Keskvangla

Allikas: Vikipeedia
Keskvangla makett
Vangikong

Tallinna Keskvangla (rahvapäraselt Patarei vangla või lihtsalt Patarei) on Tallinna lahe ääres asuv ehitisekompleks, mida kasutati aastatel 1920–2005 vanglana. Kompleks asub Tallinnas Kalamaja asumis aadressil Kalaranna 28/ Vesilennuki 2 ja 4.

Kompleksi põhiosa oli algselt kindlusehitis (Kalaranna fort). 19. sajandi I poolel ehitati fort täielikult ümber (esimene teadaolev projekt 1820, valmis põhiosas 1840). Pärast 1864. aastat ehitati kompleks aastate jooksul ümber maaväe kasarmulinnakuks.

Kompleksi põhiosa on alates 13. maist 1997 Eesti Vabariigi kultuurimälestis nr 8485.[1]

Patarei Prison, Tallinn.jpg
Vangla loodeots 2014 a

Tallinna Keskvangimaja asutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kasarmukompleks oli Vabadussõja ajal kasutusel ka sõjaväehaiglana. 1920. aastal ehitati see ümber vanglaks ja seal avati Keskvangimaja, mis allus Kohtuministeeriumi Vangimajade Peavalitsusele, 1929. aastast Vangimajade valitsusele ja 1938. aastast Vangimajade talitusele.

Pärast raskemate süütegude eest süüdimõistvat kohtuotsust asusid kinnipeetud kas Tallinna karistusvanglas Tartu maanteel, Vene tänava eeluurimisvanglas (kuni 1928. aastani) või maakondlikes vangimajades. Siis etapeeriti süüdimõistetu Tallinna Keskvangimajja.

Ümberehitused keskvangimajas[muuda | muuda lähteteksti]

1925.–1926. aastal tehti vanglas ümberehitusi ning ehitati vangla 5. ja 6. osakond, kuhu paigutati 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatsest osavõtnud ja kommunistliku õõnestustegevuse eest pikaks ajaks vangistatud.

Next.svg Pikemalt artiklis Eestimaa Kommunistlik Partei#NSV Liidust suunatud kommunistliku tegevusega seotud sündmused Eestis.

Üksikkambrihoone[muuda | muuda lähteteksti]

1931. aastal projekteeriti (insener Arnold Ahman) ning 1932. aastal valmis kaguküljel juurdeehitisena hoone, kus oli 48 üksikkambrit ning 7 kartseriruumi.

Hiljem oli selle hoone nimi 3. korpus. Siin hoiti kinni eluaegse vabaduskaotusega süüdimõistetuid ja pärast 1936. aastal väidetavalt riigipööret ette valmistanud vapside juhid.

Sidehoone[muuda | muuda lähteteksti]

1933. aastal projekteeriti (insener Arnold Ahman) ning 1934. aastal valmis flešitiibade vahel juurdeehitisena hoone, mis võeti kasutusele jaanuaris 1935.[2]

Hoones oli kolm korrust ning kahel ülemisel korrusel kokku 56 vangikambrit: kuni 6-inimeselistes kambrites oli kokku 240 vangikohta ning kuni 8-inimeselistes kambrites kokku 128 vangikohta. Esimesel korrusel oli trükikoda, rätsepatöökoda jms.

Hiljem vanglakorralduses oli selle hoone nimi 2. korpus.

Next.svg Pikemalt artiklis Keskvangla sidehoone.
The Patarei prison in Tallinn 11.jpg

Üldvangla nr 1[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941).

1940. aasta juunipöörde ajal nõudsid meeleavaldajad Punaarmee soomusmasinate toel keskvangimajas asuvate poliitvangide vabastamist. Pärast kohtuministriga konsulteerimist vanglaülem vabastas vanglast 30 kinnipeetavat.

Vanglast vabastati: Artemi Antonov, Viktor Andrejev, Aleksei Dimitrijev, Aleksander Eilender, Peeter Jakovlev, Aleksei Jemeljanov, Boris Krupenin, Kristjan Kukk, Richard Kuurits, Vladimir Lepik, Rudolf Liivoja, Nikolai Luts, Leho Maisel, Andrei Minin, Ivan Minin, Alfred Sein, Kristjan Seaver, Julius Sarv, Gustav Pilve, Aleksander Mui, Nikolai Vojennõi, Nikolai Trankmann, Mihhail Skvorov, Mihhail Rogov, Aleksander Petrikov, Adolf Polisinski, Ferdinand Narusberg. Endised vangid paigutati Kuld Lõvi võõrastemajja[3].

