Tartu Kunstimuuseum

Allikas: Vikipeedia
Tartu Kunstimuuseumi hoone Tartus, Raekoja plats 18 (Barclay de Tolly maja)

Tartu Kunstimuuseum (nimelühendid Tartmus ja TKM) on Tartu kesklinnas aadressil Raekoja plats 18 tegutsev riikliku alluvusega kunstimuuseum, mis on ühtlasi ka Lõuna-Eesti suurim kunstimuuseum.

Tartu Kunstimuuseum asutati 1940. aastal kunstiühingu Pallas liikmete eestvedamisel eesmärgiga koguda ja tutvustada kaasaegset Eesti kunsti.[1] Aastatel 1944–1991 kandis muuseum nime Tartu Riiklik Kunstimuuseum.

Muuseum pöörab tähelepanu sellele, et näituseprogramm väärtustaks ja seoks ajalugu ning kaasaega, kõnetaks ja kaasaks erinevaid sihtrühmi, hariks ja arendaks visuaalset kirjaoskust, oleks aktuaalne, mõtlemapanev, uudishimulik ja dialoogi loov, soosiks julgete valikute tegemist ja eksperimenteerimist, oleks professionaalselt teostatud ning kannaks endas museoloogia põhiväärtusi. Samuti lähtub Tartu Kunstimuuseum näituste ettevalmistamisel sellest, et teemad oleksid originaalsed ja uuenduslikud ning omas ajas ja kultuurilises kontekstis olulised. Tähtsaks peetakse ka naiskunstnike loomingu tutvustamist, vähemuste ja marginaliseeritud gruppide toetamist, kogukonnaliikmete heaollu panustamist, muuseumi kogu olulisuse esiletõstmist ja populariseerimist ning lisaks kujutavale kunstile ka teiste visuaalkultuuri valdkondade (nt disain, tarbekunst, arhitektuur ja etenduskunstid) tutvustamist. Publikuprogrammi raames korraldab muuseum loenguid, giidi- ja kuraatorituure, töötube, kunstnikuvestlusi, seminare ja vestlusringe, raamatuesitlusi, filmiõhtuid, perepäevi, noorteprogrammi[2] ning eakamale publikule mõeldud programmi "Seenioride reede".[3] Lisaks sellele pakub muuseum ka mitteformaalset õpet (haridusprogramm), mis väljendub õpilastele suunatud aktiiv-, avastus- ja kogemusõppes ning interaktiivses tegevuses, mille sisu on seotud riikliku õppekavaga.[4]

Tartu Kunstimuuseumi kollektsiooni põhiosa moodustavad eesti kunst ning Eestiga seotud välisautorite kunst 18. sajandist tänapäevani. Muuseumis korraldatakse näitusi nii muuseumi enda kollektsiooni põhjal kui ka koostöös teiste Eesti ja välismaiste muuseumide ja galeriidega. Lisaks traditsioonilisele näituseformaadile on kogusse kuuluvate skulptuuridega võimalik tutvuda ka Raadi mõisapargis (Anton Starkopfi, Ernst Kirsi, Aulin Rimmi ja Rein Rannasti skulptuurid)[5] ja Tartu Ülikooli botaanikaaias (Anton Starkopfi, Juhan Paberiti ja Endel Kübarsepa skulptuurid).[6]

Tartu Kunstimuuseumil on olnud kaks filiaali: Anton Starkopfi ateljeemuuseum ja Eduard Kutsari Majamuuseum.[7]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu Kunstimuuseum ja kunstiühing Pallas[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamist 1918. aastal sõltus riigi kunsti- ja kultuurielu edendamine suuresti ühingute tegevusest. Kunstiskeenel osutus neist kõige elujõulisemaks 1918. aastal Tartus loodud kunstiühing Pallas,[8] mille asutajaliikmed olid Aleksander Tassa, Konrad Mägi, Auguste Pärn, Alma Johanson, Johannes Einsild, Voldemar Kangro-Pool, Klara (Claire) Holst, Marie Reisik, Mart Pukits ja Ado Vabbe ning arvatavasti ka Friedebert Tuglas.[9] 1919. aastal liitusid kunstiühinguga sellised kunstnikud nagu Anton Sarkopf, Rudolf Paris ja Nikolai Triik ning kirjanikud August Alle, Gustav Suits, August Gailit ja Johannes Semper.[10] Samal aastal alustas tööd ka kunstiühingu Pallas asutatud samanimeline erakunstikool, mis kvalifitseerus 1924. aastal kõrgkooliks. Seega oli tegu Eesti esimese haridusasutusega, kus sai omandada täieliku kõrgema kunstihariduse.[11] Pallase kunstikooli lõpetajad astusid ka kunstiühingusse Pallas, kasvatades nii selle liikmete arvu.[10]

Kunstiühing Pallas hakkas korraldama kunstinäitusi, pidades seejuures oluliseks toetada uut ja arenevat kunsti, mistõttu said oma loomingut lisaks ühinguliikmetele tutvustada Tallinnast pärit noored kunstnikud ning esitleti ka erakogudes olnud välismaiste kunstnike (nt Otto Dix, Natalja Gontšarova ja Mihhail Larionovi) teoseid. Samuti korraldati kirjanduslikke loenguõhtuid, pidusid, maskeraade ja rändnäitusi väljaspool Tartut ning 1921. aastal kutsuti kokku kunstnike kongress, toonitades nii Pallase keskset rolli kunstnikkonnas. Alates 1925. aastast jätkati vaid kunstinäituste korraldamisega, mille käigus tekkis aga vastasseis nooremate ja vanemate ühinguliikmete vahel, kuna kunstikriitika soosis pigem äsja Pallase kooli lõpetanuid, samas kui vanematele kunstnikele (ehk kooli õppejõududele) heideti ette loomingulise värskuse kadumist. Kunstnike vahel vindunud konflikti tõttu tehti ühingus järk-järgult ümberkorraldusi: juhtpositsioonile asusid kirjanikud, samas kui kunstnike osakaal järjest vähenes. Samuti tabasid ühingut ka järjekordsed majandusraskused. 1930. aastatel astusid kirjanikud (v.a Tuglas) ühingust välja ning Pallasest sai "puht-kunstiorganisatsioon", mille liikmeskonna moodustasid enamuses eesti tunnustatuimad kunstnikud. Ühingu peamiseks eesmärgiks sai Tartu kunstnike huvide esindamine, oponeerides seejuures sageli riiklikule kunstipoliitikale ning teistele organisatsioonidele.[12]

1938. aastal hakkas kunstiühing Pallas koguma kunstiteoseid sooviga asutada Tartusse kunstimuuseum. Kokku koguti 133 taiest, mida ka 1940. aastal Pallase ruumidesse üles pandud näitusel (26.02–10.03.1940) esitleti. Pärast näituse lõppemist jõudsidki Pallase kooli ja kunstiühingu liikmed linna ja haridusministeeriumi ametnikega kokkuleppele rajada muuseum, mis keskenduks Eesti kaasaegse kunsti kogumisele, säilitamisele ja eksponeerimisele. Muuseumi võimalike asupaikadena kaaluti Tartu veetorni ülemisi korruseid ja aadressil Suurturg 3 asuva hoone teist korrust, kuid valituks osutus aadressil Suurturg 6 asuva hoone kolmas korrus, kus alustati ka remonti, kuid riigis aset leidnud võimuvahetuse tõttu, mille käigus määrati kunstiühing Pallas likvideerimisele, jõuti muuseumi avamiseni 17. novembril.[13]

II maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Muuseumi juhatajaks määrati suletud kunstiühingu sekretär Aarne Miikmaa ning muuseumit sai külastada kolmel päeval nädalas: kolmapäeval, laupäeval ja pühapäeval. 1941. aastal nimetati uueks juhatajaks kunstiteadlane Juhan Andre ning muuseumile eraldati ruumid aadressil Suurturg 3, kus tehti põhjalik remont. 1941. aasta 22. juunil avati muuseumis uus ekspositsioon, mis aga loetud päevade pärast maha pidi võetama, kuna sõjategevusest tingitud ohu tõttu tuli teosed varjenditesse viia. Teosed paigutati seetõttu nii Suurturg 3 ja kunagise Krediidikassa keldritesse kui ka Toomemäe haavakliiniku surnukambrisse.[14]

II maailmasõja esimeses pooles sai muuseumi ajutiseks korraldajaks ja hiljem juhataja kohusetäitjaks Voldemar Erm, kes oli ka aidanud teoseid varjunditesse viia ja neid seal valvanud. Nüüdsest oli muuseum avatud senise kolme asemel kuus päeva nädalas ning taasavati ka juunis üleval olnud näitus, kuigi külastajate arv jäi sellele vaatamata tagasihoidlikuks. Vastavalt Saksa välikomandantuuri poolt 18. jaanuaril 1943. aastal antud korraldusele pidi muuseum aga ruumid vabastama ning linnavalitsuse abiga koliti kivimajja aadressil Lai tänav 17. Veidi rohkem kui nädala pärast hävis see hoone aga täielikult juhuslikult õuele langenud Punaarmee lennukipommi plahvatuse tagajärjel. Rusudest päästetud teosed viidi hoidmiseks, puhastamiseks ja korrastamiseks Tartu Ülikooli peahoonesse ning ka järgnenud aasta möödus peamiselt teoseid restaureerides ja pakkides, kuna koos muuseumihoonega oli 1713 teosest täielikult hävinud õnneks vaid 17.[15]

1944. aasta lõpus sai muuseum loa hakata tegutsema Ülikooli 24 neljanda ja viienda korruse ruumides, kuid ebasobivate tingimuste tõttu peeti läbirääkimisi ka majade Tähe 14b ja Tähe 29 üle, kuni 1945. aasta 25. aprillil koliti olude sunnil kunstnike liidu maja (Suurturg 8) teisele korrusele. Kunstnike liidu palvel organiseeriti sõjaaegse kunsti näitus ning teosed paigutati nelja asukohta: hoonetesse aadressidel Suurturg 8 ja Gildi 8 ning Väätsale ja Lahmusele. Samuti püüdis 1945. aasta suvel kunstiteoseid restaureerida Caroline Walther, kes aga baltisaksa päritolu tõttu 15. augustil küüditati. Aasta lõpus eraldati muuseumile ruumid aadressil Vallikraavi 14, kuigi tegemist oli halvas seisukorras majaga, kus asusid lisaks ka eraisikute korterid.[16]

Nõukogude periood (1946–1991)[muuda | muuda lähteteksti]

Olude sunnil Vallikraavi 14 eluhoone kesiseid tingimusi trotsides jäi muuseum antud majja tegutsema kuni 1980. aastate lõpuni. Varsti pärast II maailmasõja lõppu korraldati mitu mälestusnäitust, mis olid pühendatud Andrus Johanile, Kaarel Liimandile, Arkadio Laigole, Nikolai Kummitsale ja Villem Ormissonile. Aastas korraldati kaks-kolm näitust ning muuseumi külastas veidi üle 3000 inimese. Kui esialgu oli muuseum loodud eesmärgiga koguda ja eksponeerida kaasaegset eesti kunsti, pidi asutus nüüd hakkama tegelema Eesti kunstiloo üldisema uurimisega ning koguma ka Vene ja Lääne-Euroopa kunsti. 1951. aastal sunniti Voldemar Erm ja peavarahoidja Tuui Koort ametist poliitilistel põhjustel lahkuma ning direktori kohusetäitjana asus tööle Nikolai Jasnetski, samas kui peavarahoidja töökohustused võttis üle Linda Alekõrs-Salum, kuniks Tuui Koort oma ametikohale 1954. aastal naasis. 1952. aastal määrati muuseumi direktoriks Vaike Tiik. 1950. aastate esimeses pooles sai muuseum enda kasutusse ka hoone kolmanda korruse ja keldri, mistõttu sai ekspositsiooni jaoks mõeldud pinda laiendada ning ka külastatavus kasvas hüppeliselt (1955. aastal külastas muuseumit 21 173 inimest). Vaatamata sellele, et muuseumis töötas toona vaid kolm teadurit, hakati korraldama ka teaduslikke konverentse ja 1955. aastal anti välja esimene kataloog, mille järel hakkas koostatud trükiste arv järk-järgult kasvama. Regulaarselt hakati korraldama Tartu kunstinäitusi ja ERKI õpilastööde näitusi. 1956. aastal korraldati muuseumis Elmar Kitse isikunäitus, mis oli ühtlasi esimene elusoleva Eesti kunstniku isikunäitus. Muuseumi programmis olid tähtsal kohal ka rändnäitused, mille käigus tutvustati praktilistel kaalutlustel suuresti vaid originaalgraafikat, kuna erinevalt teistest meediumitest oli seda võimalik originaalina üle riigi transportida.[17]

1960. aastate alguses kolisid hoonest välja viimased elanikud ja see võimaldas muuseumisse ajapikku lisada ka garderoobi, lektooriumi ja näitustele viiva trepikojaga uue püstaku. Kümnendi teises pooles ühendati muuseumi tegevusega Virve Hinnovi poolt juhitud kunstipropaganda sektor, eesmärgiga parandada kunstipedagoogilist tegevust igas vanuses kunstipubliku seas. Loomingulises mõttes tõid muuseumisse värskust noorte kunstnike osakaalu suurenemine korraldatud grupinäitustel ning aktiivne teadustöö, mille käigus avaldati 40 kataloogi ja esimene töötajate artikleid koondav almanahh. 1970. aastatel loodi muuseumi teaduslik arhiiv (1970), avati Eduard Kutsari majamuuseum Elvas (1971), valmis muuseumi tornhoone (1972) ning arhitekt Raul Kivi hakkas projekteerima suurt tiibhoonet, mis aga ehitusvõime puudumisel siiski rajamata jäi. 1976. aastal töötas muuseumis juba 35 töötajat ning 1977. aastal sai muuseumi direktoriks Toivo Toomemets. Nagu 1960. aastatel, jätkus ka 1970. aastate teisel poolel nooremate kunstnike tööde sage eksponeerimine ning püsinäitusi külastas 33 000 inimest.[18]

Ajavahemikus 1980–1983 täitis direktori kohustusi varem muuseumi teadusdirektorina töötanud Eha Ratnik, misjärel valiti uueks direktoriks Mari Nõmmela. Olulise osa muuseumitööst moodustas jätkuvalt menukate rändnäituste koostamine ning aina rohkem korraldati ka nooremapoolsete kunstnike isikunäitusi. Uuenduslikuks elemendiks muuseumi programmis said aga arhitektuuriga seotud näitused. 1980. aastate lõpus sai muuseum enda valdusse nn viltuse maja ehk hoone Raekoja plats 18 (v.a hoone esimene korrus, kus tegutses apteek ja mis alles 2000. aastal muuseumi valdusse läks), mida kavatseti esialgu kasutada Eesti kunsti püsinäituste korraldamiseks. Järgmise kümnendi alguses leidsid aga muuseumis aset suured muutused: 1990. aastal lahkus ametist Taimo Kuusik ning tema asemel sai peavarahoidjaks Tiiu Talvistu, 1991. aastast hakkas senine Tartu Riiklik Kunstimuuseum kandma taas Tartu Kunstimuuseumi nime ning 1996. aastal asus muuseumit juhtima Enriko Talvistu. Kuigi 1990. aastate esimeses pooles korraldati näitusi nii Vallikraavi tänava kui ka Raekoja plats 18 hoones, siis kunstikogude hoiustamiseks mõeldud ruumide aina kehvenev olukord tõi kaasa Vallikraavi tänava ekspositsioonipindade sulgemise. Kümnendi lõpul loodi õpilastele kunsti tutvustamise eesmärgil muuseumipedagoogi ametikoht ning toimus juhtkonnavahetus: 1999. aastal töötas direktori kohusetäitjana Epp Preem ning järgmisel aastal valiti uueks direktoriks Heiki Pärdi. Viis aastat hiljem sai muuseumi direktoriks Reet Mark ning peavarahoidjaks Mare Joonsalu.[19]

