Foolhape

Allikas: Vikipeedia
Foolhappe struktuurvalem

Foolhape ehk M-vitamiin ehk B9-vitamiin ehk B10-vitamiin ehk B11-vitamiin ehk Bc-vitamiin ehk antianeemiline vitamiin on geneeriline nimetus erineva struktuuriga orgaaniliste bioaktiivsete essentsiaalsete biomolekulide ja nende sünteetiliste derivaatide ja mikrotoitainete kohta. Foolhape kuulub B- rühma vesilahustuvate vitamiinide hulka ja need on mikrokogustes igapäevaselt vajalikud valdava enamiku organismide pea kõikide füsioloogiliste protsesside toimiseks. Foolhappe ja selle ühendite täielik puudumine (ka bioaktiivuse minetanuna) toidus või kestev defitsiit võib organismile kahjulik ning koguni ohtlik olla, põhjustades mitmeid haiguslikke seisundeid.

Varasemad nimetused, geneerilised ja tavaterminid: B9-vitamiin, B10-vitamiin, B11-vitamiin, M-vitamiin, U faktor ,R faktor ka R-vitamiin, Bc-vitamiin[1][2]

IUPAC nimetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

IUPAC nimetus foolhappele on pteroüülglutamaat hape.

Keemiline struktuur ja omadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saamine ja omastamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimene saab foolhapet põhiliselt taimsest toidust, vähem ka loomsest, samuti produtseerib seda seedekulgla mikrofloora. Seedekulglasse sattuvalt foolhappe polüglutamaatvormilt eraldatakse glutamaadijäägid hüdrolaasiga ja tekib monoglutamaatvorm. See foolhape koos soole mikrofloora poolt toodetava foolhappega imendub peamiselt tühisoolest aktiivtranspordina (osaliselt ka difusioonina).

Imendumist pärsivad liigne alkohol, suitsetamine, antikonvulsandid, fenobarbitaal, oraalsed kontratseptiivid.

Foolhape redutseeritakse folaadi reduktaasi toimel mukoosarakkudes tetrahüdrofolaatseks koensüümiks (THF). Metüül-THF on põhiline veres ringlev vorm. Talletatakse foolhapet aga polüglutamaatvormis, talletamine toimub peamiselt maksas. Selle varu on üsna soliidne (1-3 kuud).

Allikad: maks, neerud, pärm, kõik rohelised taimeosad (lehtköögiviljad), oad, läätsed, mustsõstar, tsitruselised.

Biofunktsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Foolhappe biofunktsionaalne roll realiseerub läbi koensüümse tetrahüdrofolaadi (THF). THF teostab ühesüsinikuliste jääkide ülekannet puriinide, dTMP, seriini, glütsiini, koliini jt biomolekulide sünteesil. Puriinide ja dTMP süntees on peamised nukleiinhapete sünteesi protsessid, mis vajavad foolhapet. Foolhapet vajab ka histidiini katabolism, formiaadi detoksikatsioon ja homotsüsteiini remetüülimine metioniiniks. Foolhapet vajab erütrotsüütide areng ja soolhappe teke maos.

Foolhappevaegus[muuda | redigeeri lähteteksti]

RHK-10 klassifitseerib foolhappevaeguse alamjaotises koodiga [E53.8].

Normaalse toitumise ja tervislike eluviiside puhul defitsiiti ei teki. Defitsiit tekib alkoholismi, alatoitluse korral, aga ka fenobarbitaali, oraalsete kontratseptiivide, antikonvulsantide kasutamisel, leukeemia ravimi metotreksaadi kasutamisel.

Kuna oluline hulk imenduvast foolhappest moodustatakse soole mikrofloora poolt, siis kõik mikrofloorat hävitavad faktorid häirivad foolhappega varustamist.

Foolhappe teatud defitsiit võib tekkida raseduse ja laktatsiooni puhul foolhappe kõrgenenud vajaduse tõttu. Foolhappe defitsiit raseduse esimese 12 nädala jooksul võib soodustada neuraaltoru arenguhäireid lootel (spina bifida).

Foolhappe defitsiiti on täheldatud epilepsiaravimite pikaajalisel kasutamisel.

Defitsiidi tunnused:

  • ärritatavus
  • kõhulahtisus
  • mälu nõrgenemine
  • kasvupeetus
  • suunurkade haavandid
  • keelepõletik
  • suur-punalible aneemia

Foolhappe kestev defitsiit põhjustab ka homotsüsteinuuriat.