Pärast Eesti okupeerimise järgset Eesti sisejulgeoleku ja kinnipidamiskohtade süsteemi reorganiseerimist ning NSV Liidu SARKi eeskujul korraldamist allutati keskvangla Eesti NSV SARKi Vanglate osakonnale ning keskvangla nimetati Eesti NSV SARKi Türmiks nr 1 ja selle eestikeelse vastena kasutati nimetust Üldvangimaja nr 1. Eesti NSV SARKi Türmi nr 1 ülemaks määrati Viktor Feigin. Maakondlikud vanglad nummerdati vastavalt vangla nr 2 (Tallinna vangla, Tartu maanteel); vangla nr 3 (Tartu vangla); vangla nr 4 (Paide vangla); vangla nr 5 (Rakvere vangla); vangla nr 6 (Pärnu vangla); vangla nr 7 (Viljandi vangla); vangla nr 8 (Kuressaare vangla); vangla nr 9 (Valga vangla); vangla nr 10 (Võru vangla); vangla nr 11 (Narva vangla); vangla nr 12 (Haapsalu vangla) ja senine Harku vangla nimetati Parandusliku Töö Kolooniaks nr 1.

Lisaks ametlikele vanglatele kasutati ajutiste kinnipidamiskohtadena Tallinnas Pärnu maanteel asunud Tallinna Miilitsavalitsuse arestimaja ja Pagari tänava keldris asunud Pagari tänava Riikliku Julgeoleku Valitsuse/Rahvakomissariaadi sisevanglat.

Vanglas peeti vahistatud "eeluurimisaluseid" ja süüdimõistetuid isoleeritult. Pärast nõukogude sõjatribunalide poolt süüdimõistmist, üldjuhul Vene SFNV KrK § 58 alusel, ja vabaduskaotusega karistamist etapeeriti süüdimõistetud edasi Nõukogude Liitu, sest üle kolme aasta karistatud saadeti NSV Liidus asuvaisse vanglaisse. Tribunali otsusega surma mõistetuid hukati erinevates kinnipidamiskohtades.

Next.svg Pikemalt artiklis Inimsusevastased kuriteod ja Nõukogude okupatsioon Eestis 1940–1941#Repressiivasutused Tallinnas ja Eestis.

Tallinna Keskvangla ja Tallinna TKL nr 1[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa okupatsiooni ajal aastatel 1941–1944 asus Keskvanglas kinnipidamisasutus – Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Vanglate Valitsuse Tallinna Keskvangla ja Julgeolekupolitsei ja SD Tallinna Töö- ja Kasvatuslaager nr 1.

Tallinna keskvanglat hakkas Saksa okupatsioonivõim kasutama kinnipidamiskohana kohe pärast Tallinna hõivamist, s.o 28. septembril 1941.

1942. aasta kevadel reorganiseeris Saksa okupatsioonivõim Eestis tegutsevad sisejulgeolekuasutused. Martin Sandbergeri juhitud Saksa Julgeolekupolitsei ja SD operatiivgrupi Einsatzgruppe A ja Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Politsei ja Omakaitse Valitsusele allunud poliitilise politsei ja kriminaalpolitsei allüksustest moodustati Julgeolekupolitsei ja SD Eestis, kellele allutati ka poliitilistes süütegudes süüdistatavate kinnipidamisasutused, sh ka Tallinna Keskvangla.

29. juulil 1942 nimetati keskvangla Tallinna Töö- ja Kasvatuslaagriks nr 1 (Tallinna TKL nr 1) ning TKL allus Eesti Julgeolekupolitseile ja SD-le ja hiljem otse Julgeolekupolitsei ja SD ülemale Bernhard Baatzile.

1944. aastal puhkes Keskvanglas nakkusepideemia, milles süüdistati kommunistliku tegevuse pärast töölaagrisse paigutatud kinnipeetavaid (Johannes Allessar (sünd. 1902), Vassili Lepij (1906), Eduard Meister (1902) ja Arvo Otssalu (1894)), kes selle süüdistuse alusel hukati Julgeolekupolitsei ja SD komandöri otsusega Tallinna töö- ja kasvatuslaagris 17. juulil poomise läbi. "Need kommunistid soodustasid roimarlikul viisil laagris, mis oli tähnilise soojatõve tõttu karantiini all, taudi levimist seega, et nad haigestunud karistusaluseilt korjasid täisid ja neid teistele karistusalustele ja valvemeeskonnale heitsid või pabertorukeste abil teistesse kambritesse puhusid. See takistas võimude poolt taudi vastu tarvitusele võetud abinõude mõju ja soodustas haigusjuhtumite arvu suurenemist."[4]

1944. aastal toodi Tallinna keskvanglasse umbes pooled 878 juudi mehest, kes 1944. aasta mais Prantsusmaalt küüditati ja lõpuks Ida-Euroopasse jõudsid[5]. Osa neist lasti maha Leedus. Osa Keskvanglasse paigutatud prantsuse juute lasti maha Tallinna lähedal[6].

