Mine sisu juurde

Ereda koonduslaager

Allikas: Vikipeedia
2005. aastal püstitatud mälestusmärk Ereda koonduslaagris viibinud vangidele. tagaplaanil on 1967. aasta mälestusmärk.

Ereda koonduslaager oli okupeeritud Eestis asunud Saksa koonduslaager, mis paiknes Vaivarast 40 km ja Kohtla-Järvest 10 km kaugusel. See oli ühtlasi üks esimesi Vaivara laagrivõrgustikku ehitatud koonduslaagreid. Laager töötas SS-i Majanduse ja Halduse Peaameti (saksa keeles SS-Wirtschafts-Verwaltungshauptamt) alluvuses.

Laagri vangide ülesanne oli varustada tööjõuga Saksa kontserni Kontinental Öl AG alluvuses olevat Kirde-Eesti põlevkivitööstust, kus toodeti mootoriõli ja bensiini. Alates ajast, mil Suur-Saksamaa väed olid taganenud Kaspia mere äärsetest naftatööstuse piirkondadest, oli okupeeritud Eestis bensiini ja õli tootmise tähtsus suurenenud. Laagris korraldasid valvet eestlastest ja venelastest politseipataljonid ning organisatsiooni Organisation Todt (OT) juhtimise all töötanud sakslased.[1][2]

Algselt oli laager vaid ajutine ning oktoobris 1943 toimetati sinna 245 vangi. Novembriks oli vange 630 ning nende ülesanne oli ehitada 10 kilomeetri kaugusele uus koonduslaager. Detsembris plaan tühistati ning Ereda koonduslaager jäi kuni selle sulgemiseni alamlaagriks. Jaanuaris 1944 oli laagris 752 vangi. Evakueeritavate saabumisega idapoolsetest laagritest kasvas vangide arv laagris hüppeliselt ning sama aasta veebruaris teatas laagri arst Franz von Bodmann juba 1600 vangi olemasolust Eredal. Vangide valvas 61 venelasest valvurit. 19. juulil 1944 tegid 1122 juuti tööd mitmel ehitusel. Koonduslaagri operaatorid pidasid nii suurt arvu eriti ebaproduktiivseks.

Esimeste juudi vangide saabudes juhtis laagrit veel ehitusettevõte OT. Hiljem moodustati omaette juhtkond ning esimeseks laagri juhatajaks määrati Heinz Drosihn. Tüüfuseepideemia ajal oli koonduslaagri arst Erich Scharfetter. Hiljem tegelesid tervishoiuküsimustega Rolf Klicker ja Wilhelm Bahr.

1943. aasta augustis ja septembris toodi Leedust Eestisse umbes 1000 juudi vangi, kellest enamik jäi Eredale. Kuu aja pärast toimetati osa vangidest Narva. 1943. ja 1944. aasta talvedel toodi Keskvanglast (Tallinnast) Eredasse väike grupp juudi naisi. Ilmselt selleks, et eraldada juudid mittejuudi vangidest.[3][4]

Elu koonduslaagris

[muuda | muuda lähteteksti]
Dokument arhiivist

Elamistingimused olid Ereda koonduslaagris halvad. Koonduslaager jagunes ülemiseks ja alumiseks sektsiooniks. Mõlemad olid ehitatud soisele pinnasele. Esimesed saabujad pidid endale ise eluruumid ehitama. Kehva ehituskvaliteediga barakid ei pakkunud vangidele külma eest kaitset. Mitmed naised kurtsid, et nende juuksed külmusid ööga sedavõrd, et hommikul oli vaja juukseid lõigata ära. Sel ajal puudusid võimalused põhivajaduste rahuldamiseks (köök, pesuruumid). Jooksva vee kasutamise võimalus tekkis laagris alles 1944. aasta juunis. Tänu sellele said vangid ennast pärast tööd pesta. Paljud vangidel oli tööle jõudmiseks vaja jalgsi pikka teed kõndida. Oli tavaline, et vang pidi läbima jalgsi 10 kilomeetrit, et jõuda Kohtla-Järvele tööle. Need retked olid talvel puidust kingadega kurnavad. 1944. aasta veebruariks oli laager niivõrd ülerahvastatud, et ruumipuuduse tõttu oli vangidel raske leida vaba ruumi, kus pikali heita. Viletsate elutingimuste tõttu oli surmajuhtumite arv ebaharilikult suur: veebruaris 109 ja märtsis 161. Tüüfuseepideemia põhjustas samuti suurt suremusele kaasa.

