Saksa okupatsiooni aegsed kinnipidamisasutused Eestis

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Saksa okupatsiooni aegsed kinnipidamisasutused Eestis on ülevaade Saksa okupatsiooni ajal aastatel 1941–1944 Eestis tegutsenud kinnipidamisasutustest.

Aastatel 1941–1944 tegutsesid Eesti territooriumil erineva alluvuse ja eesmärgiga kinnipidamisasutused:

Kinnipidamisasutuste moodustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Punaarmee ja Nõukogude asutuste taganemist Venemaale moodustasid 1941. aasta suvel-sügisel Saksa sõjaväevõimud ja taastatud Eesti kohalikud võimuorganid Eestisse jäänud Punaarmee sõjavangide, Nõukogude paramilitaarsete hävituspataljonide liikmete ja aastatel 1940–1941 Nõukogude võimuga koostööd teinud isikute kinnipidamiseks ajutised kinnipidamislaagrid. Näiteks Narva piirkonnas langes vangi umbes 6000 punaarmeelast, Tallinna ja Paldiski piirkonnas umbes 11 500 Nõukogude sõjaväelast.

Kuna võimu- ja sisejulgeolekusüsteem moodustus kodanikualgatuse korras ilma keskse juhtimiseta ja regulatsioonita, siis toimus Nõukogude võimu kaastööliste ning kommunistlike aktivistide kinnipidamine ja ajutistesse kinnipidamiskohtadesse paigutamine Lõuna-Eestis improviseeritud korras ja selleks kasutati kohandatud ruume. Alles 20. detsembril 1941 kuulutati välja amnestia poliitvangidele ning vabastati veresüüd mitte omavad Nõukogude võimuga aktiivset kaastööd teinud isikud.

Kinnipidamiskohad 1941. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

1941. aasta sügisel lõid Saksa sõjaväevõimud vangistatute kinnipidamiseks Eestis vangilaagrite võrgustiku.

Muudatused 1942. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

1942. aasta kevadel alustati Eestis tegutsevate sisejulgeolekuasutuste reorganiseerimist. Martin Sandbergeri juhitud Saksa Julgeolekupolitsei ja SD operatiivgrupi Einsatzgruppe A ja Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Politsei ja Omakaitse Valitsusle allunud poliitilise politsei ja kriminaalpolitsei allüksustest moodustati Julgeolekupolitsei ja SD Eestis, millele allutati ka poliitilistes süütegudes süüdistatavate kinnipidamisasutused.

Kinnipidamiskohad 1942. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

1942. aasta suvel moodustati Eesti Julgeolekupolitsei ja SD ning selle alluvuses kolm suurt töö- ja kasvatuslaagrit (Tallinn, Murru, Tartu) ning 1942. aasta septembris ka Jägala TKL, mis toimisid kõrvuti 14 vangimajaga maakonnakeskustes.

Piirkondlikud vangimajad[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Omavalitsuse Kohtudirektooriumi Vanglate Valitsusele allunud:

Muudatused 1943. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

1943. aastal formeeriti SS-i Majanduse ja Halduse Peaameti alluvuses ja Allgemeine SS-i valvatav Vaivara koonduslaager (ülem Hans Aumeier), millele allus tegevusaja jooksul üle 20 laagripunkti – Kloogast Pankjavitsani. Vaivara koonduslaager oli esmajoones vastuvõtu- ja jaotuslaager, kuhu saabunud kinnipeetud "sorteeriti" ja jaotati edasi all-laagritesse ja Vaivara koonduslaagrivõrgustikust toimus pidevalt kinnipeetavate transportimine teistesse koonduslaagritesseStutthofi Danzigi lähedal, Buchenwaldi, Ravensbrücki, Sachsenhausenisse.

Koonduslaagrid aastatel 1943–1944[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjavangilaagrid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saksa sõjavangilaagrid Eestis.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]