Biokütus

Allikas: Vikipeedia
Taastuvad energiaressursid
Tuulegeneraator
Biokütus
Biomassienergia
Geotermaalenergia
Hüdroenergia
Päikeseenergia
Loodete energia
Laineteenergia
Tuuleenergia

Biokütus on energeetilisel otstarbel kasutatav gaasiline, vedel- või tahkekütus[1], keemiliselt orgaaniline aine, mis organismide elutegevuse tulemusena on ökosüsteemis hiljuti moodustunud või mis on selle saadus.

Biokütus kuulub taastuvate kütuste hulka.

Biokütus võib olla taimset, loomset või mikroobset päritolu.

Esmaste biokütustena on kasutusel näiteks küttepuu, hagu, puusüsi, õled, hein, sõnnik. Teatava tinglikkusega on biokütuseks loetud ka turvast[1].

Töödeldud biokütused on näiteks biodiislikütus, bioetanool, puiduhake, saepuru, bioloogiliste jäätmete anaeroobsel lagunemisel tekkiv biogaas.

Biokütust võib saada nii pärismaiste koosluste majandamisel (metsaraie, võsaraie ((sh raiejäätmed)), heinategu, roolõikamine, jne) kui kultiveerimisel (energiavõsa, energiaheina, õlitaimede jt põllumajanduslikul kasvatamisel).

Biokütust nähakse taastumatute energiaallikate võimaliku asendajana, juhul kui biokütuste tootmisel arvestatakse keskkonnakaitsenõudeid, tootmises ei kulu rohkem fossiilenergiat kui biokütus asendab, ning tagatud on toiduga kindlustatus[1].

Erinevalt fossiilsete kütuste kasutamisest ei too biokütused biosfääri aineringesse ainet juurde. Biokütuste põletamisel vabaneb süsihappegaas, mis äsja oli ta enda kasvamisel atmosfäärist võetud; seetõttu ei suurenda biokütuste tarvitamine süsihappegaasi kogust atmosfääris[1].

Biokütused Euroopa Liidu ja Eesti õigusaktide järgi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa Liidus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Transpordis mootorikütustena kasutatavad biokütused on defineeritud Euroopa Liidu direktiivi 2003/30/EÜ artikli 2 lõike 2 kohaselt järgmiselt: biokütusteks loetakse järgmisi biomassist toodetud vedelaid või gaasilisi transpordis kasutatavaid kütuseliike:

  • bioetanool – biomassist ja / või jäätmete orgaanilisest osast toodetud etanool;
  • biodiislikütus –taimsetest või loomsetest õlidest toodetud diislikütuse kvaliteediga metüülester;
  • biogaas – puugaas või biomassist (ka jäätmete orgaanilisest osast) toodetud metaangaas (CH4 50-70%, ülejäänud CO2 ja mõne % ulatuses muid gaas, O2, H2S);
  • biometaan - puhastatud biogaas, mille metaani sisaldus vastab maagaasi kvaliteedile (CH4 98%);
  • biometanool – biomassist toodetud metanool;
  • biodimetüüleeter - biomassist toodetud dimetüüleeter;
  • bio-ETBE – bioetanooli baasil toodetud etüültertsiaarbutüüleeter. Biokütuse sisalduse määraks ETBE-s loetakse 47%;
  • bio-MTBE – biometanooli baasil toodetud metüültertsiaarbutüüleeter. Biokütuse sisalduse määraks MTBE-s loetakse 36%;
  • sünteetiline biokütus – biomassist toodetud sünteetilised süsivesinikud või nende segud;
  • biovesinik - biomassist ja / või jäätmete orgaanilisest osast toodetud vesinik;
  • puhas taimeõli – õlikultuuridest pressitud, ekstraheeritud või muul viisil saadud keemiliselt modifitseerimata toor- või rafineeritud õli.

Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti Vabariigi Alkoholi-, tubaka-, ja kütuseaktsiisi seaduse § 19 lõikes 14 määratletakse biokütus läbi kaupade nomenklatuurikoodide.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 21.10.2012)