Alamlaagris, kuhu olid koondatud lapsed ja haiged, oli olukord hullemgi kui ülemises sektsioonis. Paljud vangid rääkisid ühest ebatavalisest juhtumist, mis oli seotud Tšehhist ja Saksamaalt toodud juudi naiste üleviimisega Ereda satelliitlaagrisse. Viimastel oli võimalus SS-lastega saksa keeles rääkida. Laagriülem Unterscharführer Heinz Drosihn armus ühte juudi tüdrukusse (Ingeborg Sylten, perenimi tšehhipäraselt ka Syltenová) ja see avaldas tema suhtumisele vangidesse positiivset mõju. Lisaks leebematele meetmetele toimus 1943. aastal uusaastapidu, kus Drosihn käis vangidega pidutsemas. Juhtunust sai teada SS-laagri juhtkond. Drosihn üritas OT-s asuvate tuttavate abiga põgeneda, kuid tõenäoliselt sooritas hiljem kinnivõtmisel koos tüdrukuga enesetapu.

Laagri juhtkond seadis uue eesmärgina selliste juhtumite ärahoidmise ja alustas laagritöötajate omavahelise jälitustegevusega. Uueks laagriülemaks sai Helmut Schnabel, keda peeti sadistiks, sest tema käitumine tekitas vangides pahameelt. Ta tappis kaks vangi selle eest, et viimased küsisid suppi. Lisaks tappis ta vihast ka ühe juudi päritolu vastsündinu. Samuti oli ka juhus, kus kõhulahtisuse käes vaevelnud kinnipeetav ei jõudnud õigeks ajaks laagripaika tagasi ja seepeale tulistas Schnabel teda, sõnades: "Sa neetud koer, tahad, et siin oleks valge lumi määrdunud?". Vangid pidasid OT-d inimlikumaks kui SS-personali, sest OT liikmed üritasid vangideni lisatoitu toimetada. Vastavat arvamust jagasid ka OT liikmed ja tunnistasid, et koonduslaagri tingimused on halvad.[3]

Koonduslaagri sulgemine

[muuda | muuda lähteteksti]

OT endiste liikmete sõnul suleti Ereda koonduslaager 1944. aasta juuli lõpus. Laagri sulgemine oli seotud rinde lähenemisega. Kohe pärast sulgemist toimus laagriplatsil valikuliselt vangide mahalaskmisi, mida viis läbi laagri endine arst Franz von Bodmann. Osad vange evakueeriti teistesse riikidesse. Laagri likvideerimiseks jäi kohapeale 100 inimest.

Vähem kui kahe kuu pärast, 16. septembril, andis Saksamaa juht Adolf Hitler Saksa vägedele käsu Eestist lahkuda.

Nüüdisajaks pole koonduslaagrist varemeidki alles, samuti pole Ereda laagrist fotosid.[3] Laagri kalmistu asus laagrist ~1 km eemal, selle asukoht pole tähistatud.[5]

Nõukogude laager

[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude kolmanda okupatsiooni algul rajati endise Saksa laagri kohale Nõukogude laager, kus hoiti Saksa sõjavange. Selle kalmistu asukoht pole teada.[5]

Mälestuse jäädvustamine

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Copyright © Arolsen Archives, 2019. "Arhiiv Vaivara koonduslaagrivõrgustiku dokumentidega". Arolsen Archives. Vaadatud 16.03.2020.
  2. ↑ Meelis Maripuu (06.10.2009). "Vaivara koonduslaagrivõrgustik". Estonica- Entsüklopeedia Eestist. Originaali arhiivikoopia seisuga 17.08.2019. Vaadatud 16.03.2020.
  3. 1 2 3 C. H. Beck (2005). Der Ort des Terrors. Lk lk 152-154.
  4. ↑ Nikolaus Wachsmann. Die Geschichte der nationalsozialistischen Konzentrationslager. Lk 15-20.
  5. 1 2 Tiia Linnard. "Plaanitav kapitaalremont pani mälestusmärgi autori muretsema". Põhjarannik nr 88, 14. mai 2015. Lk 3

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]