurentsis.[6]

Näljahädade tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Iga päev sureb maailmas 19 000 last alatoitumuse ja sellega seotud haiguste tagajärjel. Imikute ja laste ebapiisav toitumine pärsib nende füüsilise ja vaimse potensiaali väljaarendamist, seetõttu väheneb maailma ressurssinimkapital.[7]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]