Vasakpoolsete esseeride ülestõus

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt III Vene revolutsioon)

Vasakpoolsete esseeride ülestõus (6. juuli 191830. detsember 1922; ka juulirevolutsioon 1918, juulimäss ja Kolmas Vene revolutsioon) oli Nõukogude Venemaa sotsialistide koalitsioonivalitsuse ühe osa – esseeride partei võimuhaaramise katse, mis puhkes Moskvas V Ülevenemaalise Tööliste, Talupoegade, Punaarmeelaste ja Kasakate Saadikute Nõukogude Kongressi ajal. Sotsialistide-revolutsionääride poolse ülestõusu ajendiks oli bolševike poolt teostatud poliitika: Brest-Litovski rahulepingu sõlmimine Keskriikidega Brest-Litovskis, maal sundkorras teostatav kohustuslik toiduainete varumine ja vaestekomiteede moodustamine.

Krahv Wilhelm von Mirbach-Harff (1871–1918)

Ülestõus algussignaaliks oli 6. juulil esseeride partei ja Tšekaa liikme Jakov Bljumkini ja Nikolai Andrejevi poolt Saksa saadiku krahv Wilhelm von Mirbachi tapmine Moskvas. Hõivanud Trjohsvjatitelski (Bolšoi Vuzovski) põiktänava ümbruse, arreteerisid revolutsionäärid Feliks Dzeržinski jt. bolševikke ning tulistasid Kremli. Sama päeva õhtul ilmusid Tšistõje Prudõ ja Jauza bulvari rajooni relvastatud anarhistlikud Musta mere laevastiku madrused, mustkaartlaste ja revolutsiooniliste punaarmeelaste salgad. Nad peatasid autosid, otsisid läbi, võtsid ära relvad ja raha ning viisid need endisse vabrikant Morozovi üksikelamusse Trjohsvjatitelski põiktänavas, revolutsioonivägede ülemjuhataja Dmitri Ivanovitš Popovi staapi. Revolutsionäärid moodustasid rinde Jauzast kuni Tšistõje Prudõni. Ülestõusu lämmatamisel Moskvas oli tähtis osa Läti punastel kütivägedel.

Pärast ülestõusu mahasurumist Moskvas ja Volgal puhkes see ka maapiirkondades: Vologdas, Arzamassis, Muromis, Jaroslavlis, Veliki Ustjugis ja Rõbinskis, kus kukutati bolševike võim. Algas sõltumatute vabariikide ajastu, millest „mõne ümber võis ratsa sõites ühe päevaga ringi ära teha“.

Tõuse, rahvas!
Sotsiaal-vampiirid joovad teie verd!
Need, kes varem hüüdsid välja vabaduseks, vendluseks ja võrdsuseks, loovad kohutavat vägivalda!
Vangistatute mahalaskmine toimub nüüd ilma kohtuprotsessi ja uurimiseta ja isegi ilma nende “revolutsioonilise” tribunalita…
Bolševikud on hakanud monarhistideks…
Rahvas! Sandarmi saabas purustab kõik teie parimad tunded ja soovid…
Ei ole vaba sõna, ei vaba ajakirjandust, ei vaba majutamist. Kõikjal on ainult veri, oiged, pisarad ja vägivald…
Teie vaenlased koguvad nälga, et aidata endid oma võitluses teiega…
Tõuse siis üles, rahvas!
Hävita parasiidid, kes sind piinavad!
Hävita kõik, kes sind rõhuvad!
Looge oma õnne ise… ärge usaldage oma saatust kellelegi…
Tõuse, rahvas! loo anarhia ja kommuun!
Anarhistide Brjanski Föderatsioon, Vestnik Anarhii, 14. juuli 1918


Üle Iževski veeres üleüldine streigilaine, mille käigus formeeriti 30 000-line Iževski Rahvaarmee. Töölised esinesid nõudmistega lõpetada toiduandmise kohustus ja talupoegade vara konfiskeerimine. Punaarmee ebakindlus kasvas. Deserteerumine ja teenistusest kõrvalehoidmine ulatus 20 %, mõnes rajoonis isegi 90 %-ni. Ainuüksi Venemaa keskosa kubermangude metsades hulkus 250 000 relvastatud desertööri. Üks Tula talupoegadest koosnev jalaväebrigaad tõstis mässu Valgevenes, ühines kohalike ülestõusnud talupoegadega ja moodustas "Rahvavabariigi ilma kommunistide, mahalaskmiste ja röövideta".

