Aleksandr Koltšak

Allikas: Vikipeedia
Aleksandr Koltšak

Aleksandr Vassiljevitš Koltšak (Александр Васильевич Колчак; 16. november 18747. veebruar 1920) oli Venemaa admiral, polaaruurija ning valgekaartlik väejuht Vene kodusõjas ja Venemaa ülemvalitseja aastatel 19181920.

Aleksandr Koltšak sündis sõjaväelase perekonnas. Tema isa teenis Venemaa keisririigi meresuurtükiväes, kus ta esindas mereministeeriumi Obuhhovi tehases valmistatud relvastuse vastuvõtjana. Pärast kindralmajori auastmes erruminekut töötas ta samas tehases edasi insenerina. Koltšakkide suguvõsa esiisa oli serbia päritolu Osmanite riigi väejuht Ilias Koltšak-paša (rumeenia Iliaş Colceag), kes oli Osmanite armee Moldaavia rinde juhataja. Hiljem Hotini kindluse komandörina teenides langes ta Vene feldmarssal von Münnichi kätte vangi. Pärast sõda asus Koltšak-paša elama Poola. Koltšak-paša järeltulijad asusid ümber Venemaale ning astusid vene õigeusku.

Haridusteed alustas Aleksandr Koltšak Merekadettide korpuses, mille lõpetas mitšmani auastmes. Koltšak suunati teenistusse mereväe ristlejatele Rjurik (крейсер «Рюрик») ja Kreiser (крейсер «Крейсер»), kus ta huvitus hüdrograafiast. 1898. aasta detsembris ülendati Koltšak leitnandiks.

Teadustegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eduard von Toll#Tolli viimane ekspeditsioon

Aastal 1900 kutsus parun Eduard von Toll Koltšaki osalema Keiserlik Peterburi Teaduste Akadeemia poolt organiseeritaval polaarekspeditsioonil.

21. juulil[viide?] 1900 väljus kuunar "Zarja" Peterburist, kust seilas Läänemere, Põhjamere ja Norra mere kaudu Taimõri poolsaare piirkonda. Ekspeditsioonil avastatud maa-aladest said Koltšaki järgi nime saar Kara meres ja üks poolsaar.

Ekspeditsiooni liikmed hülgasid jalgsi edasi liikudes jäävangi jäänud laeva. Toll, astronoom-magnetoloog Friedrich Seeberg ja veel kaks meest olid juba varem kelkudega läinud Uus-Siberi saartest põhjas asuvale Bennetti saarele. Nende päästmine osutus võimatuks ning Koltšak koos ülejäänutega suundusid Leena jõe suudmesse. Jakutski ja Irkutski kaudu jõudsid nad õnnelikult tagasi Peterburi, samas kui Tolli ja ta kaaslaste saatus jäi teadmatuks. Koltšak organiseeris 1903. aastal päästeekspeditsiooni, mille käigus leidis kaudselt kinnitust Tolli hukkumine.

Sõjaväetegevus Vene-Jaapani sõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastail 1904-1905 osales Koltšak miiniristlejal "Serditõi" Vene-Jaapani sõjas, kus langes Port Arturi kaitselahingutes jaapanlaste kätte vangi. Peale neljakuulisest sõjavangistusest vabanemist aitas ta taastada Venemaa laevastikku.

Pärast sõda teenis Koltšak Sõjamerejõudude kindralstaabis ning osales jäälõhkujate "Taimõr" ja "Vaigatš" tegevuses. Koltšak juhendas ka Beringi väina ja Dežnevi poolsaare kaardistamisekspeditsioone.

Esimene maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimese maailmasõja algusaastail teenis Koltšak 1913-1915 Venemaa Keisririigi Balti laevastikus Staabi Operatiivjaoskonna juhina; pärast seda aastatel 1915-1916 juhtis ta Balti laevastiku Miinilaevade divisjoni ning Riia lahe kaitset Saksa keisririigi laevastiku eest.

1916. aastal ülendati ta Venemaa noorimaks viitseadmiraliks ning Musta mere laevastiku ülemjuhatajaks, põhiülesandega abistada kindral Nikolai Judenitšit võitluses Kaukaasia rindel Osmanite impeeriumi vägedega.

Revolutsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1917. aasta Veebruarirevolutsiooni järel vandus Koltšak truudust uuele Venemaa Ajutisele Valitsusele. Pärast seda, kui Sevastoopoli Saadikute Nõukogu kõrvaldas Koltšaki Musta mere laevastiku juhtimisest, lahkus ta 6. juunil 1917.aastal Venemaalt. 1918. aasta jaanuaris siirdus Koltšak Suurbritannia vägede juurde Mesopotaamia rindele ning hiljem sõjaliseks nõuandjaks Ameerika Ühendriikidesse.

