Võnnu ordulinnus

Allikas: Vikipeedia
Elutorn ja üks suurtükitornidest
Elutorn (ordumeistri elukoht)
Elutorn siseõuelt vaadatuna
Ordumeistri eluruumi lagi

Võnnu ordulinnus (ka Cēsise ordulinnus; läti Cēsu pils; saksa Wenden, vene Кесь, poola Kieś) on endine Mõõgavendade ordu ja Liivi ordu maameistri residentslinnus Lätis Cēsises (Võnnus).

Linnuse ehitamist alustati arvatavasti 1209. aasta paiku, kivilinnuse ehitamine vältas aastakümneid. Senikaua kasutasid Mõõgavendade ordu ristisõdijad kõrval asunud muinaslinnust. Ka 1210. aastal piirasid eestlased Võnnu muinaslinnust.

Looduslikult soodsas paigas asuv Võnnu kivilinnus oli algusest peale Mõõgavendade ordu, hiljem Liivi ordu tähtsamaid linnuseid. 13.15. sajandil valitsesid linnuses komtuurid ja foogtid. 1461. aastal allutati see ordumeistri otsevõimule. Viimase keskne residents oli ametlikult tol ajal veel Riias, kuid tegelikult resideeris ta enamasti juba Võnnus. Pärast seda, kui 1484. aastal riialased Riia ordulinnuse maha põletasid, sai Võnnust ka ametlikult ordumeistri residents.

Kõige ulatuslikumad ehitustööd ordulinnuses toimusid Wolter von Plettenbergi valitsusajal (14941535), mil linnus kohandati ümber tulirelvadega peetavaks sõjaks: rajati suurtükitornid ja paksendati müüre. Linnuses kesksel kohal olnud ordumeistri elutorn on siiani küllaltki algsel kujul säilinud.

1562. aastal alistus Võnnu linnus pärast Liivi ordu likvideerimist Poola võimule. 1577. aastal lasi linnuse garnison aga suure osa sellest õhku, et vältida Ivan IV kätte langemist. Hiljem linnus taastati. Juba 1578. aastal langes see taas Poola kätte ja seal resideerus Võnnu staarost Jürgen Fahrensbach. 1620. aastal vallutasid selle aga rootslased ja Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis linnuselääni riigikantsler Axel Oxenstiernale, kelle järglaste kätte jäi see kuni mõisate reduktsioonini.[1] 1703. aastal hävitasid Põhjasõja ajal linnuse Vene väed. Alates sellest ajast jäi see varemetesse. 1747 sai Venemaa kantsler Aleksei Bestužev-Rjumin piirkonna keisrinna Jelizaveta Petrovnalt kingituseks, kuid müüs 1755 selle edasi parun Gottlieb Johann von Wolffile. 1777 omandas linnuse koos seda ümbritseva alaga krahv, Karl Eberhard von Sievers ning Sieversite omandusse jäi see kuni 1920. aasta maareformini.[2] Linnuse idamüüri asemele rajati Võnnu uus loss, mis valmis 19. sajandi esimesel poolel ja on ehitatud uusgooti stiilis.

Praegu asub uues lossis Cēsise Muuseum, mis haldab ka linnusevaremeid.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Heinrich von Hagemeister: Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Teil 1. Riga: E. Frantzen, 1836, lk.181
  2. Kunst ja kunstnikud Tartus 19. sajandil: August Matthias Hageni Võnnu maastik 1843

57.313799925.2687693