Tartu koonduslaager

Allikas: Vikipeedia

Tartu koonduslaager oli 1941. aastal Omakaitse poolt rajatud koonduslaager Tartus. Alguses asus laager Näituse tänava näituseväljakul, alates 27.augustist 1941 kuni lõpuni endistes Kuperjanovi kasarmutes Kastani tänav 175. Talvel 1943/44 asus Ülenurmel erilaager juutidele.

14. juulil 1941 määras major Friedrich Kurg Tartu koonduslaagri ülema ametikohale Eesti sõjaväe ohvitseri kapten Juhan Jüriste[1][2]. Augustist sai Jüriste asemele Roland Lepik, septembris Karl Linnas.

„Siis käisin oma sõpra, kellega koos olin omal ajal Rakveres õpetajaks olles, arhitekt Matteust, üles otsimas. Leidsin teda linnavalitsuses ja kuulsin, mis vahepeal sündinud, ka seda, et Näituseväljakul oli suur koonduslaager korraldatud ning läksin temaga seda külastama. Seal lahtise taeva all oli sadu inimesi ja nagu ise hiljem kogesin, kasutasid sel ajal paljud juhust valekaebuste ja pealekaebuste esitamiseks oma isiklike vaenlaste vahistada laskmiseks, millest nii mõnigi sattus süütult surma.“

Hjalmar Mäe mälestustest[3]

Nõukogude allikatel põhinevad väited Tartu koonduslaagri kohta[muuda | muuda lähteteksti]

Tartumaal olevat Saksa okupatsiooni ajal tapetud 12 836 inimest[viide?]. Põhiline osa neist mõrvadest sooritati Tartu koonduslaagris, mis rajati enne, kui Wehrmacht Tartu vallutas. Eestlased ehitasid selle laagri Näituse väljakule ning hakkasid sinna tooma poliitilisi vastaseid, kellega nad kavatsesid arved õiendada.

Pärast seda, kui kogu Eesti oli Nõukogude okupatsioonist vabastatud, muudeti Tartu koonduslaager Eesti kõige suuremaks hävituslaagriks. Jüriste asemel sai laagri ülemaks Karl Linnas, Jüriste aga asus valveteenistust juhtima. Septembris 1941 viidi koonduslaager Näituse väljakult vanade Kuperjanovi jalaväepataljoni sõjaväekasarmute piirkonda Kastani tänava lähedal.[4]

Selleks et ilma kohtumõistmiseta õiendada arved poliitiliste vastastega, loodi Tartu koonduslaagris eriline karistusorgan: Eriosakond, mis komplekteeriti Eesti politseinikest, kes koos laagri juhtkonnaga organiseerisid massimõrvu.[viide?] Laagri Eriosakonna ülemaks oli algul Roland Lepik, hiljem sai selleks Artur Paal. Lepik, Ervin Viks ja Paal juhtisid juurdlust, määrasid kindlaks karistusmäära, koostasid hävitamisele kuuluvate vangide nimekirju ja organiseerisid koos koonduslaagri juhtkonnaga nende toimetamist mahalaskmisele. Nad kuulasid isiklikult üle arreteerituid.[5]

„Tartu koonduslaagri juures oli nõndanimetatud Eriosakond. Eriosakonnas kuulati üle koonduslaagri vange. Ma nägin korduvalt, kui käisin Eriosakonnas, kuidas need ülekuulamised toimusid. Minu juuresolekul peksis Lepik ülekuulatavat vangi, teinekord aga nägin, kuidas vangi peksis Ervin Viks. Niisugusel viisil uurisid asja Eriosakonna töötajad, kes ka otsustasid koonduslaagri vangide saatuse... Esialgu, kui laager asus Näituse väljakul, otsustasid Eriosakonna ametnikud koonduslaagri vangide saatust üksinda. See oli täielik omavoli, sest mitte mingisuguseid kohtuorganeid ei eksisteerinud. Spetsiaalse poliitiliste vangide hävitamise organi eesotsas asus südametu inimene, kõrilõikaja Roland Lepik, Isamaaliidu Tartu osakonna sekretär... Mõned ohvitserid ja ametnikud Eriosakonnast sõitsid tihti välja tankitõrjekraavi äärde ja võtsid osa inimeste massilisest hävitamisest.[6]

Tartu koonduslaagri korrapidajaohvitser Hans Laats

„Eriosakond oli koonduslaagri vahetuks karistusorganiks. Ta toimetas juurdlust koonduslaagri vahialuste üle ja otsustas nende saatuse. Eriosakonnas oli viiest-kuuest inimesest koosnev uurijate grupp eesotsas Ervin Viksiga. Viksi tegevusest nähtus, et oma ametiseisundi poolest oli ta pärast Roland Lepikut teine inimene koonduslaagris. Viks kuulas vahialuseid üle kantselei ruumis minu juuresolekul. Arreteeritud, keda süüdistati tõsisemates tegudes, kuulas Viks üle Lepiku kabinetis, mõnikord koos tema endaga. Olemasolevate materjalide alusel koostas Viks arreteeritute suhtes arvamuse ja määras kindlaks karistuse. Niisugused arvamused kujutasid endast vastavate lahtritega nimekirju, kus oli väga lühidalt ära tähendatud süüdistuse sisu ja ettepandav karistusmäär... Oli juhtumeid, kui Viks koostas kantseleis minu juuresolekul arvamusi vangide süüasjus... Nägin ka Ervin Viksi koostatud valmis dokumenti, mis oli mõeldud sakslastele saatmiseks. Ma nägin, et kõigi selles dokumendis loetletud isikute suhtes oli tehtud üks karistusettepanek – surmanuhtlus.“

