Operatsioon Trust

Allikas: Vikipeedia

Vastuluureoperatsioon Trust (vene Операция «Трест») oli aastail 1923 kuni 1927 Nõukogude riiklike julgeolekuorganite (OGPU vastuluureosakonna) poolt läbiviidud valgekaartlaste, monarhistlike organisatsioonide ja välismaiste luureasutuste desinformeerimisoperatsioon, mille käigus OGPUga kaasatööle sunnitud isikud etendasid laiaulatuslikku nõukogudevastase vandenõuorganisatsiooni tegevust Nõukogude Venemaal. Nimetuse Trust sai operatsioon "vandenõulaste" vahel kokkulepitud kodeeritud kirjavahetusest, milles Venemaal tegutsevat variorganisatsiooni Keskvenemaa monarhitlikku organisatsiooni nimetati konspiratsiooni huvides Trustiks ning välismaist keskust LLoyd-iks.

Operatsiooni käigus õnnestus nõukogude andmetel finantseerida kogu nõukogude välisluure tegevust välisriikide luureorganitelt võltsitud luuredokumnetide müügist saadud materiaalsetest vahenditest. Samuti õnnestus luureoperatsiooni käigus meelitada Venemaale välisriikide aktiivsed luureagendid ja bolševike võimu vastased: Boriss Savinkov, Sidney Reilly, kes Nõukogude Liidus ka hukati.

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peale avaliku relvastatud võitluse lõppemist Venemaal Vene kodusõja käigus ning Anton Denikini ja Peter von Wrangelli juhitud Lõuna-Venemaa Relvajõudude evakueerimist Türgimaale Konstantinoopolisse, kujunes emigratsioonis olevast vene kogukonnast kaks erineva suunitlusega emigrastiooniliikumist.

  • Liberaalne ja kokkuleppeline liin, kes arvas, et nõukogude võimu hävitamine sõjalisel teel ei ole võimalik ja on vaja seda teha sisemise Venemaal alles jäänud oposistioonijõududega;
    • ettekujutuse aluseks oli Nõukogude Venemaal peale esmaseid revolutsioonilis muudatusi toimununud vana riigivalitsemissüsteemi taastamine ning ka ajutine NEPi majanduspoliitika ning emigrantide ajakirjanduses avaldatud kirjutised, mis kirjeldasid uut nõukogude süsteemi, kui ainult fasaadi ja juhtkonnavahetusega endise Venemaa eksistentsi jätkumist.
  • Monarhistlik liikumine, mille keskmeks oli suurvürst Nikolai Nikolajevitš ja mida toetasid sõjakad endise sõjaväelise taustaga Anton Denikin ja Peter von Wrangell ja Aleksandr Kutepov, kes pooldasid sõjalise intervventsiooni Venemaale välisriikide kaasamisega;

Nõukogude võimu algusaastatel, vaatamata Tšekaa poolt läbiviidud Punasele terrorile oli nõukogude võim pidevas kaitseseisundis sisemise opositsiooni ja välisriikide vastu. Nõukogude Venemaa oli sunnitud loobuma oma algsest permanentse maailmarevolutsiooni ideest ning piirduma "sotsialismi ülesehitsega ühes eraldi võetud riigis" ning pidama pidevat avalikku ja salajast võitlust Venemaalt emigreerunud ligi 2 000 000 "endise" ja vene emigrantlike organiatsioonidega, mis ühendasid ligi 20 000 aktiivset ning sõjalise kogemusega nõukogudevastast jõudu. Kuna aga peale esmase avaliku Nõukogude Venemaa vastase sõjategevuse ebaõnnestumist kujunes Euroopas ka Ameerika poolt Nõukogude Venemaa poliitiline ja majanduslik isolatsioon, siis muutus vaenutegevus osapoolte vahel varjatuks. Vana-Euroopa riigid, Ameerika Ühendriigid ja ka N. Vene piiririigid soovides saada ülevaadet toimuvast Nõukogude Venemaal ja hiljem NSV Liidus kasutasid ära vene emigrantide organisatsioone infokogumiseks Venemaal toimuva kohta.

Suurbritannia välisluureteenistus MI-6 läbi Rootsis paikneva luurekeskuse ning Tallinnas (Michaeljohn, Ross ja major Giffy), Helsinkis ja Riias asuvate Passikontrollibüroode ametnikud (British Passport Control Officer), toetasid ja finantseerisid läbi piiririikide - Soome, Eesti, Läti ning Prantsusmaa sõjavägede Kindralstaabi 2. osakond läbi Poola pidevat teabehanget Nõukogude Venemaal toimuva kohta.

Vandenõuorganisatsiooni tekkimine ja arendamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vastavalt Venemaa pressis avaldatud endise OGPU/NKVD/KGB pikajaalise töötaja Boriss Guzd andmetele[1] olevat vandenõuorganisatsiooni loomise aluseks olnud OGPU agentide poolt hangitud kiri, mille saatis Tallinnas välisriigi saatkonnas töötav vene päritolu Juri Artamonov, kes kirjeldas kirjas Berliini Vene monarhistliku organisatsiooni liikmele vürst Širinski-Šahmatovile oma kohtumisest Tallinnas endise Vene Kaubandusministeeriumi Tõeline riiginõuniku Aleksandr Jakuševiga, kes omakorda kirjeldas ennast, aktiivse nõukogudevastase organisatsiooni juhina.

