Aleksander Tassa
|
See artikkel räägib kunstnikust; korvpalluri kohta kohta vaata artiklit Aleksander Tassa (korvpallur). |
| Aleksander Tassa | |
|---|---|
 Nikolai Triik. Aleksander Tassa portree. 1905 | |
| Sündinud |
5. juuli 1882 Tartu, Eesti |
| Surnud |
23. märts 1955 Tallinn, Eesti |
| Rahvus | eestlane |
| Haridus | A. Stieglitzi Kunsttööstuskool, Ants Laikmaa ateljeekool |
| Tegevusala | maalikunst, joonistamine, kirjandus |
| Kunstivool | juugend |
Aleksander Tassa (5. juuli 1882 Tartu – 23. märts 1955 Tallinn) oli eesti kunstnik, kirjanik ja muuseumitöötaja.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Aleksander Tassa sündis Tartus kooliteenija peres. Üldhariduse sai Tartu linnakoolis. Kunsti õppis kõigepealt aastatel 1897–1898 Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursustel Rudolf Julius von zur Mühleni juhendamisel. Aastatel 1900–1903 töötas Tartu Poeglaste Kroonugümnaasiumi kantseleis kirjutajana, 1902. aastal teenis lisa Sakalale ja Postimehele Boleslaw Prusi ja Vassili Žukovski jutustusi tõlkides.[1]
Õpinguaastad
[muuda | muuda lähteteksti]Õppis alates 1904. aastast A. Stieglitzi Kunsttööstuskoolis, kust oli sunnitud koos teiste eestlastega lahkuma seoses üliõpilasrahutustega 1905. aastal. Eestisse naasnud, õppis aasta Ants Laikmaa ateljeekoolis ning siirdus siis Peterburi Jakob Goldblatti ateljeesse õppima. Mais sõitis koos Konrad Mäega Helsingi kaudu Ahvenamaale, sügisel taas Helsingisse. Helsingis teenis elatist Soome Kirjanduse Seltsi jaoks Jakob Hurda rahvaluulekogusid kopeerides.[1]
Augustis 1907 reisis Tassa koos Konrad Mäe ja Nikolai Triigiga Pariisi, kus aastatel 1907–1913 õppis Hermenegildo Anglada Camarasa, Kees van Dongeni jt eraateljeedes ning Witti akadeemias. 1908. aasta mais sõitis koos Mäega Oslosse, kus maalis Norra maastikke, ning septembris naasid mõlemad kunstnikud Pariisi. Järgmise aasta sügisel külastas ta Šveitsi. 1910. aastast hakkas ta järjekindlamalt tegelema kirjandusega, Noor-Eesti ajakirjas ilmusid "Salon d'Automne 1909" ja "Versailles õhtupoolikul". 1911. aastal reisis ta Hollandis ja Belgias ning sügisel asus pooleks aastaks Münchenisse. Noor-Eesti ajakirjas ilmusid tema "Tähtede jaht" ja "Kesklõunasest päikesest". 1912. aasta kevadel reisis koos Anton Starkopfiga tagasi Pariisi, kus asus tööle Academie Russe'i. Aasta lõpus esines Moskvas korraldatud prantsuse kaasaegse kunsti näitusel ja Noor-Eesti alalisel kunstinäitusel Tartus. 1913. aasta mais sõitis ta koos Friedebert Tuglase ja Anton Starkopfiga läbi Saksamaa, Taani ja Rootsi Ahvenamaale, kust suvel pöörduti tagasi kodumaale.[1]
Kunstikorraldaja Tartus
[muuda | muuda lähteteksti]Esimese maailmasõja puhkemisel kunstnik mobiliseeriti. Aastatel 1915–1916 oli ta väeteenistuses Peterhofis, aastal 1917 Türgi rindelõigul Erzurumis ja alates septembrist taas Petrogradis.[1] Aasta lõpuks oli kunstnik tagasi Tartus, kus asus organiseerima kunstiühingut Pallas ning esines Siuru albumis novellidega.