26. juulil 1918 andis Lenin korralduse terrori laiendamiseks.

6. augustil algas Brjanskis Anarhistide Põhja Regionaalne Kongress. 11. augustil lõppes Anarhistide Põhja Regionaalne Kongress, mille resolutsioonid ilmusid Moskvas väljaandena “Brjanski linnas 6-st 11-nda augustini 1918. a. aset leidnud kongressi resolutsioonid” (“Rezoljucii s’’ezda imevšego mesto v gorode Brjanske s 6-go po 11-oe avgusta 1918 g.”).

25. augustil algas Moskvas Anarho-Sündikalistide I Ülevenemaaline Konverents, mille sihiks oli organiseerida jõud ja omandada ühine platvorm. Delegaadid ründasid bolševistlikku diktatuuri ja kiitsid heaks otsused, mis mõistsid hukka Lenini poliitilised ja majanduslikud programmid. Poliitilisest küljest nõudsid sündikalistid Sovnarkomi kohest kaotamist ning asendamist “vabade nõukogude” föderatsiooniga, mis oleks valitud otse vabrikutes ja külades, ilma et “poliitilistele tatraveskitele oleks tagatud sissepääs parteinimekirjade alusel ja [nõukogud] muutuksid jutu-poeks”. Konverents kiitis heaks sõjalise võitluse valgete vastu ning kutsus töölisi ja talupoegi üles relvastuma, et välja vahetada valitsev Punaarmee.

1920. aasta juulis tõstis komandör Sapožnikov oma väeosas mässu (2 700 punaarmeelast), mis haaras tohutud Volgamaa alad. Pärast Sapožnikovi hukkumist asus ülestõusu etteotsa Serov. Ülestõusnud tegutsesid aktiivselt 1922. aasta jaanuarini.

12. augustil 1920 algas SR Aleksandr Antonovi ülestõus, mis haaras kogu Tambovi kubermangu ja osa naaberpiirkondi. 40 000 töölist ja talupoega võttis relvad kätte. Tambovi ülestõusnute kongress kuulutas bolševike võimu kukutatuks ja nõudis Asutava Kogu uusi valimisi.

Detsembris 1920 tõstis teine punakomandör Vakulin mässu Donimaal. Pärast Vakulini surma oli tema järglasel Popovil 1921. aasta märtsiks võimas 6 000 mehest koosnev relvastatud ratsaväekoondis. 1921. aasta jaanuaris juhtis punane komandör Maslak oma Esimesest ratsaarmeest lahkulöönud brigaadi legendaarse talurahva juhi Nestor Mahno juurde.

1921. aasta jaanuaris puhkes ülestõus Lääne-Siberis, mis haaras 20 maakonda. 60 000 talumeest moodustas rahvaarmee, lõhkus kõik kommunikatsioonid ja vallutas mitmed linnad, kaasa arvatud Tobolski.

Ülestõus jõudis haripunktile 1921. aasta märtsis, kui üles tõusis Kroonlinna mereväebaas, pannes võimsalt mürisema sõjalaevade suurtükid. Lev Trotski märkis õigesti, et Kroonlinna madrus kasutas vestluses Leniniga ruupori asemel laevade raskekahurväge, et olla kuuldav. Lenin kuulis. Hirmu täis, tunnistas ta 1921. aasta märtsis: "Meil õnnestus vaevalt võimule püsima jääda." Hirm ja enesealalhoiuinstinkt ütlesid ette ainukese väljapääsu: uus majanduspoliitika (NEP).

Ülestõusu kronoloogia ja osad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]