Berliinis ja Pariisis asunud monarhistliku organisatsiooni liikme Kirill Širinski-Šahmatovi andmeil aga otsis A. Jakušev üles 1921. aasta sügisel Tallinnas Suurbritannia konsulaadis tõlgina töötava Juri Artamonovi ja ettekäändel hankida Artamonovi kunagistele tuttavatele Moskvas tarbeesemeid, lõi tutvuse, mille käigus esitas ka poliitilisi arvamusi nõukogude riigivalitsuskorra ning edasise võimaliku elukorralduse kohta Venemaal, kiites Artamonovi tuttava Širinski-Šahmatovi poolt Berliinis vene emigrantlikus lehes avaldatud artiklit (mis oli avaldatud kirjandusliku pseudonüümi all)[2].

Aleksandr Jakušev (Александр Александрович Якушев) oli sellel ajal juhtival kohal nõukogude teede rahvakomissariaadis ning vastutas, NSV Liidu viljaekspordi eest läände. Peale Jakuševi naasmist NSV Liitu ta peeti kinni ning ähvardustega (Помимо всего прочего, Якушев понимал, что у него семья), operatsioonis osalenud Boriss Guzdi andmetel[3]) ja sunniti kaastööle GPU vastuluureosakonnaga.

1922. aasta kevadel tuli Artmonovi juurde Tallinnas kuller Venemaalt, kelle poolt edastatud kirjas Jakušev pakkus edasist infovahetust ning pakkus sidekanalina välja eesti diplomaatilise posti kanalite ärakasutamist, mida Aramonov ka Eesti Sõjaministeeriumi (arvatavasti Sõjavägede Staabi II osakonna) kaasabil kasutas, eestipoolseks kontaktsikuks oli välisministeeriumi kuller Roman Birk.

GPU vastuluureosakonna ülema Artur Artuzovi juhendamisel, (kuid OGPU poolt vastuluuretöösse kaasatud Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu Sandarmikorpuse endise juhi Vladimir Džunkovski nõuannetel[4]) valiti Nõukogude Venemaale jäänud endistest keisririigi ametnikest ja kõrgematest sõjaväelastest variisikute grupp: endine vene keisriarmee jalaväekindral Andrei Zaiontškovski, endine vene keisriarmee kindralleitnant Nikolai Potapov, endine Vene Kaubandusministeeriumi Tõeline riiginõunik Aleksandr Jakušev, kuhu lisati ka endine punaarmeelane -17. diviisi ülem, GPU agent lätlane Eduard Opperput (Уппениньш Александр Оттович, Стауниц Эдуард Оттович) Rēzekne linnast ning nende näilise vandenõutegevuse legendeerimiseks loodi ettekujutus olematust Keskvenemaa monarhistlikust organisatsioonist ("Монархической организации Центральной России").

Edasise tööks organiseeris Artamonov Tallinnas Keskvenemaa monarhistlik organisatsiooni välismaa rakukese nr.1 (“ЗЯРМО № 1″ - заграничную ячейку Российской Монарх. Организации), ja rakukese nr 2. Berliinis ja nr. Pariisis.

Kirjavahetust peeti läbi Atamonovi naise töökoha saiapoe, hiljem aga kui Eesti poliitiline politsei avastas selle sidepidamisviisi, siis läbi kontaktaadressi Tallinnas "G. Krusestiernilt- hr. Birk'ile Lai tänav 32-2"

1922. aasta sügisel toimus monarhistlike organisatsioonide konverents ja pärast seda organiseeriti Venemaalt tulnud Jakuševi ning teiste vandenõulaste kõrgetasemeline 4-päevaline kokkusaamine Berliinis, kuhu kogunesid huvitatud monarhistlike (Nikolai Markov II) ja emigratsioonis viibivate valgekaartlike organisatsioonide esindajad (Serbiast Beliini saabunud kindral Peter von Wrangell õe/vennapoeg ja tema ihukaitsegrupi ülem Pjotr Arapov ja vastuluureülem Jevgeni Klimovitš. Nõupidamisel avaldatud positiivse esmamulje tulemusena lõi Jakušev ka kontakti Serbia vene emigratsiooni juhi kindral Wrangelli esindaja Aleksei von Lampe ja Prantsusmaal vene emigratsiooni esindava Kõrgema Moharhistliku Nõukoguga.

Nõupidamisel lepiti kokku ka kodeeritud kirjavahetuses, mida peeti kuni 1923. aasta augustini, millal Jakušev saabus jällegi Berliini uuele kokkusaamisele vandenõulastega.