Tartu Kunstimuuseum detsembriõhtul (2021)

21. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

21. sajandi esimesel kümnendil hakati korraldama nii lühemaajalisi näituseprojekte kui ka tegema (varasemaga võrreldes) süstemaatilisemalt suuri retrospektiivnäitusi. Samuti pöörati aina enam tähelepanu pagulaskunstnike tööde eksponeerimisele ning nende loomingulise pärandi arhiveerimisele ja hoiustamisele. Alus pandi ka Tartu Ülikooli maaliosakonna lõputööde näituste korraldamise traditsioonile. 2013. aastal sai Tartu Kunstimuuseumi direktoriks Rael Artel, kelle juhtimisel viidi läbi muutusi muuseumi struktuuris ja näituseprogrammis ning sagenes ka muuseumi tegevuse kajastamine meedias. 2015. aastal loobuti Tartu Kunstimuuseumi senisest nimelühendist TKM, mis asendati nimekujuga Tartmus.[20] 2017. aastal valiti muuseumi direktoriks tekstiilikunstnik, endine kultuuriminister ja Eesti Kunstiakadeemia rektor Signe Kivi,[21] kelle ametiaega jäi muuhulgas Tartu Kunstimuuseumi rohkem kui 24 000 teosest koosneva kogu ümberkolimine Vallikraavi tänava hoone kehvadest tingimustest Eesti Rahva Muuseumi hoidlatesse ning kunstimuuseumi erialase kirjanduse raamatukogu taasavamine.[22] Pärast seda, kui Signe Kivi asus 2019. aastal tööle riigikokku, nimetas kultuuriminister Tõnis Lukas 2020. aastal direktoriks Tartu Kunstimuuseumi näituste osakonna juhataja Joanna Hoffmanni, kes oli pärast Kivi lahkumist muuseumi direktori kohusetäitjana töötanud.[23]

2. jaanuaril 2023 kuulutasid Tartu Linnavalitsus ja Eesti Arhitektide Liit välja rahvusvahelise arhitektuurivõistluse Tartu südalinna kultuurikeskuse projekteerimiseks. Tegemist on hoonega, mis on kavandatud funktsioneerima kultuuriga sisustatud avaliku ruumina, kuhu oleks muuhulgas loodud kaasaegsed tingimused Tartu Kunstimuuseumi kogude eksponeerimiseks ning külalisnäituste võõrustamiseks.[24] 14. juulil 2023. aastal kuulutati välja arhitektuurivõistluse võitja, milleks osutus arhitektuuribüroo 3+1 Arhitektid töö "Paabel". Võistluse žüriisse kuulus lisaks Tartu linnapeale Urmas Klaasile, Tartu linnaraamatukogu direktorile Kristina Paile, Tartu linnavalitsuse ehitusteenistuse juhatajale Priit Metsjärvele, Tartu linnaarhitektile Tõnis Arjusele, arhitektidele Enrique Sobejanole, Veronika Valk-Siskale ja Tõnu Laigule ning maastikuarhitektile Martin Allikule ka Tartu kunstimuuseumi direktor Joanna Hoffmann.[25] Viimane tõstis võidutöö puhul esile hästi läbimõeldud ruumiplaneeringut, mis koondab kunstimuuseumiga seotud üksused (pood, galeriid, näitusteks vajalikud ettevalmistusruumid) üheks tervikuks, parandab ligipääsetavust ning võimaldab muuseumil avada püsiekspositsiooni ning muuta muuseumi raamatukogus olevate teoste lugemine ja laenutamine varasemast oluliselt lihtsamaks.[26]

Kogud[muuda | muuda lähteteksti]

Kogu asutamine[muuda | muuda lähteteksti]

1938. aastal kunstiühingu Pallas poolt Tartu Kunstimuuseumi rajamise kohta langetatud otsuse järel kerkis päevakorda küsimus, milliste teostega muuseumit ja selle kogusid täita. Muuseumi rajamise eestvedajad panid paika eesmärgi koguda vaid Eesti iseseisvusajal või sellele vahetult eelnenud perioodil valminud kvaliteetseid ja silmapaistvaid töid, kuna sooviti luua just kaasaegsele kunstile keskendunud muuseum, mis võimaldaks seeläbi talletada ja tutvustada muuhulgas ka Pallase kunstikooli lõpetajate ning nende kaasaegsete loomingu paremikku. Tööde kogumise kampaania käigus deponeeriti muuseumile kunstiühingu varasid (nt Eduard Wiiralti graafilised lehed ja Erik Obermanni, Aleksander Uuritsa ja Ants Laikmaa varasemasse perioodi kuuluvad tööd) ning käidi välja ka mõte, et iga Pallase liige võiks rajatavale muuseumile annetada ühe oma töö. Samuti oldi valmis vastu võtma organisatsioonide ja eraisikute annetusi ning vaadati üle Pallase silmapaistvate lõpetajate tööd, mida toona kooli hoidlas hoiti. Kaheaastase kogumiskampaania tulemusel moodustas muuseumi alusvara 133 teost, millest 60 olid kunstnike endi (keda oli omakorda kokku 39) annetatud, kusjuures suurimaks eraisikust annetajaks osutus Anton Starkopf. Esimene töö, mis kogu tarbeks osteti, oli Nikolai Kummitsa teos "Talutares" (1930).[27][28]

Tartu Kunstimuuseumi põhikogusse kuuluvate teoste arv ajavahemikus 1940–2023

II maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

II maailmasõja vältel ja okupatsioonirežiimide vaheldumise tagajärjel hoiustati muuseumi kogudes likvideeritud ühingute ja asutuste kunstivarasid ning õigusjärgsete omaniketa jäänud teoseid. Samuti vaadati üle Eesti Rahva Muuseumis asuvad kunstikogud, mis sisaldasid üliõpilasorganisatsioonide, kunstiühingu Pallas ja Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse teoseid. Kokku anti Tartu Kunstimuuseumile üle 274 teost, kogudesse toimetati ajutiseks hoiustamiseks 171 taiest ning deposiite tuli muuseumi kogudesse mujaltki – näiteks tõid oma töid hoiule eraisikud ning teoseid päästeti mahajäetud ja/või varemetesse jäänud hoonetest. Samuti võeti hoiule hukkunud, hukatud või evakueerunud kunstnike teoseid ning Saksa võimude lahkumise järel ka sundvõõrandatud taieseid (näiteks leiti Saksa võimude värvilise metalli kogumispunktist Ferdi Sannamehe, Jeguda Leiba, Voldemar Melliku ja Anton Starkopfi skulptuure). Seega kasvas keerulistest aegadest tingitult Tartu Kunstimuuseumi kogu jõudsalt – kui 1941. aasta juuli keskpaigaks oli muuseumi kogus 701 teost, siis 1942. aasta lõpuks oli kogusse lisandunud ligikaudu tuhat teost – ning vaatamata sõjakahjustustele (pommitamiste käigus sai raskesti viga 145 ning nimekirjast kustutati 45 teost) mängis muuseum suurt rolli kunstiteoste säilimises. Vältimaks edasisi kahjustusi, evakueeriti muuseumikogu 1944. aasta alguses Väätsa algkooli ja Lahmuse algkooli. II maailmasõja ajal omandas muuseum teoseid ka ostude kaudu (täpsuse huvides tuleb aga märkida, et oste teostas ENSV Kunstide Valitsuse juurde loodud ostukomisjon): näiteks osteti Juhan Raudsepa teos "Nikolai Triigi pea" (1929), Elmar Kitse "Natüürmort vasknõuga" (1941) ja Lepo Mikko "Puhkepäev" (1941) ning kunstikooli Pallas viimase lennu lõpetajate teoseid.[14][29] 