Manustamine ja toksilisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

RDA (foolhappe ööpäevane soovitatav kogus):

  • meestel 0,3...0,5 mg
  • naistel 0,3...0,5 mg
  • lastel 0,1...0,3 mg
  • rasedatel ja imetavatel naistel 0,5...0,6 mg)

Foolhappe manustamine on hädavajalik defitsiidi tõttu tekkivate sümptomite korral. Tema vajadus on kõrgenenud raseduse ja laktatsiooni korral. Foolhappe oskuslik/adekvaatne manustamine võib olla ravi ühe komponendina efektiivne alkoholismi, aneemia, pellagra, skorbuudi, tonsilliidi, gastriidi, psoriaasi, ateroskleroosi, krooniliste hemolüütiliste haavandite jt haiguste korral.

Foolhapet ei tohi ilma vitamiin B12-ta kasutada ebaselge etioloogiaga aneemiate puhul, kuna vitamiin B12 defitsiidist tingitud neuroloogiline kahjustus (subakuutne seljaaju kombineeritud degeneratsioon) võib progresseeruda, kuigi hemolüütilised näitajad paranevad.

Kuna mitmed kasvajad on foolhappesõltuvad, siis on foolhappe meelevaldne kasutamine vastunäidustatud pahaloomuliste kasvajate puhul.

Foolhappe antagonistid on teratogeense toimega ja nende liigtarbimine võib lootel põhjustada embrüoletaalsust või kasvupeetust.

Foolhapet peaks kasutama koos vitamiin C, pantoteenhappe, biotiini, vitamiin B12, tiamiini, riboflaviini ja püridoksiiniga. Selline komplekt tagab vastavate metaboolsete protsesside süsteemse biokeemilise mõjutamise. Vitamiinid B12 ja C on vajalikud ka foolhappe konverteerumisel koensüümsesse vormi.


Foolhappe ning ravimid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Foolhappe ning mõningate ravimite üheaegsel manustamisel võib esineda mitmeid kõrvaltoimeid seega tuleks kindlasti konsulteerida arstiga:[3]

  • tetratsükliin (antibiootikum) - ei soovitata üheaegselt manustada, tarvitada erinevatel kellaaegadel, kuna foolhape võib sekkuda tetratsükliini imendumisse ja vähendada seega ravimi toimet;
  • fenütoiin (krampidevastane ravim)- võib alandada loodusliku folaati taset ning foolhappe manustamine võib sekkuda fenütoiini metabolismi ning suurendada krambihoogude tekkimise võimlaust;
  • pürimetamiin- (algloomade poolt põhjustatud haiguslike seisundite ravim) - foolhape võib alandada maalaaria- ning toksoplasmoosi ravimi efektiivsust;
  • onkoteraapia ravimid: kindlasti konsulteerida onkoloogiga kõigi B-rühma vitamiinide ja foolhappe manustamist, kui Teil on käsil keemiaravi.

Ravimid, mis alandavad foohappe näitajaid: allnimetatud ravimid võivad sekkuda keha foolhappe omastamisprotsessidesse, selliselt et võib vajalik olla foolhappe lisa annustamine, seda tuleks kindlasti konsulteerida arstiga:

  • antatsiidid ehk maohapet neutraliseerivad preparaadid, nagu cimetidine, famotidine, ranitidine ;
  • prootonpumba inhibiitorid, nagu someprazole, lansoprazole, omeprazole, rabeprazole;
  • kolesteroolialandajad, nagu colestipol,cholestyramine, colsevelam
  • epilepsia ravimid (ehk krampide vastased ravimid), nagu phenobarbitalum, primidone , carbamazepine
  • Mittesteroidsed-põletikuvastased-ained (NSAIDs), nagu ibuprofeen, *Sulfasalazine
  • Triamterene jpt.

Toksilisust normaalsel tarbimisel ei esine. Päevase ohutu totaalkoguse ülempiir on korduval manustamisel 0,8 mg, ühekordse totaalkoguse ohutu ülempiir pole veel täpselt fikseeritud. Nimetatud kogust ei tasuks ületada. Foolhappe liigse manustamise kõrvalnähtusteks on mitmed allergilised reaktsioonid.

Avastamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1931. aastal näitas Lucy Wills, et raseduse ajal esinevat makrotsütaarset aneemiat saab ravida (ka vältida) õllepärmist valmistatud määrdega, mis kandis nimetust Marmite ja samuti toorest maksast valmistatud ekstrakti Campolon`i abil.
  • 1930. aastate lõpus tuvastati pärmis sisalduva vastava toitainena folaat.
  • Esimesena eraldasid folaadi Herschel K. Mitchell ja tema juhitud töörühm 1941 spinatilehtedest. 2 tonnist spinatilehtdest eraldasid nad 10 milligrammi foolhapet.[4]
  • 1943. Bob Stokstad eraldas selle puhta kristallilise vormi ja suutis määrata selle keemilise struktuuri. Sel ajal töötas ta Ameerika Tsüaanamiidi Kompanii Lederle laboratooriumis. Sellele järgnes foolhappe sünteesimine 1945 Dr Yellapragada Subbarao ja teiste poolt.

