Gruusia Demokraatlik Vabariik

Allikas: Vikipeedia

Gruusia Demokraatlik Vabariik (gruusia keeles საქართველოს დემოკრატიული რესპუბლიკა (Sakharthvelos Demokrathiuli Respublika)) oli Gruusia riik 26. maist 1918 kuni okupeerimiseni Punaarmee poolt 25. veebruaril 1921.

Vabariigi asutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Veebuaris 1917 toimus konverents Gruusia tuleviku kohta. Selle organiseeris professor Mihhail Tsereteli, Gruusia Komitee liige 1914–1918. Seal loodi rahvakogu: kolonel David Vatšnadze (valiti 1919 parlamendi liikmeks), kindral Joseb Gedevanišvili, Mihhail Tsereteli (1918–1920 Gruusia esindaja Norras) ja menševike juht Noe Žordania (1918–1921 valitsusjuht), Jevgeni Gegetškori (1917–1918 Transkaukaasia komissariaadi juht ja 1918–1921 välisminister) ja Meliton Kartsivadze (valiti 1919 parlamendi liikmeks). Nemad seadsid sihiks luua iseseisev Gruusia.

1917 taastati Gruusia Apostlik Autokefaalne Õigeusu Kirik.

Vabariigi juhid[muuda | redigeeri lähteteksti]

22. mail 1918 valiti uus rahvakogu(Asutav Kogu): Zurab Avališvili, Noe Žordania, Akaki Tšenkeli (menševik), Niko Nikoladze ja Petre Surguladze. Pärast seda koostas Avališvili deklaratsiooni iseseisvast Gruusia riigist. Selle kuulutas rahvakogu välja 26. mail 1918. aastal.

Esimese valitsuskoalitsiooni moodustasid menševikud, sotsföderaalid, Rahva-Demokraatlik Partei ja esseerid.

Esimese rahvakogu ehk Gruusia valitsuse juht oli Noe Ramišvili, 26. maist - 24. juunini 1918, pärast teda valiti valistusjuhiks Rahvakogu 3. istungil peaministriks Noe Žordania, kes tegutses valistusjuhina 24. juunist 1918 - 25. veebruarini 1921 aastal, so. ka pärast Nõukogude okupatsiooni algust ja valitsuse evakueerimist Batumisse kuni 17. märtsini 1921. aastal.

Valiti ka uus rahvakogu (Asutav Kogu) juht (eelmine oli Žordania): menševik Karlo Tšeidze. Aseesimeheks sai professor Ekvtime Takaišvili, üks Rahva-Demokraatliku Partei liidritest. Loodi mitmeparteisüsteem. Rahvakogus oli 130 liiget.

Vabariigi esimesed aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

1918-1920 möödus Gruusias rahulikult. 1919 valiti uus parlament. 1918 loodi armee, võeti vastu haridusseadus ja akt Abhaasia rahvakogu kohta ning riigikeeleks kuulutati gruusia keel. 1919 võeti vastu kodanikuseadus. 1920 sõlmiti Venemaa ja Gruusia vahel rahu, mille kohaselt legaliseeriti Gruusia bolševikud.

Gruusia Demokraatlikku Vabariiki tunnustasid de jure Rumeenia (1919), Argentiina (1920), Saksamaa (1918), Türgi (1918), Belgia (1919), Suurbritannia (1921), Prantsusmaa (1921), Jaapan (1921), Itaalia (1921), Poola (1920), Tšehhoslovakkia (1920), Venemaa (1920) ja Antant (27. jaanuaril 1921).

21. veebruaril 1921 kinnitas parlament Gruusia DV põhiseaduse.

Nõukogude Venemaa invasioon ja Gruusia vallutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1919-1920 toimus Vene kodusõjas murrang: bolševikud haarasid initsiatiivi. Veebuaris 1921 toimus vene invasioon Suhhumisse, sealt Batumisse ja Tbilisisse. 25. veebruaril langes Tbilisi ja valitsus läks eksiili kus valitsus tegi tööd kuni 1954 aastani. Moodustati Gruusia NSV, mis liideti Taga-Kaukaasia SFNVsse. Ametlikult Gruusia ei kapituleerunud.

1924. aastani jätkus sissisõda kindralite Kote Abhazi ja Nestor Gardaphadze ning koloneli Kakutsa Tšolokašvili juhtimisel.1924 toimus väike mäss mis kohe summutati

Gruusia iseseisvuse taasatamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1990 võitsid Gruusia NSV Ülemnõukogu valimised Zviad Gamsahhurdia toetajad. Nad hakkasid koostama Gruusia kodanike nimestikke. Taasloodi Gruusia Komitee, mille juhiks sai Zviad Gamsahhurdia. 9. aprillil 1991 andis komitee ülemnõukogule loa taastada Gruusia Demokraatlik Vabariik ja samal päeval seda tehtigi.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]