Sõjajärgne aeg (1945–1950)[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast sõja lõppu toodi Väätsale ja Lahmusele evakueeritud teosed taas Tartusse tagasi ning 9. jaanuaril 1945 moodustati peremeheta vara arvelevõtuks kohalikud komisjonid, kuigi arvelevõtuga hakkasid tegelikult tegelema selleks volituse saanud muuseumitöötajad Voldemar Erm, Tuui Koort ja Virve Milk (Hinnov). Arvelevõtt vältas 1948. aastani, misjärel tuli varade hindamiseks kokku ekspertkomisjon ning teosed jagati Tartu Kunstimuuseumi, Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu linna täitevkomitee vahel. Saamaks paremat ülevaadet sellest, millised varad olid muuseumisse ajutiselt hoiule toodud ning millised teosed kuulusid põhivarade hulka, võeti viimaste kirjapanekuks kasutusele uued tulme- ja inventariraamatud ning teosed jaotati materjali järgi kogudesse. Hoiule toodud varad koondati omaette kogusse, mille juurde loodi ka põhikogudest eraldiseisev arvestussüsteem, kuid väärtuslikud kunstiteosed, mida nende omanikud või omanike õigusjärgsed pärijad polnud tagasi nõudnud, võeti seaduse alusel põhikogusse arvele (ning säärane arvelevõtmine jätkus kuni 1970. aastate alguseni). Seega oli 1949. aasta lõpuks muuseumi kunstikogudes 3097 teost.[17][30]

Kuna pärast sõja lõppu hakkas uute tööde omandamisega tegelema peamiselt kunstide valitsuse juures asunud riiklik ostukomisjon, mille kogumispoliitika ei haakunud aga muuseumi novaatorlike hoiakutega, muutus ka esialgsete kogumispõhimõtete järgimine võimatuks ning stalinistlikule ajajärgule omaselt oli muuseum sunnitud kogudesse lisama nn sotsialistliku realismi alla liigituvaid teoseid. Ometi tuleb nentida, et eriti palju suurejoonelisi sotsrealistlikke töid Tartu Kunstimuuseumi kogudesse ei jõudnud, sest need suunati eeskätt Tallinnasse. Samuti saadeti muuseumisse vene kunstnike teoseid, ilma et muuseumi töötajas- või juhtkond oleks selles osas oma eelistusi väljendada saanud (v.a graafika puhul).[31]

1949. aastaks oldi vigastatud tööde restaureerimisega lõpule jõutud ning toonane kunstide valitsus lubas muuseumil säilitada ka formalistlikku kunsti. Teosed, mis kujutasid Eesti Vabariigi kultuuri- ja riigitegelasi ning toonaseid sündmusi paigutati 1950. aastate alguses erifondi, millesse kuuluvaid töid mõistagi avalikult ei eksponeeritud.1950. aastal andis Ilmar Ojalo Tartu Kunstimuuseumile küüditamise ohvriks langenud kunstnik-restauraator Caroline Waltherist mahajäänud tööd, mida oli kokku ligi 800. Pärandi vastuvõtmine tekitas muidugi üksjagu poleemikat, kuna Walther oli Nõukogude võimu jaoks mittesoositud isik, kuid Voldemar Erm suutis kunstide valitsust siiski vastuvõtuakti vajalikkuses veenda.[32]

Edasine Nõukogude periood (1950–1990)[muuda | muuda lähteteksti]

1950. aastate keskpaigas loodi Tartu Kunstimuuseumisse tarbekunsti osakond, mille kogude täiendamiseks alustati uute ostude vastuvõttu 1953. aastal, kuigi tarbekunsti kogumise kõrgaeg jõudis kätte siiski alles järgmisel kümnendil, mil kogu kasvas näiteks Jaapani näituselt saadud 96 eseme annetamise teel. Kuna kogu täienemine lõppes ruumipuuduse, kujutavale kunstile pööratud suurema tähelepanu ja tarbekunstimuuseumi avamise ettevalmistuste tõttu 1975. aastal, sisaldabki Tartu Kunstimuuseumi tarbekunsti kogu peamiselt 1950.–1960. aastate töid.[33]

1960. aastatel jõudis muuseumisse ka nooremate kunstnike teoseid, mis olid aga mujal Nõukogude Liidus sagedase eksponeerimise tõttu Tartusse jõudes tihti nähtavalt kahjustada saanud. Samuti hakati Tartu Kunstimuuseumis 1960. aastatel koguma teoseid (peamiselt graafikat) eraldiseisva rändnäituste fondi jaoks ning kogudesse hakati järk-järgult lisama ka modernsema käsitluslaadiga töid (nt 1961. aastal osteti Valve Janovi "Kammeljas" (1960), 1968. aastal omandati kolm Elmar Kitse abstraktset maali "Eesliajajad" (1966), "Don Quijote" (1965) ja "Kompositsioon sinisega" (1966)). 1971. aastal loodi annetuste abil ka Ülo Soosteri teostest koosnev kollektsioon, kuhu kuulus kümnendi lõpuks muuhulgas 450 joonistust ning kollektsiooni täienemine kestis 1980. aastatelgi.[34]

Vaatamata sellele, et toonastest koosolekuprotokollidest võib välja lugeda soovituse deposiitide kogusse uute tööde vastuvõtmisest loobuda, kasvas see kogu 1960.–1980. aastatel eraisikute poolt ajutiselt hoiule toodud teoste (või suisa kollektsioonide) arvelt. Näiteks toodi muuseumisse hoiule juba eelnevalt mainitud Ülo Soosteri teoseid, aga ka Ado Vabbe maale ja joonistusi, Karin Lutsu ja Johannes Saali ning Oskar Kallise, Ellinor Aiki ja Johannes Võerahansu töid, millest osad muuseum ostude või päranduste/ annetuste kaudu hiljem omandas. 1971. aastal rajati Elisabeth Kutsari (Sild) initsiatiivil Tartu Kunstimuuseumi filiaalina Eduard Kutsari majamuuseum Elvas (esmalt oli selle juhatajaks Elisabeth Kutsar ise, 1979. aastal kinkis ta aga muuseumile kõik oma varad). Teise filiaalina avati 1972. aastal Anton Starkopfi majamuuseum (esialgu oli selle juhatajaks Lea Mehilane, hiljem Ahti Seppet), kuna skulptor oli muuseumile pärandanud suurema osa oma loomingust ning ruumid majas Vilde tn 2. Esimesed välismaised annetused tehti muuseumile 1960. aastatel, mil Karl Leopold Marley saatis Chicagost eksliibriseid; 1970. aastate lõpul saabusid Rootsist Elin Nõmmiku vahendusel Tartu Kunstimuuseumisse Juhan Nõmmiku sõjajärgse perioodi maastikud ning Rein Vihalemma kaudu Otto Paasi 26 maali.[35] 

Taasiseseisvunud Eesti[muuda | muuda lähteteksti]

1990. aastast alates sai kogude täiendamiseks mõeldud oste valima hakata muuseumi ekspertiis-ostukomisjon (direktor, peavarahoidja, kõik koguhoidjad, kuraatorid ja restauraator), kuigi raha ostude jaoks eraldas siiski kultuuriministeerium ning 1995. aastast kultuurkapital. Nii nagu muuseumi rajamisel oli olnud oluline koguda moodsat kunsti, sai Tartu Kunstimuuseum 1990. aastatest alates hakata taas keskenduma kaasaegsete kunstnike teoste kogumisele, pidades seejuures oluliseks omandada võimaluse korral töid kunstniku kõikidest loomeperioodidest. Samuti omandati 1960. ja 1970. aastatel loodud avangardistlikku kunsti, mida polnud varem olnud võimalik kogudesse lisada. 1993. aastal otsustati Anton Starkopfi majamuuseum Tartu Kunstimuuseumi filiaalina sulgeda (kuna filiaalide majandamine oli muutunud muuseumile üle jõu käivaks ning skulptori järeltulijad olid avaldanud selget soovi teha filiaalist eramuuseum) ning kolm aastat hiljem likvideeriti see sootuks, kuigi muuseumile pärandatud tööd toodi siiski muuseumi hoidlatesse. 1997. aastal anti Eduard Kutsari majamuuseum ja selles asunud teosed üle Tartumaa Muuseumile ning hiljem Eesti Rahva Muuseumile.[36][37] 

