Jaanilinna linnus

Allikas: Vikipeedia
Jaanilinna vapp 17. sajandist
Jaanilinna linnus (vaade Narvast)
Jaanilinna linnus (vaade Narvast)

Jaanilinna linnus (soome Iivananlinna, vene Ивангородская крепость) on linnus Ingerimaal Narva jõe paremal kaldal Jaanilinnas. Linnuse nimi pärineb Moskva suurvürstilt Ivan III-lt, kes alustas 1492. aastal Liivi Ordu Narva Hermanni linnuse vastu oma linnuse rajamist.

Võimalik, et esimese linnuse Narva jõe paremale kaldale ehitas juba Taani. Tõenäoliselt oli see puit-, muld- ja kuivmüüritisega kivilinnus nagu Tallinna Toompea esimene taanlaste linnuski. Selle jäänuseid otsiti 1960.–70. aastate väljakaevamistel praegusest linnusest, kuid ei leitud midagi. Võimalik, et linnus asus hoopis ida pool Keldrimäel, sest sealt oli jõeületuskohta kergem kaitsta idapoolsete rünnakute eest. Novgorodi väed hävitasid üsna varsti taanlaste esimese linnuse.

Moskvalaste esimeses ehitusjärgus oli linnuses kivist ruudukujulise põhiplaaniga ja ruudukujuliste nurgatornidega tsitadell, kivist Nikolai kirik ja ülejäänud linnus oli tõenäoliselt puidust.

Rootsi vallutas linnuse Moskva-Rootsi 1495–97. aasta sõja käigus 1496. aastal ja põletas selle maha. Linnust üritati müüa Liivi Ordule, kuid tehing ebaõnnestus. Rootslased tõmbusid Soome lahe põhjakaldale tagasi.

Ivangorodi linnus 1616. aastal

Moskvalased ehitasid linnuse uuesti üles. Teises ehitusjärgus (1496–98) lisandus senise tsitadelli kaguküljele kivist korrapäratu ristküliku kujuline Suur Bojaarilinn, millel oli kuus suurt torni (neist 2 väravatorni).

Kolmandas ehitusjärgus (1507–09) lisandusid kivist lääne- ja põhja-eeslinnus. Suurde Bojaarilinna ehitati kivist Jumalaema Uinumise peakirik.

Neljandas ehitusjärgus (1556) lisandus põhja-eeslinnuse põhjaküljele kivi-muldkindlustis Bojaarivall. Väiksemaid kindlustisi lisandus 16. sajandi esimesel poolel. Linnuse kõrvale kujunes paari aastakümnega asula.

Venelased vallutasid Liivi Ordu käest Narva linna 1558. aastal. Esimest korda olid Narva ja Jaanilinna linnus ühe valitseja käes ja moodustasid ühise kindlusehitiste kompleksi. Linnuse põhja-eeshoovi loodekülge ehitati Jaanilinna värav (1558).

Rootsi vallutas Jaanilinna uuesti 1581. aastal, kuid 1590. aastal võtsid venelased selle tagasi ja Täyssinä rahuga 1595. aastal jäi Jaanilinn Venemaale. Uuesti vallutasid rootslased Jaanilinna 1612. aastal. Rootsi kuningas Gustav II Adolf andis Jaanilinnast ida poole tekkinud asulale 1617. aastal linnaõigused, kuid 1649. aastal liideti Jaanilinn Narvaga ja kuni jaanuarini 1945 kuulus Jaanilinn Narva koosseisu.

Pärast Narva langemist 1704. aastal vallutasid venelased ka Jaanilinna. Järgnevalt kuulus Jaanilinn Narva linna osana Ingeri ehk Peterburi kubermangu koosseisu.

Jaanilinn ühendati Eestiga (Eestimaa kubermanguga) 1917. aastal. Sakslased vallutasid Jaanilinna 1918. aasta veebruaris, kuid sama aasta novembris langes linnus punavägede kätte. Jaanuaris 1919 läks kogu Narva linn (koos Jaanilinnaga) Eesti Vabariigi kontrolli alla ning Nõukogude Venemaa tunnustas seda ametlikult Tartu rahulepingus (1920).

Linnuses paiknes Eesti Vabariigi ajal sõjaväeosa, seetõttu pole linnust ka uuritud. Eesti idapiiri kindlustamise kavades oli Jaanilnnal eriline koht. Kui Laidoneri liini peamine vastupanupositsioon idast tulevale rünnakule pidi olema Narva jõe vasakkaldal, siis Jaanilinn moodustas jõe paremkaldal Eesti sillapea.

Linnusesse ehitati 1938. aastal suurtükipatarei. Selle jaoks ehitati kaks raudbetoonalusega kohtkindlat positsiooni Vene 1876/77. aasta mudeli 9-tollise (229 mm) mortiiri jaoks, üks raudbetoonalusega kohtkindel positsioon 75-mm kiirlaskekahuri jaoks ja laskemoonaladu.

Kõik ehitised on praegu alles. Üks (lõunapoolne) mortiir on ka oma algses kohas ja on seega ainus säilinud Eesti Vabariigi suurtükk oma algsel positsioonil. Vene allikates on selle mortiiri nimi "1891. aasta haubits" (ilmselt konkreetse mortiiri väljalaskeaasta järgi).

Pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal säilis Jaanilinn Eesti osana. Linnus sai olulisel määral kannatada Teises maailmasõjas. Pärast teistkordset okupeerimist 1944. aasta juulis eraldasid Nõukogude võimud jaanuaris 1945 Jaanilinna halduslikult ülejäänud Narvast, viisid selle üle Vene NFSV Leningradi oblasti koosseisu ning andsid Jaanilinnale 1954. aastal eraldi linna õigused.

Jaanilinn kuulub praegu Venemaa Leningradi oblasti Kingissepa rajooni koosseisu. Linnust restaureeriti 1964.–75. aastal Eesti ja 1985.–94. aastal Vene restauraatorite poolt. Linnus on 1986. aastast avatud külastajatele.

Jaanilinna linnus (paremal)

Vaade Jaanilinna linnusele koos Narva jõe ning Narva linnusega on kujutatud Eesti 5-kroonise rahatähe tagaküljel.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]