Lederle Lab, Pearl River, (New York). See uurimus, mille käigus püüti foolhappe analooge avastada aga leiti folaadi antagonistid aminopterin ja amethopterin, rajas tee maailma esimese onkoteraapia ravimi aminopterini avastamisele (tänapäeval metotreksaat).[5]

Faktorite avastuslugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Foolhappe faktorite avastuslugu [6] [7]

Faktor/Vitamiin Biotest Avastus
B10-vitamiin kanadel Briggs, Luckey, Elvehjem ja Hart (1943)[8]
B11-vitamiin
Bc-vitamiin conjugate Kanadel toitumuslikku aneemiat ennetavad faktorid maksas ning pärmis Albert Hogan ja Ernest Parrott (1939), Pfiffner, Calkins, O`Dell, Bloom, Brown, Campbell ja Bird (1945)[9]
M-vitamiin Ahvidel toitumuslikku aneemiat ennetavad faktorid maksas ning pärmis Day, Langston ja Darby (1938)[10]
R-vitamiin Antianeemiline faktor kanadel Norris
R faktor Kanadel toitumuslikku aneemiat ennetavad faktorid Schumacher, Heuser ja Norris (1940)
U faktor Kanadel toitumuslikku aneemiat ennetavad faktorid E. L. Robert Stokstad, Manning, (1938)
L.casei faktor (maksa) L.casei kasvufaktor Stokstad (1943)
SLR faktor Streptococcus lactis R factor L.casei kasvufaktor, Streptococcus Lactis R. (tänapäeval S.fecalis) kasvufaktor hilisem Rhizopterin faktor Keresztesy, Rickes ja Stokes (1943)[11]
Willsi faktor Makrotsütaarse aneemia ravi inimestel Lucy Wills
Rhizopterin faktor Rhizobium liikide kasvufaktor
Norit faktor (Norit eluate) L.casei kasvufaktor pärmis Snell and Peterson (1939)[12]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Jennifer Turley, Joan Thompson, Nutrition Your Life Science, 1st ed, lk 244, 2013, Cengage Learning, ISBN 978-0-538-49484-7 http://books.google.ee/books?id=hBdkMAeWOT0C&pg=PT270&dq=do+fungi++make+vitamin+B12&hl=et&sa=X&ei=rGW8UZGaKMvHsgbtrYGYAQ&ved=0CDwQ6AEwAjge Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 15.06.2013)
  2. Inimorganismi biomolekulid ja nende meditsiiniliselt olulisemad ülesanded Inimorganismi metabolism, selle häired ja haigused">Inimorganismi biomolekulid ja nende meditsiiniliselt olulisemad ülesanded Inimorganismi metabolism, selle häired ja haigused.M. Zilmer, E. Karelson, T. Vihalemm, A.Rehema, K. Zilmer, lk 162, Biokeemia Instituut, Tartu Ülikool 2010, ISBN 978-9985-2-1540-1.
  3. http://umm.edu/health/medical/altmed/supplement/vitamin-b9-folic-acid Veebiversioon (vaadatud 05.07.2013)
  4. Arthur Kornberg, For the Love of Enzymes: The Odyssey of a Biochemist, lk 19, 1989, Harvard University, ISBN 0-674-30776-3 Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 20.06.2013)
  5. Vincent T. DeVita Jr., Edward Chu, A History of Cancer Chemotherapy, doi: 10.1158/0008-5472.CAN-07-6611, Cancer Res November 1, 2008 68;8643,Veebiversioon (vaadatud 30.07.2013)
  6. Gerald F. Combs, Jr..The Vitamins. Fundamental aspects in Nutrition and Health., lk 26, 2012, Elsevier, Oxford, ISBN: 978-0-12-381980-2.Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 20.06.2013)
  7. Arthur Kemble Parpart, "The chemistry and physiology of growth", Princeton University Press, lk 71,72, 1949, Veebiversioon (vaadatud 14.08.2013)
  8. Arthur Kemble Parpart, "The chemistry and physiology of growth", Princeton University Press, lk 71,72, 1949, Veebiversioon (vaadatud 14.08.2013)
  9. Arthur Kemble Parpart, "The chemistry and physiology of growth", Princeton University Press, lk 71,72, 1949, Veebiversioon (vaadatud 14.08.2013)
  10. Arthur Kemble Parpart, "The chemistry and physiology of growth", Princeton University Press, lk 71,72, 1949, Veebiversioon (vaadatud 14.08.2013)
  11. Arthur Kemble Parpart, "The chemistry and physiology of growth", Princeton University Press, lk 71,72, 1949, Veebiversioon (vaadatud 14.08.2013)
  12. Arthur Kemble Parpart, "The chemistry and physiology of growth", Princeton University Press, lk 71,72, 1949, Veebiversioon (vaadatud 14.08.2013)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]