1999. aastal loodi Tartu Kunstimuuseumi foto- ja videokogu. Nüüd kannab see kaasaegse kunsti kogu nimetust ning sellesse kuuluvad näiteks Jaan Toomiku "16. mai – 2. juuni 1992" (1992), Kai Kaljo "Luuser" (1997), Ene-Liis Semperi "Edasi tagasi" (1997), Tanja Muravskaja "Positsioonid" (2007), Akadeemia Non Grata alternatiivkunst ning Edward von Lõnguse "Koidula" ja "Tammsaare". 2014. aastal loodi ka graafilise disaini kogu, kuhu koondati sotsrealistlikud propagandaplakatid, muuseumi kunagised näituseplakatid ja annetuste teel muuseumisse kogunenud ning seni arvele võtmata autoriplakatid. Sama aasta lõpuks oli muuseumi põhikogus kokku 22 561 säilikut, mis kasvas ka välismaiste annetuste tõttu, kuna pärast Eesti taasiseseisvumist on osad Eesti kunstnikud või nende pärijad otsustanud tööd tagasi kodumaale saata. Samuti on tähelepanuväärne Tartu Kunstimuuseumi arhiivikunstikogu, kuhu kuuluvad näiteks Karin Lutsu, Caroline Waltheri, Nikolai Triigi, Ellinor Aiki, Ado Vabbe ja Juhan Nõmmiku teosed. Hoiule võetud ja hiljem õigusjärgsetele omanikele tagastatud töödest oli muuseumil teoste kalli hinna tõttu võimalik tagasi osta vaid üks: Aleksander Vardi "Suplejad".[38][39] 

Ruumipuuduse tõttu anti 2005. aastal kultuuriministri käskkirjaga Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumile üle 157 nahkeset, 118 tekstiileset, 97 Jaapani käsitööeset ja 4 disainmööblieset ning Eesti Rahva Muuseumile 53 mööblieset. 2015. aastaks oli Tartu Kunstimuuseumi kunstikogu Eestis suuruselt teine, koondades enda põhikogusse üle 22 500 teose ning arhiivikunstikogusse üle 6200 teose.[40] 2023. aasta seisuga kuulub Tartu Kunstimuuseumi põhikogusse ligikaudu 25 000, abikogusse ligikaudu 7500, fotokogusse ligikaudu 8600, arhiivi ligikaudu 3400 ja kaasaegse kunsti kogusse 420 teost.

Näitused[muuda | muuda lähteteksti]

II maailmasõda ja nõukogude periood[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu Kunstimuuseumi esimeseks ametlikuks näituseks võib pidada 1940. aasta 17. novembril (ehk samal päeval, mil allkirjastati muuseumi asutamise akt) avatud muuseumi alusvara tutvustavat ekspositsiooni. Näitust avati ja suleti järgneva aasta jooksul korduvalt nii turbulentse poliitilise olukorra kui ka okupatsioonivõimude ametnike ettekirjutuste tõttu, mis tõi omakorda kaasa näitusel läbi viidud ümberkorraldused ja "sobimatute" tööde (ehk "mandunud kunsti" näidete) eemaldamised. Tagasi vaadates on aga keeruline öelda, milliseid konkreetseid muudatusi võimude poolt seatud piirangute ja käskude tõttu teha tuli, sest ekspositsioonide täpsed nimestikud puuduvad. Kuna II maailmasõja vältel oli muuseumi tähtsaimaks ülesandeks teoste evakueerimine, kaitsmine ja kataloogimine, muutus sel perioodil näitusetegevusega tegelemine võimatuks ning sellele sai mõtlema hakata alles pärast sõja lõppu.[41]

1946. aastal korraldati ekspositsioon muuseumi maja (Vallikraavi 14) teisel korrusel, kaheksas väikeses toas. Näitus avati 2. mail ning see tutvustas muuseumi kogude kasvu nõukogude võimu aastatel 1944–1946, eksponeerides Eesti kunstinäitustelt ostetud, Moskva Kunstinäituste ja Panoraamide Direktsiooni poolt üle antud ning mujaltki saadud teoseid. Seejuures otsustas muuseum püsiekspositsioonist loobuda ning selle üheks põhjuseks võis olla okupatsioonivõimude negatiivne suhtumine Eesti sõjaeelsesse kunsti (kuigi esimesel näitusel võis siiski veel näha pagulusse põgenenud kunstnike nagu Salome Trei, Salme Riig-Schönbergi, Jaan Grünbergi, Herman Talviku ja Ernst Jõesaare ning Pallase õpetajate Nikolai Triigi ja Konrad Mägi töid). Sõja ajal hukkunud kunstnike nagu Andrus Johani, Kaarel Liimandi, Arkadio Laigo ja Nikolai Kummitsa pärandi tutvustamiseks korraldati mälestusnäitusi.[42]

Vaatamata sellele, et esialgu suhtuti poliitilisel tasandil Eesti iseseisvusajal loodud kunsti veel pigem leebemalt, siis sõjajärgsetel stalinlike repressioonide aastatel sattusid karmi kriitika alla mitmed kunstnikud ja kunstinäitused. Nende sekka kuulusid näiteks Villem Ormissoni loomingu temaatiline näitus "Tartu linn eesti kujutavas kunstis" (1948) ja Anton Starkopf ning Jaan Vahtra, kelle loomingu uurimisse ja kaardistamisesse poliitilisel tasandil negatiivselt suhtuti. Range kultuuripoliitika ja järelevalve tõttu oli 1949. aastal Tartu Kunstimuuseumis väljas vaid näitus "Vene ja nõukogude kunst", mida eksponeeriti kuni 1950. aasta kevadeni, kuid sellegipoolest kaotas muuseumi toonane direktor Voldemar Erm 1951. aastal oma ametikoha, kuna oli varem silma jäänud teravate sõnavõttudega ning talle pandi valitseva partei poolt süüks sedagi, et ta oli lubanud nii endal kui ka Virve Milgil eelnevalt mainitud "sobimatute" kunstnike teoste kaardistamise ja uurimisega tegeleda. Samuti hakati 1950. aastate alguses nõudma venekeelse teksti lisamist muuseumieksponaatide juurde ning vene keele kasutamist muuseumi asjaajamises. Kuna muuseumide ülesandeks oli "kujundada rahva kollektiivne mälu ümber parteiliste suuniste järgi", muutus oluliseks kunstipropaganda levitamine, mille üheks vormiks oli rändnäituste korraldamine, millega muuseum 1980. aastate lõpuni tegeles.[43]

