Mihhail Vassiljevitš Aleksejev

Allikas: Vikipeedia

Mihhail Vassiljevitš Aleksejev (Михаи́л Васи́льевич Алексе́ев) (3. november 1857, Tveri kubermang, Venemaa Keisririik25. september 1918, Jekaterinodar) oli Vene sõjaväelane, Vene sõjavägede ülemjuhataja, Vene kodusõja üks juhte ning ideolooge. Vabatahtlike Armee ülemjuhataja, kindraladjutant (1916).

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksejev sündis sõjaväelase perekonnas. Ta lõpetas Moskva Junkrukooli (1876), misjärel asus teenima 64. Kaasani polku. Polgu koosseisus osales ta Vene-Türgi sõda 1877–1878, aastail 18851887 oli roodukomandör.

1887. aastal asus Aleksejev õppima Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse, mille lõpetas 1890. aastal, hiljem oli samas Akadeemias õppejõud.

1890. aastal astus Aleksejev teenistusse 1. Armeekorpuse vanemadjutandina, 1894. aastal viidi ta üle Vene Keisririigi sõjaväe peastaapi, kus teenis Sõjaarvestuskomitees noorem- ja hiljem vanemasjaajana. 1904. aastal edutati Aleksejev Kindralstaabi kindralmajoriks, samal ajal ka õppejõud Nikolai Kindralstaabi Akadeemias. 1900. aastal sai temast Peastaabi kindralkortermeistri teenistuse jaoskonnaülem.

Vene-Jaapani sõja ajal oli Aleksejev 19041905 3. Mandžuuria armee kindralkortermeister.

1906. aasta septembrikuust oli Aleksejev Kindralstaabi peavalitsuse ülemkortermeister, 1908. aasta augustist Kiievi sõjaväeringkonna staabiülem. 1912. juulikuust kuni 1914. aasta juulikuuni teenis ta 12. armeekorpuse komandörina.

Esimese maailmasõja alguses (19. juulist 1914) oli Aleksejev Austria-Ungari vägede vastase Edelarinde armeede staabiülem, 17. märtsist 1915 Edelarinde armeede ülemjuhataja.

4. augustist 1915. aastal sai temast Läänerinde armeede ülemjuhataja. Pärast seda, kui keiser Nikolai II kuulutas end suurvürst Nikolai Nikolajevitši asemel sõjaväe kõrgeimaks ülemjuhatajaks, määrati Aleksejev kõrgeima ülemjuhataja peakorteri staabiülemaks 18. augustil 1915. Staabiülemana juhatas ta faktiliselt kogu Venemaa Keisririigi armee sõjategevust kuni Veebruarirevolutsioonini 1917. aastal.

Mihhail Aleksejev ja Veebruarirevolutsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mihhail Aleksejev ja Kerenski Venemaa Ajutine Valitsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Olles 1. aprillist 21. maini 1917 Vene armee Kõrgeim ülemjuhataja, püüdis Aleksejev takistada Venemaa Ajutise Valitsuse ja Petrogradi Nõukogu tegevust armee lagundamisel ning säilitada armee võitlusvõimet toimuva maailmasõja tingimustes.

Mihhail Aleksejev ja Oktoobrirevolutsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Oktoobrirevolutsiooni lahkus Aleksejev Petrogradist Novotšerkasskisse, kus oli üks valgekaartliku liikumise algatajaid. 1917. aasta lõpul moodustas ta nn Aleksejevi organisatsiooni, mis hiljem sai Vabatahtliku Armee tuumikuks, kus ta oli vägede ülemjuhataja.

Aleksejev organiseeris mitte üksnes sõjalise vastuhaku bolševistlikule Punaarmeele, vaid ka laialdase vastupanuliikumise bolševike hõivatud territooriumitel.

8. oktoobril 1918 suri Mihhail Aleksejev kopsupõletikku.

Mihhail Aleksejev ja tekkinud rahvusriigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oma eesmärke võitluses võimu haaranud bolševike ja tekkinud rahvusriigide suhtes väljendas Aleksejev nii:

„Peamine idee - see on ühise ja jagamatu Venemaa taassünd - tema territooriumi, iseseisvuse, korra ja elanike turvalisuse taastamine, anda võimalus naasta tööle selleks, et luua uuesti kuritegelikult lõhutud riiklikkus, rahvamajandus ja kaitsta veel alles jäänud rahvuslikke rikkusi edasise riisumise eest. Ilma selle põhiidee teostamiseta kaob Vabatahtliku Armee edasise olemasolu mõte.“