Eesmärgid ja nende saavutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jakuševi (konspiratiivne nimi kirjavahetuses A. Fjodorov) ettekande kohaselt toimus 1922. aastal Venemaal bolševismi lagunemine ja otsitakse vahetust Leninile. Panus tehakse siseriikliku opositsiooni poole tehakse panus Georgi Pjatakovile, kui vene inimesele ja peamine - "äärmuslikule antibolševikule". Kommunistide režiim toetub armeele, mille tuumiku moodustavad "eriotstarbelised väed", kes asuvad Moskvas ja Petrogradis — "Zinovjevi juures". Moskva Kremlis asuvad aga "2 tuhat kursanti-janitšari". Orienteeruda tegevuses on vajalik antibolševistlikkele jõududele Punaarmees. Valge armee on "oma aja ära elanud". Üle ei tasu üle hinnata emigratsiooni osa võitluses nõukogudega. Nad ei ole seal "kodus Venemaal" enam kellelegi vajalikud. Mis aga puutub Kõrgemaasse monarhistlikku nõukogusse, siis antud viisi on ta oma mõtte kaotanud. On vaja uusi inimesi, kes orienteeruksid rohkem antibolševistlikule liikumisele Venemaal[5]. Vältida tuleb aga välismaist interventsiooni ning välja vahetada emigratsiooni juhtivisikud, kui Venemaale vastuvõetamatud ja emigratsioonile jääks võitluses teisejärguline, abistav roll.

Oma informatsiooniga NSV Liidus olematust nõukogudevastase opositsiooni olemasolust, suunas Jakušev emigratsiooni lõhenemisele, passiivsele tegevusele ning äraootavale seisukohale, mis võimaldas sellel ajal raskes olukorras oleval Nõukogude Liidul, tegeleda sisemiste raskustega ilma välisvaenlasteta.

Olles monarhistide poliitilise juhtkonna viinud äraootavale seisukohale jäi reaalset ohtu NSV Liidule kujutama ainult kindral Wrangelli poolt juhitavad endised sõjategevuse kogemusega valgekaartlased. Wrangell ja aktiivsed nõukogude võimu vastased endised sõjaväelased: kindralmajor Aleksei von Lampe, kindralleitnant Ivan Holmsen, kindral Nikolai Monkevitz Venemaa üldsõjalise liiduga ja VÜL Võitlusorganisatsiooni juht Aleksandr Kutepov (eelnevalt suurvürst Nikolai Nikolajevitši isikliku kantselei luure-informatsiooniteenistuse ülem), jätkasid siiski aktiivset terroristlikku ja diversioonitegevust NSV Liidu vastu piiririikidest ning Venemaale saadetavate üksikisikute kaudu.

1924. aasta kevadel toimus veel teinegi nn. Venemaa monarhistliku organisatsiooni "kongress", augustikuus 1924. aastal suundus emigrantlike organisatsioonide esindajana Nõukogude Venemaale kauaaegne nõukogude võimu vastane, terrorismipraktik ja esseeride Võitlusorganisatsiooni juht Boriss Savinkov, eesmärgiga saada ülevaade kohapealsest olukorrast Venemaal ning võimalusest alustada relvastatud võitlust nõukogude võimu vastu. 16. augustil 1924. aastal Savinkov koos kaaslastega vahistati Minski lähedal ning mõisteti propagandistlikul kohtuistungil juba 29. augustil 1924. aastal süüdi.

Next.svg Pikemalt artiklis Sündikaat-2

1925. aasta septembris suundus emigrantide seas autoriteetne Vassili Šulgin (endine Venemaa riigiduuma liige ja valgekaartliku liikumise ideoloog) illegaalselt Venemaale, et leida seal oma poeg, Šulgin viibis Jakuševi poolt pakutud kanalite kaudu Venemaal paar kuud ja naastes tagasi Pariisi, kirjutas oma reisist NSV Liitu positiivse raamatu, milles kirjeldas positiivseid muudatusi Venemaal ning peatsest bolševike võimu kukkumisest.

Next.svg Pikemalt artiklis mõjuagent

Operatsiooni lõppfaas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast esialgset emigrantlike organisatsioonide tegevuse pärssimist asusid variorganisatsiooni VMO liikmed meelitama NSV Liitu emigratsioonis olevaid aktiivseid nõukogude võimu vastaseid nende likvideerimiseks ning emigrantide organisatsioonide desorganiseerimiseks. Samuti omades juba head ülevaadet emigrantide ringkonda juhtfiguuride kohta, alustasid OGPU agendid nende füüsilist likvideerimist.

1927. aasta kevadel hakkasid emigrantlikes ajalehtedes ilmuma uudised NSV Liidus avastatud monarhistlikust vandenõust ja aprillis 1927. aastal avalikustas Operatsioonis Trust osalenud OGPU agent Eduard Opperput oma naistuttavale ja hiljem ka Läti vene emigrantlikus ajakirjanduses, et ta töötas nõukogude julgeolekuorganitele ning on aastast 1922. osalenud nõukogude vastuluure desinformatsioonioperatsioonis, mille eesmärk oli loodud variorganisatsiooni "Venemaa monarhistlik organisatsioon" abil võtta julgeolekuorganite kontrolli alla kogu välismaalt suunatud nõukogude võimu vastast tegevust organiseerivad emigrantlikud organisatsioonid.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]