1952. aastast alates tõusis muuseumi näituste arv keskmiselt kaheksale näitusele aastas, avati esimene tarbekunsti näitus ning hakati korraldama ka ENSV Riikliku Kunstiinstituudi lõputööde näitusi. 1955. aastal avati muuseumis Tartu kunstnike uudisloomingu näitus, millest kujunes kuni 1990. aastani väldanud iga-aastane traditsioon. 1956. aastal toimus Tartu Kunstimuuseumis esimene elusoleva Eesti kunstniku isikunäitus, mis keskendus Elmar Kitse loomingule, ning uueks sihiks seati kohalike kunstnike loomingu tutvustamine ning ekspositsioonide koostamine eelkõige muuseumi enda fondide, mitte enam niivõrd erakogudest ning Tallinna Riiklikust Kunstimuuseumist saadud laenude põhjal. Kuna 1950. aastate teiseks pooleks oli poliitiline olukord ja muuseumite järelevalve oma ranguselt ja intensiivsuselt mõnevõrra leebunud, oli muuseumis võimalik korraldada näitust "Eesti nõukogude kunstinäitusel Tartu Kunstimuuseumi kogude põhjal", kus eksponeeriti ka nõukogude võimu poolt represseeritud kunstnike nagu Ado Vabbe, Märt Laarmani, Anton Starkopfi, Johannes Saali ja Ellinor Aiki teoseid. Märgiliseks sündmuseks oli ka Eduard Wiiralti loomingut eksponeeriv näitus, mis tegi Wiiraltist ühtlasi esimese pagulusse läinud kunstniku, kelle loomingut Tartu Kunstimuuseumis näidati. Samuti sai Tartu Kunstimuuseum hakata alates 1958. aastast tegelema varasema Noor-Eesti ja sõjaeelse kunstipärandi uurimisega ning fookusesse tõsteti Pallase kunstikooli ja ühingu ning nendega seotud kunstnike kunstiajalooline uurimine. Teisisõnu, Tartu Kunstimuuseumis pöörati tähelepanu Eesti kunstilugu mõtestavate näituste loomisele (mis lõi omakorda eelduse järgnevaks teadustööks) ning kunstnike loomingu tõlgendamisele, koostades katalooge, mis kunstiajaloolastele ja kollektsionääridele veel hiljemgi suureks abiks on olnud.[44] [45] 

Tartu Kunstimuuseum tegi toona ka tihedat koostööd Tallinna Riikliku Kunstimuuseumiga, tutvustades üksteise näitusi ning tähistades olulisemaid kunstnikega seotud tähtpäevi (näiteks sünniaastapäevi) ühisüritustega. Märkimisväärse sündmusena võib välja tuua ka 1972. aastal Jaan Vahtra sünniaastapäeva tähistamiseks korraldatud Eha Ratniku näituse, kus eksponeeriti esimest korda kubistlikku ja konstruktivistlikku kunstikeelt eelistanud Eesti Kunstnikkude Ryhma teoseid. Alates 1969. aastal korraldatud Endel Kõksi näitusest võis muuseum hakata järk-järgult näitama ka Nõukogude Liidust põgenenud kunstnike kaasaegset loomingut, kuigi teatud mööndustega: näiteks ei lubanud võimud avada 1984. aastal Karin Lutsu loomingu näitust ning suurema pagulaskunstnike loodud kunsti tutvustava näituseni jõuti alles 1987. aastal.[46] [47]

1964. aastal alustati Tartu Kunstimuuseumis nooremate kunstnike loomingu tutvustamiseks mõeldud grupinäituste korraldamisega ning see traditsioon kestis 1980. aastate keskpaigani. Samuti näidati hiljem nii grupinäitustel kui ka varasematel isikunäitustel tutvustatud kunstnike uuemat loomingut, eksponeerides näiteks Aleksander Vardi, Lepo Mikko, Nikolai Kormašovi, Enn Põldroosi, Ülo Õuna, Anu Põdra, Johannes Võerahansu ja Jüri Arraku töid. Tähelepanuväärse sündmusena võib välja tuua 1971. aastal korraldatud Ülo Soosteri loomingut tutvustava näituse, mille käigus anti aasta varem surnud kunstniku pärandile esimest korda kunstiajalooline käsitlus. 1974. aastal avati muuseumis temaatiline näitus "Inimene ja põld", mis märkis ühtlasi ka 1966. aastal katkenud vabariiklike noortenäituste traditsiooni jätkamist, ning elavdamaks eesti skulptorite tegevust, algatas Tartu Kunstimuuseumi skulptuurikoguhoidja Ahti Seppet 1988. aastal vabariikliku pisiplastika näituste korraldamise.[48]

Lisaks kohalike kunstnike loomingule tutvustati nõukogude perioodil Tartu Kunstimuuseumis korraldatud näitustel ka välismaist kunsti: eksponeeriti nii Nõukogude Liidu avarustest pärit kunsti kui ka Jaapani puugravüüri (1957), Mehhiko ja Brasiilia graafikat (1958), India ja Hiina tarbekunsti (1959) ning Jaapani rahvakunsti ja Uus-Meremaa maali ja graafikat (1960). Samuti tutvustati muuseumis 1979. aastal Moskvas töötanud kunstniku Valeri Volkovi abstraktses laadis töid, mida tema enda elukohas liialt läänelikuks peeti. Lähedasi sidemeid hoiti ka Ida-Saksamaa, Ungari, Tšehhoslovakkia ja Soomega ning 1989. aastal saabus Poolast Tartu Kunstimuuseumisse näitus, kus olid teiste seas esindatud ka Tadeusz Kantori ja Michael Haziori tööd.[49]

1980. aastatel hakati ajalooliste ülevaatenäituste puhul huvi tundma ka varasema nõukogude kunsti vastu, mis leidis väljundi näiteks 1984. aastal, mil korraldati näitus 1950. aastate kunstist, keskendudes siiski sotsrealismi ametliku temaatika asemel selle vastanduvatele kõrvalliinidele. 1983. aastal koostas Mare Ruus näituse 1960. aastate maalikunstist, tutvustades selle käigus ka nn karmis stiilis valminud töid, ning 1988. aastal koostas Lea Mehilane näituse, mis keskendus abstraktsionismi arengutele Eesti kunstis ning mida saatis Elmar Kitse abstraktsele loomingule pühendatud ekspositsioon.[50]

Taasiseseisvumisjärgne periood[muuda | muuda lähteteksti]

Seoses Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega oli muuseumil võimalik hakata käsitlema ka neid teemasid, millega tegelemine varasemal perioodil keelatud oli olnud. Nii korraldas näiteks Tiiu Talvistu 1991. aastal näituse "Mida on kunstil sõjale öelda... Eesti sõjaaegne kunst", mille käigus vaadeldi varasemates kunstiajaloolistes käsitlustes sisuliselt mahavaikitud perioodi. Samuti kuuluvad toonaste oluliste näituste hulka Enriko Talvistu näitus "Eesti ametlik kunst 1920–1980" ning Mare Ruusi näitused "Avangard, õukond, sõltumatud" (1993) ja "Müüt ja maastik" (1994). Samuti organiseeriti suuri ülevaatenäitusi, nagu "Elmar Kitse fenomen" (1994) ja "Rujaline roostevaba maailm. 1970ndate kunst" (1997).[51]

Vaade Tartu Kunstimuuseumi näituselt "Muutuv Tartu neljas vaates"

