Einsatzgruppe A

Allikas: Vikipeedia

Einsatzgruppe A oli üks Teise maailmasõja ajal Riigi Julgeoleku Peaameti poolt moodustatud operatiivgruppidest, mille ülesandeks oli alates 1941. aasta juulikuust Idarindel liikudes pealetungivate saksa armeeüksuste järel tagada võitleva armee tagala ja tagala operatiivpiirkonna julgeolek.

Next.svg Pikemalt artiklis Einsatzkommando

Eriülesannetega gruppide tegevuse aluseks oli Saksa Riigi führeri Adolf Hitleri korralduse alusel Saksa Armee OKH ülemjuhatuse kindralkortermeistri kindral Eduard Wagneri ja Saksa Riigi Julgeoleku Peaamete juhi SS-Obergruppenführer Reinhard Heydrichi poolt 1941. aasta maikuus allkirjastatud koostööleping, mille alusel:

„"Võitlevate vägede julgeoleku kindlustamiseks vene kampaanias on käesoleval ajal sobivad kõik vahendid, selleks, et tagada tagala ohutus ja kaitsus. Sellel eesmärgil tuleb igasugune vastupanu murda kõikide võimalike vahenditega. Selleks, et toetada võitlevat armeed, kasutatakse nende ülesannete täitmiseks Julgeolekupolitseid ja Julgeolekuteenistust."“

Walther Schellenbergi tunnistused Nürnbergi Tribunali ees, 4. jaanuaril, 1946[1]

Koostöökokkuleppe alusel oli moodustatavate Eriülesannetega gruppide ülesanded:

  1. julgeoleku tagamine rindepiirkonnas;
  2. julgeoleku tagamine armee operatiivtegevuse piirkonnas
  3. julgeoleku tagamine armee tagalapiirkondades
  4. julgeoleku tagamine "Riigikomissariaatide" tsiviilalluvuses olevates piirkondades.

Koostöökokkuleppes oli ka määratletud Eriülesannetega gruppide alluvussuhted: rindepiirkonnas allusid EG taktikalises ja operatiivkorras kohaliku tegevarmee juhtkonnale.

Operatiivtegevuse ja tagalapiirkonnas allusid EG armeejuhtkonnale vaid armeejuhtkonna poolt algatatud ülesannete täitmisel. tsiviilalluvuses olevates piirkondades kehtisid EG samad alluvussuhted, kui Saksa Riigis st. EG allusid Julgeolekupolitsei Peaameti piirkondlikele allasutustele.

Praktikas aga kasutasid Eriülesannetega gruppide liikmed antud volitusi selleks, et vahistada ja likvideerida (hukata) saksa natsionaalsotsialimi ideoloogia vastaseid (kommunistid, nõukogude parteitegelased ja juudid) ning saksa okupatsioonivõimude võimalikke vastaseid.

Koosseis ja alluvus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asukoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liikumistrajektoor: Köningsberg - Kaunas - Vilno - Jelgava - Riia - Daugavpils - Valga - Tartu - Tallinn - Pihkva - Krasnogvardeisk

Juhid (Befehlshaber (BdS) Ostland) ja juhtkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erigrupi staap:

  • Allosakond I / II, SS-Hauptsturmführer Heinz Trühe , juuni 1941 - jaanuar 1944;
  • Allosakond III (SD), SS-Sturmbannführer Karl Tschierschky, juni 1941 - 1942. aasta lõpuni;
  • Allosakond IV/V (Gestapo/Kripo), SS-Sturmbannführer Dr. Rudolf Lange, juuni - 1941. aasta detsember

Sonderkommando 1a[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • SS-Standartenführer Martin Sandberger (juuni 1941 – 1943), alates 3. detsembrist 1941. aastal määrati ka Julgeolekupolitsei komandäriks Eestis (KdS Estland), asukoht Tallinn
  • SS-Obersturmbannführer Bernhard Baatz (30. oktoober 1943 – 15. oktoober 1944)

Tegevuspiirkond: 18.armee tagala; Gumbinnen(maakond Ida-Preisimaal), Liepāja, Jelgava, Miitavi, Riia, Pihkva, Viljandi, Pärnu, Tallinn, Tartu, Narva.

Sonderkommando 1b[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • SS-Obersturmbannführer Erich Ehrlinger (Juni 1941 – 3. detsember 1941), alates 3. detsembrist 1941. aastal määrati ka Julgeolekupolitsei komandöriks Valgevenes (KdS Weißruthenien), asukohaga Minsk
  • SS-Obersturmbannführer Eduard Strauch (3. detsember 1941 – juuni 1943)
  • SS-Standartenführer Erich Isselhorst (30. juuni 1943 – oktoober 1943)

Tegevuspiirkond:16.armee; Kaunas (saksapäraselt Kowno), Minsk, Daugavpils, Zilupe, Ostrov, Rēzekne, Staraja Russa, Tšudovo, Tosno, Vilejka

Einsatzkommando 2[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • SS-Sturmbannführer und Regierungsrat Rudolf Batz (juuni 1941 – november 1941), alates 3. detsembrist 1941. aastal määrati ka Julgeolekupolitsei komandöriks Lätis (KdS Lettland), asukohaga Riias
  • SS-Obersturmbannführer Eduard Strauch (4. november 1941 – 3. detsember 1941)
  • SS-Sturmbannführer Rudolf Lange (3. detsember 1941 – ?)

Einsatzkommando 3[muuda | redigeeri lähteteksti]


1941. aasta lõpuks oli sõjategevus Eesti, Läti, Leedu ja Valgevene territooriumil lõppenud ning rindejoon peatunud juba väljaspool ning detsembri alguses anti saksa vägede poolt okupeeritud territooriumid saksa tsiviilvalitsuse alluvusse. Saksa Wehrmachti juurde määratud Sonderkommandode asemel moodustati okupeeritud territooriumitel Saksamaa Riigi Julgeoleku Peaametile alluvad uued piirkondlikud Einsatzkommandod Wehrmachti tagalapiirkondades tegutsemiseks Venemaal ja Ukrainas.

1942/43. aastal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Einsatzkommando 1a (EK 1a)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Julgeolekupolitsei ja SD Eestis

Einsatzkommando 1 (EK 1)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Einsatzkommando 1b[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tegevuspiirkond: Väegrupp Nord tagalapiirkond, Loknja rajoon

Einsatzkommando 2 (EK 2)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tegevuspiirkond: Väegrupp Nord tagalapiirkond, Šiauljai (saksapäraselt Schaulen), Liepāja (saksapäraselt Libau), Riia

Einsatzkommando 1c[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • SS-Sturmbannführer Kurt Graaf (august 1942 – november 1942)

Tegevuspiirkond: Väegrupp Nord tagalapiirkond, Krasnogvardeisk; Nataljevka

Einsatzkommando 3 (EK 3)[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • SS-Obersturmbannführer Karl Traut (november 1942 – mai (?) 1943)

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]