1918. aastal oli ta taas kodumaal. Tassa oli 21. jaanuaril 1918 asutatud kunstiühingu Pallas esimene juhataja (kuni 1922).[1] Ta osales kunstiühingu esimese kunstinäituse organiseerimisel ja võttis sellest osa ka kunstnikuna. Ajakirjanduses ilmusid tema novellid "Uneraamat" jt. 1919. aasta alguses töötas ta Tallinnas Toitlustuskomitee sekretärina ning alates maist võttis osa Lõuna-Eesti Kunstikaitse Toimkonna tööst, augustist sai temast selle juhataja.[1]
Tassa osales Kunstiühingu Pallas kunstikooli asutamisel ja oli aastatel 1925–1926 kooli õppejõud. 1919. aastal esines ta esimesel Eesti kunsti ülevaatenäitusel Tallinnas. Ilmusid tema novell "Nõiasõrmus" ja kogumik "Fantastilised novellid". 1921. aastal ilmusid "Hõbelinik. Legendid", "Häving" ja "Kain". Tassa liitus Tarapita rühmitusega.[viide?]
1922. aastal oli Tassa tegev Eesti Rahva Muuseumi kultuuriloo osakonna loomisel. Aastatel 1923–1924 töötas ta teatri Vanemuine dramaturgina. Aastatel 1925–1928 oli ta vabakutseline kirjanik-kunstnik. Avaldas näidendeid ("Sügiskõnelused" ja "Seitse magajat") ning õpetas Pallase kunstikoolis joonistamist.[viide?]
Muuseumitöötaja
[muuda | muuda lähteteksti]Aastad 1928–1931 möödusid tööl Eesti Kunstimuuseumis Tallinnas, siis aga siirdus Tassa uuesti Tartusse Eesti Rahva Muuseumi kunsti- ja kultuuriloolist osakonda korraldama ning 1935. aastast ka juhatama.
1940. aastal, pärast eelmise direktori Villem Raami arreteerimist, asus Tassa taas tööle Eesti Kunstimuuseumi direktori asetäitjana, kuid oli nõrgeneva tervise tõttu sunnitud 1943. aastal lahkuma. Juba pensionipõlve pidavalt Aleksander Tassalt ilmusid "Paabeli torni ehitamine" (1944) ja uurimus "Puulõikekunstist" (1948).[1]
Tassa uuris eesti raamatuillustratsiooni, eriti puulõikeillustratsiooni ajalugu. Ta oli juhtivalt tegev eesti raamatu 400. aasta juubeli ja eesti puugravüüri 100. aasta juubelit tähistavate näituste korraldamisel 1935. aastal[2]. Ta kuulus Noor-Eesti, Siuru ja Tarapita rühmitusse[2].
Aleksander Tassa suri 1955. aastal Tallinnas.[viide?]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Aleksander Tassa vend oli muusik Rudolf Tassa. 1938. aastal abiellus ta Vanda Kirschbaumiga.[viide?]
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]Tassa on loonud maastikumaale, juugendlikke raamatuillustratsioone, avaldanud kunstiuurimusi. Tema sulejoonistused on juugendstiili äärmuslikumaks näiteks Eesti juugendkunstis. Ta kuulub oma akvarellidega 20. sajandi alguse eesti modernismi klassikasse.[viide?]
Ta on tõlkinud ja kirjutanud fantastilisi ja piiblimotiividel legendilaadseid novelle, näidendeid.[viide?]
Tema karikatuure ilmus 1906. aastal Juhan Lilienbachi välja antud satiiriajakirjades Puss, Tiiu Tasane, Tapper ja muudeski väljaannetes.[viide?]