Kui esimeste püsiväljapanekute koostamisel 1990. aastatel peeti oluliseks näituste kronoloogilist ülesehitust, siis aastatuhande vahetudes mõisteti, et muuseumikülastajad on valmis ka erinevatele teemadele ja nende ajastuliselt erinevatele käsitlustele keskenduma. Seetõttu avati 2004. aastal püsiväljapanek "Raster 8", mis pakkus võimalust näha erinevate kunstistiilide teisenemisi ajas. 21. sajandi esimesest kümnendist alates hakati süsteemsemalt korraldama suuri retrospektiivnäitusi, mille puhul anti välja ka mahukaid uurimuslikke katalooge. Näiteks on eelnevalt mainitud näituste käigus eksponeeritud Karin Lutsu, Johannes Saali, Eerik Haameri, Endel Kõksi, Malle Leisi, Mare Mikoffi, Peeter Alliku, Lola Liivati, Tiit Pääsukese ja Ludmilla Siimu loomingut. Samuti on pööratud tähelepanu ka pagulaskunstnike pärandile (2010.–2011. aastal oli avatud koostöös Eesti Kunstimuuseumiga valminud näitus "Eesti kunst paguluses") ning Tartu Kunstimuuseumi näituseprogrammis on tähtsal kohal kaasaegsete kunstnike, nagu Marge Monko, Laura Põllu, Anna-Stina Treumundi, Art Allmäe, Erik Alalooga, Flo Kasearu, Krista Leesi, Alan (Alana) Proosa ja Eike Epliku loomingu tutvustamine. Ajavahemikus 2010–2013 tegi muuseum koostööd kaasaegse kunsti festivaliga ART IST KUKU NU UT, mille raames korraldati intrigeerivaid, piirekompavaid ning juba tuntud teemadele uudsete vaatenurkade alt lähenevaid näitusi, mis osutusid ka võrdlemisi menukaks ning leidsid laiemat kajastust meedias.[52] [53] Samuti teeb Tartu Kunstimuuseum regulaarselt koostööd Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumiga: näiteks avati 2016. aasta sügisel kunstimuuseumis Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis koostatud näitus "Tunne Eesti disaini. Sissejuhatus", mis oli ühtlasi ka esimeseks laiemaks disainivaldkonda tutvustavaks näituseks Tartu Kunstimuuseumis.[54] 2020. aastal oli avatud näitus "Autoriehte anatoomia. Eesti ehtekunst 1953–2019" [55] ning 2023. aastal "Ingrid Allik. Sekret", mis valmisid mõlemad samuti koostöös Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumiga.[56] Alates 2017. aastast hakati korraldama näitusesarja "Noor Tartu", mille eesmärgiks on Tartuga seotud noorte kunstnike loomingut populariseerida ning toetada. "Noore Tartu" näituseprogrammis on tutvustatud Sten Eltermaa, Keiu Maasiku, Mirjam Hinni, Siiri Jürise, Nele Marie Tiidelepa ja Tõnis Jürgensi loomingut.[57]

Tähistamaks kunstikooli Pallas (hiljem Kõrgema Kunstikooli Pallas) 100. aastapäeva, oli 2019. aastal Tartu Kunstimuuseumis avatud Joanna Hoffmanni ja Hanna-Liis Kondi poolt kureeritud näitus "Pallas 100. Kunstikool ja kultus". Näitus tutvustas kunstikooli ajalugu, näitas kooli kuvandi muutumist aastate jooksul ja seda, mida sõna "Pallas" tänapäeval sümboliseerib, ning tõi (suures osas just Tartu Kunstimuuseumi enda kogudest) huviliste ette nii pallaslaste kuulsaid ja armastatud taieseid kui ka vähem tuntud teoseid.[58] [59] Mahukas näitus – väljapanek võttis enda alla muuseumi kolm korrust – pälvis järgmisel aastal ka Eesti muuseumide aastaauhinna ajutise näituse kategoorias.[60] 2019. aastal avati Tartu Kunstimuuseumi projektiruumis kaheosaline kõrvalnäitus "Pallaslased Eesti kodudest" (kuraatorid Hanna-Liis Kont ja Annegret Kriisa), mille käigus tutvustati erakogudest laenatud pallaslaste teoseid ning nendega seotud isiklikke lugusid ja uuriti, "milline on tänaste inimeste kontakt ja isiklik suhe pallaslaste teostega, kuidas need on inimeste kätte jõudnud ja miks nood neid endiselt hindavad".[61] Tähelepanuväärse näitusena võib lähiaastatest välja tuua ka Šelda Puķīte ja Indrek Grigori poolt kureeritud "Hõbetüdrukud. Fotograafia retušeeritud ajalugu" (2020), mis tutvustas kümmet Eesti ja Läti varajast naisfotograafi, kõrvutades neid kolme tänase Euroopa kunstnikuga, "kes uurivad meie visuaalse ajaloo kadunud ja unarusse jäetud tahke". Näitusega seoses anti välja ka samanimeline eesti-, läti- ja ingliskeelne fotoraamat [62] ning näitust saatnud sümpoosion pälvis Eesti muuseumide aastaauhinna parima teadusürituse kategoorias.[63]

Direktorid[muuda | muuda lähteteksti]

Kunstimuuseumi direktor Joanna Hoffmann Vikipeedia sõbra tiitlit vastu võtmas (2022)

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1997 – Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu aastapreemia: "Tartu Kunstimuuseumi põhikogu kataloog" (koostajad Eha Ratnik, Taimo Kuusik, Virve Hinnov, Reet Varblane, Mari Pill, Maie Raitar, Tiiu Talvistu, Epp Preem)
  • 2015 – Tartu Kultuurikandja aunimetus (kutseline kooslus)
  • 2020 – AkzoNobeli kunstipreemia, mille pälvis Lola Liivat näitusega "Vaimu vastupanu" (Tartu Kunstimuuseumis 07.09.18–06.01.19)
  • 2020 – Eesti muuseumide aastaauhind ajutise näituse kategoorias: "Pallas 100. Kunstikool ja kultus" ja kõrvalprojekt "Pallaslased Eesti kodudest" (kuraatorid Joanna Hoffmann, Hanna-Liis Kont ja Annegret Kriisa)
  • 2020 – raamat "Lugusid kuulumisest. Kaasaegne kunst Rootsist” (koostanud Joanna Hoffmann ja Hanna-Liis Kont ning kujundanud Norman Orro ja Ott Metusala) valiti 2019. aasta 25 kõige kaunima Eesti raamatu hulka.
  • 2020 – Kuldmuna 2020 (hõbe) kategoorias disain/ trükised, raamatud ja kataloogid: "Pallas 100. Kunstikool ja kultus” (kujundaja Valter Jakovski, koostajad Joanna Hoffmann ja Hanna-Liis Kont).
  • 2021 – Vikipeedia sõber[67]
  • 2021 – raamat "Nostalgiata” (koostaja Joanna Hoffmann, kujundaja Valter Jakovski) valiti 2020. aasta 25 kõige kaunima Eesti raamatu hulka
  • 2021 – Eesti muuseumide aastaauhind parima teadusürituse kategoorias: Tartu Kunstimuuseumi sümpoosion "Fotograafia retušeerimata ajalugu"
  • 2021 – Kuldmuna 2021 (pronks) kategoorias disain ja meisterlikkus/ trükidisain: raamatud, kataloogid, ajakirjad: "Nostalgiata” (kujundaja Valter Jakovski, koostaja Joanna Hoffmann)[68]
  • 2023 – AkzoNobeli kunstipreemia, mille pälvis Ludmilla Siim näitusega "Olemise helk" (Tartu Kunstimuuseumis 23.02.2022–29.05.2022)