V. Rajalo[7]

Pärast Viksi üleviimist Tallinna, asus koonduslaagris tema kohale politseinik Boris Juht.[8]

Koonduslaagris peeti kinni arreteeritud kommuniste, riigiasutuste ja -ettevõtete töötajaid, uusmaasaajaid, sõjavange, juute ja mustlasi. Massilised mahalaskmised algasid juba enne laagri loomist Näituse väljakul, hiljem valiti hukkamispaigaks Jalaka liini – 1941. aasta suvel kindlustustööde ajal kaevatud tankitõrjekraavi Riia maantee ääres, nelja kilomeetri kaugusel Tartust. Surmale määratud inimesed toodi hukkamispaika 30–40 inimese kaupa autobusside ja veoautodega. Koonduslaagrist mahalaskmispaika toomise ajal olid arreteeritud relvastatud valvurite, Omakaitse liikmete ja politseinike, kes olid ka mahalaskjateks, tugevdatud valve all.[9]

Omakaitse liikmed ja Eesti politseiametnikud saatsid Tartu koonduslaagrisse ka rauku, mitmesuguses vanuses lapsi, haigeid ja haavatuid. Neid inimesi veeti koos teiste vahialustega Jüriste, Linnase ja Viksi juhtimisel koonduslaagrist tankitõrjekraavi äärde ja lasti seal maha. Selle kraavi ääres lasti maha ka inimesi, kes olid toodud Tartu koonduslaagrisse teistest maakondadest.[10]

Et varjata koonduslaagri vangide eest inimeste massilist hävitamist, võttis koonduslaagri juhtkond tarvitusele eriabinõud. Inimeste mahalaskmisele saatmise ajal ajasid valvurid teised vangid barakkidesse ja sundisid neid põrandale pikali heitma, et nad ei saaks aknast välja vaadata.[10]

„Koonduslaagris teenis valvurina Evald Eelmets, keda ma tundsin, kuna elasime Tartus ühes majas. Umbes kaks kuud pärast seda, kui mind paigutati koonduslaagrisse, oli mitu juhtumit, kus vangide mahalaskmistelt tulnud Eelmets oli sedavõrd purjus, et seisis vaevalt jalul. Ta tuli barakki ja viis mu kööki. Näidates seal oma veriseid käsi ja sinelit, rääkis Eelmets mulle, et tappis noori kukkesid. Seejuures käskis ta enda kätele vett kallata, et saaks neilt vere maha pesta. Pärast seda sundis Eelmets mind pesema verd oma sinelilt. Eelmetsa sinelil oli mitu erineva suurusega värsket vereplekki, mis mul tuli maha pesta. Mulle oli selge, et Eelmets võttis osa inimeste mahalaskmisest ja, olles pealaest kuni jalatallani inimverega määritud, sundis mind endalt verd maha pesema...“

M. Afanasjev[7]

M. Afanasjevi versioon on kirjas nõukogude ajal üllitatud raamatus haakristi teenrid. Samuti võib täielikult kahtluse alla väite, et käed ja sinel verised olid mahalasknine toimunud ju püssidest. Teada on fakt, et M. Afanasjev elas Eelmetsa perega samas majas ja tahtis nende korterit omale saada ja selleks kaebas NKVD le Evald Eelmetsa peale. Esimesel ülekuulamisel lõi NKVD uurija Evald Eelmetsa esihambad kirjapressiga sisse ja ütles et kui ülestunnistusele, mis oli kokku soperdatud alla ei kirjuta saadetakse ka pere siberisse. Lõpuks nõukogude võim rehabiliteeris 1966 aastal Evald Eelmetsa täielikult. Paraku selleks ajaks oli ta veetnud 18 aastat siberi vangilaagrites.

Tartu elanike hirmutamiseks korraldas koonduslaagri juhtkond avalikke hukkamisi. 22. augustil 1941 poos välisandarmeeria ("ketikoer") Aleksander Ivanson-Tasso, kes teenis Saksa Julgeolekupolitsei ja SD välisandarmeerias, raudteesilla juures üles Lembit Tummi, kelle nimi esineb Saksa julgeolekupolitsei otsusega karistatud isikute nimekirjas ja ka raamatus "Eesti rahvastikukaotused II/1. Saksa okupatsioon 1941–44", Tartu, 2002. Toimikus sisalduvad järgmised andmed: Tummi, Lembit, Gustavi p. Sünd. 26.07.1911 Venemaal. Hukatud 22.08.1941. Süüdistus: Terrorist. Saadeti tagalasse sildu ja telefoniliine lõhkuma ning joogivett mürgitama. Aleksander Ivanson-Tasso tavatses hiljem ka lapsi õpetada sellise näitega: "Ära tee pätti, ole korralik, või tahad, et sinust kasvaks samasugune pätt, kes poodi Tartu veetorni vee mürgitamise eest Raudteesilla juurde ülesse." Selle kuriteo organiseerija oli Juhan Jüriste.[11]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]