1908. aastal, viibides koos Konrad Mäega Norras, valmisid mitmed maastikud, mille ainetel on kujundatud kunstnikke ja kirjanikke koondava rühmituse Noor-Eesti III albumi päisliistud (ilmunud 1909. aastal).[3] Neis avaldub täielikult Aleksander Tassas peituv sümbolist ja romantik. Nagu tema kirjadest selgub, köitsidki tema tähelepanu sel ajal šveitslane Arnold Böcklin, sakslane Max Klinger, prantslane Gustav Moreau[3]. Õlimaale on sellest ajast suhteliselt vähe säilinud[3].
Pärast Euroopa-rännakuid otsustas Tassa, nagu enamik eesti kunstnikke, 1913. aastal kodumaale tagasi pöörduda. Ta asus teele koos Anton Starkopfi ja kirjanik Friedebert Tuglasega[3]. Peatuti Ahvenamaal, ning just seal loodu kujunes säravamaks leheküljeks A. Tassa loomingus. Sündisid arvukad akvarelltehnikas etüüdid omapärastest väänduvatest taimedest ja maani ulatuvate okstega puudest, mitmed järvemaastikud, õlimaalid kividest. Uue joonena nende teoste puhul võib märgata ekspressiivse tundetooni süvenemist. Ahvenamaal asus ta kavandama ka Tuglase novellikogu "Õhtu taevas" (1913) kujundust[3]. Eri novellide meeleolu kujutamine ühe maastikupildi kaudu esitleb seal selgelt kunstniku arusaamu loodusmotiivi sügavast tähenduslikkusest.
1914. aastal sündisid veel mõned teosed raamatuillustratsioonide vallas, kuid üha enam pühendus ta kirjanduslikule tegevusele, millele oli innustust andnud tihe läbikäimine Friedebert Tuglasega[3]. A. Tassa enda 1919. aastal ilmunud fantastiliste novellide kogumik ilmus Ado Vabbe kaanekujundusega.
Kirjanduslikku tegevust alustas Tassa vene ja poola autorite (Vassili Žukovski, Anton Tšehhov, Bolesław Prus jt) teoste vahendamisest (1902–1903)[3]. Pagulasperioodil saatis ajakirjale Noor-Eesti (jm) kunstikirju (nt "Soome kunstinäitus Pariisis", 1908; "Salon d'Automne", 1909 jt) ning ka kirjanduslikku kaastööd. Kõige viljakam kirjanduslik loomeperiood jäi 1920. aastatesse, mil ilmus tema fantastiliste novellide kogu "Nõiasõrmus" (1919) ja legendidel põhinevate novellide kogumik "Hõbelinik" (1921)[3]. Ajakirjas Looming ilmusid piibliainelised näidendeid "Lihavõttemäng", "Põrgumäng" ja "Mooramaa isand" (1924), seejärel lühinäidendid "Sügiskõnelused" ja "Seitse magajat" (1927)[3]. Tassa stiili iseloomustab dekoratiivsus ja detailirohkus, süžeelisele liikuvusele on pööratud vähem tähelepanu. Pärast 1920. aastaid avaldas Tassa põhiliselt ERM-i kunstikoguga seotud teateid, tema ilukirjanduslik pärand on säilinud käsikirjalisena[3].
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- "Nõiasõrmus". Odamees, 1919
- "Hõbelinik". Warrak, 1921
- "Puulõikekunstist". Ilukirjandus ja Kunst, 1948
- "Saalomoni sõrmus". Perioodika, 1970
- "Igaviku lõpul". Kunst, 1988
Kunst
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Aleksander Tassa teosed Muuseumide Veebiväravas
- Aleksander Tassa raamatud
- Eesti Kunstimuuseum: Aleksander Tassa. 125 aastat sünnist (arhiveeritud lehekülg)
- Valgemäe, M. Konradiga Eestist Euroopasse. Postimees, 4. aprill 2006.
- Aleksander Tassa Eesti biograafilises andmebaasis ISIK