Venemaa kodusõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

1918. aasta 14. oktoobril naasis Koltšak Kaug-Ida kaudu Venemaale. Ta nõustus osalema Omskis moodustatud esseeride enamusega Pjotr Vologodski valitsuses (Direktooriumis), mille koosseis nimetas ta Venemaa ülemvalitsejaks, sõjaministriks ja relvajõudude kõrgemaks ülemjuhatajaks (Верховным Правителем и Верховным Главнокомандующим вооруженных сил).

18. novembril 1918 kukutasid kasakad sisevastuoludes vaevleva direktooriumi . Kõrgeim võim anti Koltšaki kätte. Esseeride vastuhakk detsembrikuus suruti veriselt maha.

Koltšak kehtestas sõjaväelise diktatuuri. Tema 100 000-mehelist armeed aitasid Briti sõjaväemissiooni/Briti Sõjaministeeriumi Vene osakonna juhi ja endise Suurbritannia sõjaväeatašee kindral Alfred Knoxi vahendusel varustada britid. Alguses oli Koltšak sõjaliselt edukas - vallutati Ufa, Kaasan, Samara, ja Perm. Koltšaki kontrollitav territoorium ulatus 300 000 ruutkilomeetrini, kus elas 7 miljonit inimest.

1919. aasta kevadel hakkas Koltšaki armee olukord halvenema: varustusliinid olid veninud pikaks, mehed olid väsinud ning suhted võimalike liitlastega viletsad. Punaarmee tõi piirkonda värskeid jõude. Suvel toimunud ränkades lahingutes vallutasid punased 1. juulil Permi ja 9. juunil Ufaa ning tungisid juulis üle Uuralite. 25. oktoobril vallutas Punaarmee Tobolski ja 30. oktoobril Petropavlovski. Kuigi Koltšaki hõrenevad väed suutsid sügiseni vastu panna, halvenesid suhted kohalikega. 14. novembril langes Omsk ja punased võtsid 50 tuhat meest vangi.

Koltšak taandus vaevaliselt Irkutski suunas, kus ta 27. detsembril Siberis nõukogudevastast sõjategevust pidava Tšehhoslovakkia korpuse poolt interneeriti. 4. jaanuaril 1920 teatas Koltšak tagasiastumisest Anton Denikini kasuks. 1920. aasta jaanuarikuu lõpul anti ta üle Irkutskis võimutsenud menševike-esseeride valitsusele, kes omakorda andsid Koltšaki välja 20. jaanuaril bolševike kubermangu revolutsioonikomiteele. Pärast 3 nädalat kestnud "eeluurimist" hukkasid enamlased 7. veebruaril 1920. aastal Koltšaki ühes Omski valitsuse Ministrite Nõukogu esimehe Viktor Pepeljajeviga Angara haru Ušakovka jõe ääres; nende surnukehad heideti jääauku.

Korralduse Koltšaki hukkamiseks andis Vene SFNV RKN esimees Vladimir Lenin Siberi Revolutsioonikomitee esimehele N.Smirnovile. Päras hukkamist kästi levitada informatsiooni, nagu oleks Koltšak hukatud kohalike võimude korraldusel vältimaks tema vabastamist Irkutskile pealetungivate Vladimir Kappeli vägede poolt.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksandr Koltšak oli abielus Sofia Fjodorovna Omirovaga, kellega tal oli kolm last. Mõlemad tütred surid lapseeas, poeg Rostislav põgenes koos emaga revolutsiooni järel Prantsusmaale.

Aleksandr Koltšaki uus armastus Anna Timirjova saatis teda Venemaa kodusõja ajal kuni Koltšaki tabamise ja hukkamiseni. Suur osa Timirjova edastistest elupäevadest möödusid GULAGi vanglates ja asumisel. 1960. aastal Timirjova rehabiliteeriti, ta suri 1975 aastal.

Aleksandr Koltšaki auks nimetas Eduard von Toll ühe saare Taimõri lahes. Koltšaki saar nimetati 1937. aastal ühe kuunar "Zarja" madruse järgi ümber Rastorgujevi saareks. 19. juulil 2005 saare ajalooline nimi taastati.[1]

Mats Traadi novell[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mats Traat on kirjutanud Koltšakist ja kodusõja sündmustest Siberis aastatel 1918–20 novelli "Võimu rist", mis ilmus 1995. aastal ajakirjas Looming, nr 10 (lk 1357–92). Novell sai 1996. aastal Tuglase novelliauhinna ning on hiljem taasilmunud Traadi kogumikes "Kartaago kiirrong" (Kupar, Tallinn 1998) ja "Sarviku armastus" (Argo, Tallinn 2007).

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]