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Talvistu, Peeter (2015). "Inimesed, hooned ja kunst. Tartu Kunstimuuseumi lühibiograafia". Lk 14
  2. "Näituste osakonna töökorraldus". Tartmus. Vaadatud 2. augustil 2023.
  3. "Tartu Kunstimuuseum alustab «Seenioride reede» eriprogrammiga". Kunst. 18. jaanuar 2023. Vaadatud 2. augustil 2023.
  4. "Näituste osakonna töökorraldus". Tartmus. Vaadatud 2. augustil 2023.
  5. "Skulptuuripark Raadil". Tartmus. Vaadatud 2. augustil 2023.
  6. "Skulptuurid botaanikaaias". Tartmus. Vaadatud 2. augustil 2023.
  7. Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn, 1996. Lk 620
  8. Lamp, Ene (2010). "Kunstikultuur". Kalm, Mart (toim). Eesti kunsti ajalugu 5. 1900–1940. Tallinn: SA Kultuurileht. Lk 20–21.
  9. OKIA. "Pallase algus". Sirp. Vaadatud 2. augustil 2023.
  10. 10,0 10,1 Lamp, Ene (2010). "Kunstikultuur". Kalm, Mart (toim). Eesti kunsti ajalugu 5. 1900–1940. Tallinn: SA Kultuurileht. Lk 21.
  11. "Ajalugu". Kõrgem Kunstikool Pallas. Vaadatud 2. augustil 2023.
  12. Lamp, Ene (2010). "Kunstikultuur". Kalm, Mart (toim). Eesti kunsti ajalugu 5. 1900–1940. Tallinn: SA Kultuurileht. Lk 21–23.
  13. "Ajalugu". Tartmus. Vaadatud 2. augustil 2023.
  14. 14,0 14,1 Talvistu, Peeter (2015). "Inimesed, hooned ja kunst. Tartu Kunstimuuseumi lühibiograafia". Lk 9–10
  15. Talvistu, Peeter (2015). "Inimesed, hooned ja kunst. Tartu Kunstimuuseumi lühibiograafia". Lk 10
  16. Talvistu, Peeter (2015). "Inimesed, hooned ja kunst. Tartu Kunstimuuseumi lühibiograafia". Lk 10–11
  17. 17,0 17,1 Talvistu, Peeter (2015). "Inimesed, hooned ja kunst. Tartu Kunstimuuseumi lühibiograafia". Lk 11
  18. Talvistu, Peeter (2015). "Inimesed, hooned ja kunst. Tartu Kunstimuuseumi lühibiograafia". Lk 11–12
  19. Talvistu, Peeter (2015). "Inimesed, hooned ja kunst. Tartu Kunstimuuseumi lühibiograafia". Lk 13
  20. Talvistu, Peeter (2015). "Inimesed, hooned ja kunst. Tartu Kunstimuuseumi lühibiograafia". Lk 13–14
  21. "Tartu Kunstimuuseumi direktoriks saab Signe Kivi | Kultuuriministeerium". www.kul.ee. Vaadatud 2. augustil 2023.
  22. admin (4. aprill 2019). "Tartu Kunstimuuseumi direktori kohusetäitjaks sai Joanna Hoffmann". Tartmus. Vaadatud 2. augustil 2023.
  23. "Tartu kunstimuuseum sai uue direktori". Tartu Postimees. 20. oktoober 2020. Vaadatud 2. augustil 2023.
  24. "Südalinna kultuurikeskus | Tartu linn". tartu.ee. 31. juuli 2023. Vaadatud 2. augustil 2023.
  25. ERR (14. juuli 2023). "Tartu kuulutas välja Süku arhitektuurivõistluse võidutöö". ERR. Vaadatud 2. augustil 2023.
  26. "Esimesed mõtted südalinna kultuurikeskuse võidutööst". Arvamus. 14. juuli 2023. Vaadatud 2. augustil 2023.
  27. Joonsalu, Mare (2015). "Kogu lugu". Lk 29–30
  28. Talvistu, Peeter (2015). "Inimesed, hooned ja kunst. Tartu Kunstimuuseumi lühibiograafia". Lk 9
  29. Joonsalu, Mare (2015). "Kogu lugu". Lk 30 ja 32
  30. Joonsalu, Mare (2015). "Kogu lugu". Lk 32–33
  31. Joonsalu, Mare (2015). "Kogu lugu". Lk 33–34
  32. Joonsalu, Mare (2015). "Kogu lugu". Lk 35–36
  33. Joonsalu, Mare (2015). "Kogu lugu". Lk 37
  34. Joonsalu, Mare (2015). "Kogu lugu". Lk 37–38
  35. Joonsalu, Mare (2015). "Kogu lugu". Lk 38–40
  36. Talvistu, Peeter (2015). "Inimesed, hooned ja kunst. Tartu Kunstimuuseumi lühibiograafia". Lk 13
  37. Joonsalu, Mare (2015). "Kogu lugu". Lk 40–41 ja 43
  38. Talvistu, Peeter (2015). "Inimesed, hooned ja kunst. Tartu Kunstimuuseumi lühibiograafia". Lk 14
  39. Joonsalu, Mare (2015). "Kogu lugu". LK 41–42
  40. Joonsalu, Mare (2015). "Kogu lugu". Lk 43–44
  41. Talvistu, Tiiu (2015). "Näitused Tartu Kunstimuuseumis". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 69–70.
  42. Talvistu, Tiiu (2015). "Näitused Tartu Kunstimuuseumis". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 70–71.
  43. Talvistu, Tiiu (2015). "Näitused Tartu Kunstimuuseumis". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 71–73.
  44. Talvistu, Peeter (2015). "Inimesed, hooned ja kunst. Tartu Kunstimuuseumi lühibiograafia". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 11.
  45. Talvistu, Tiiu (2015). "Näitused Tartu Kunstimuuseumis". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 73–75.
  46. Talvistu, Peeter (2015). "Inimesed, hooned ja kunst. Tartu Kunstimuuseumi lühibiograafia". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 12.
  47. Talvistu, Tiiu (2015). "Näitused Tartu Kunstimuuseumis". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 74–75.
  48. Talvistu, Tiiu (2015). "Näitused Tartu Kunstimuuseumis". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 75–77.
  49. Talvistu, Tiiu (2015). "Näitused Tartu Kunstimuuseumis". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 78–79.
  50. Talvistu, Tiiu (2015). "Näitused Tartu Kunstimuuseumis". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 80.
  51. Talvistu, Tiiu (2015). "Näitused Tartu Kunstimuuseumis". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 80, 82.
  52. Talvistu, Peeter (2015). "Inimesed, hooned ja kunst. Tartu Kunstimuuseumi lühibiograafia". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 13–14.
  53. Talvistu, Tiiu (2015). "Näitused Tartu Kunstimuuseumis". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 82–84.
  54. "Tunne Eesti disaini. Sissejuhatus". Tartmus. Vaadatud 16. augustil 2023.
  55. "Autoriehte anatoomia. Eesti ehtekunst 1953–2019". Tartmus. Vaadatud 16. augustil 2023.
  56. "Ingrid Allik. Sekret". Tartmus. Vaadatud 16. augustil 2023.
  57. admin (6. september 2022). "„Noor Tartu" konkursi võitis Tõnis Jürgens". Tartmus. Vaadatud 16. augustil 2023.
  58. Hoffmann, Joanna (2019). "Eessõna". Hoffmann, Joanna (toim). Pallas 100. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 11.
  59. Hoffmann, Joanna; Kont, Hanna-Liis (2019). "Näitusest „Pallas 100. Kunstikool ja kultus"". Hoffmann, Joanna (toim). Pallas 100. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 16–17.
  60. OKIA. "Muuseumiauhinnangud". Sirp. Vaadatud 16. augustil 2023.
  61. Hoffmann, Joanna; Kont, Hanna-Liis (2019). "Näitusest „Pallas 100. Kunstikool ja kultus"". Hoffmann, Joanna (toim). Pallas 100. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. Lk 19–20.
  62. "Hõbetüdrukud. Fotograafia retušeeritud ajalugu". Tartmus. Vaadatud 16. augustil 2023.
  63. "Auhinnad". Tartmus. Vaadatud 16. augustil 2023.
  64. Vaike Tiik. Veerandsada aastat Tartu Riiklikku Kunstimuuseumi. Kogumikus Tartu Riikliku Kunstimuuseumi almanahh II (toim. V. Tiik). Tartu: Tartu Riiklik Kunstimuuseum, 1967, lk 5-10.
  65. "Tartu kunstimuuseumi direktoriks saab Rael Artel" Delfi, 16. november 2012 (vaadatud 18.11.2012)
  66. "Tartu Kunstimuuseumi direktoriks saab Signe Kivi". Kultuuriministeeriumi koduleht. 4. aprill 2017. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. mai 2018. Vaadatud 3. juulil 2017.
  67. "Vikipeedia sõber 2021: Tartu Kunstimuuseum" Wikimedia Eesti ajaveeb, 18. jaanuar 2022
  68. "Tiit Pääsuke "Nostalgiata" – Kuldmuna 2021". Defolio (inglise). Vaadatud 16. augustil 2023.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]