Next.svg Pikemalt artiklis Vastupanuliikumine okupeeritud Eestis 1941–1944.
Next.svg Pikemalt artiklis Saksa okupatsiooni aegsed kinnipidamisasutused Eestis.
Next.svg Pikemalt artiklis Inimsusevastased kuriteod ja Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944).
Next.svg Pikemalt artiklis Saksa sõjavangilaagrid Eestis.

Eeluurimisvangla nr 1[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti NSV perioodil kandis Patarei vangla aastatel 1946–1958 nimetust Eesti NSV Siseministeeriumi Vangla nr 1 ja Eesti NSV perioodi lõpu poole Eeluurimisisolaator nr 1 (СИЗО, Sledstvennõi izoljator).

Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991).
Next.svg Pikemalt artiklis Vastupanutegevus ENSVs.
Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude sõjavangilaagrid Eestis.
Next.svg Pikemalt artiklis Eesti NSV Siseministeerium.

Pärast vanglat[muuda | muuda lähteteksti]

27. detsembril 2002 lõpetas vangla ametlikult oma 82-aastase tegevuse Keskvanglana. 2002. aastal valmis Tartus uus vangla ja enamik halbades tingimustes vange viidi Keskvanglast teistesse vanglatesse. Vangla haigla, majandussalk jms üksusi asus endises Keskvanglas kuni 2005. aastani.

25. märtsil 2003 langetas võimult lahkuv valitsus põhimõttelise otsuse, et endise Keskvangla saab enda käsutusse Eesti Kunstiakadeemia.[7] 2005. aastal otsustas Haridus- ja Teadusministeerium, et endise Keskvangla restaureerimine ja kunstiakadeemiana ülalpidamine on liiga kulukas ning edaspidi seda ühe võimaliku variandina ei arvestata. [8]

Endistes vangalaruumides hakkas ekskursioone korraldama SA Virumaa Muuseumid ja tegi seda seni, kuni 2005 leiti ruumidest ülimürgiseid hallitusseeni.[9] 2006. aastal renditi hooned Meremuuseumi ja Okupatsioonide Muuseumi ühisele projektifirmale OÜ Bellhouse, kes hakkas seal uuesti korraldama ekskursioone.[10]

2008. augustis kuulutas Riigi Kinnisvara AS välja endise Keskvangla kinnistu aadressil Kalaranna 2 ja Kalaranna 2a võõrandamise avaliku kirjaliku enampakkumise teel ühise alghinnaga 100 miljonit krooni.[11] Kuid keegi ei soovinud osta endist vanglat sellise hinnaga.[12] 2009. aastal pandi kinnistu 40 miljoni krooniga uuesti müüki.[13]

Vanglaülemad[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

2010. aasta 2. juunil avati Keskvangla sissepääsu juures 1944. aastal Prantsusmaalt Saksa okupatsioonivõimude poolt Eestisse Keskvanglasse saadetud 73 Prantsusmaa juudile mälestusmärk “Konvoi 73”.[15]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Mälestised • 8485 Kaitsekasarm, 1829–1840
  2. "Keskvangla lammutatakse. Asemele püstitatakse uus 7-kordne vanglahoone". Kaja nr 36, 11. veebruar 1935. Lk 1
  3. "Vabastati 27 poliitilist vangi"
  4. "Eesti Sõna" nr. 166, 19. juulil 1944
  5. Meelis Maripuu, Teise maailmasõja aegse juudivastase poliitika ellurakendamine Eestis, lk40
  6. THE CONVOY 73
  7. Patarei vangla ümberehitus Eesti Kunstiakadeemiaks Diplomitöö. Liis Sagadi. 2003
  8. Kunstiakadeemiat Patarei vanglasse ei tule, 4. august 2005
  9. Patarei vanglas eriti mürgine seen 26. oktoober 2005
  10. Patarei mürgiseimad ruumid pandi luku taha, 16. august 2006
  11. Patarei merekindlus ootab ostjaid Postimees 01.09.2008
  12. Patarei merekindluse müük kukkus läbi 10.10.2008
  13. [http://www.ehitusuudised.net/Default.aspx?ArticleID=fb92d388-c113-431b-91a6-4b8cbf554576 Patarei vanglat üritati 40 miljoni kroonise alghinnaga müüa ka 2009. aastal, ent tulutult. Nüüd on vangla uuesti müügis 3 miljoni eurose alghinnaga (2012 mai)
  14. Risto Berendson, Vanglakaristus tõstab allilmas mainet, Eesti Päevaleht, 19. aprill 1999
  15. Suursaadiku kõne Konvoiga 73 deporteeritutele pühendatud mälestuskivi avamistseremoonial, 2. juunil 2010, www.ambafrance-ee.org, 2. juuni 2010

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]