Tsöliaakia

Allikas: Vikipeedia
Gluteeniallikad: nisu, speltanisu, oder ja rukkihelbed

Tsöliaakia ehk gluteenenteropaatia (ka gluteenitalumatus, mittetroopiline spruu[1]) on päriliku eelsoodumusega krooniline haigus, mis avaldub nisu, rukist, otra ja kaera sisaldavate toitude söömisel.[2] Haiguse tekitavad teraviljades leiduvad valgud: nisus gluteen, odras hordeiin, rukkis sekaliin ja kaeras aveniin, mis tsöliaakiahaigetel põhjustavad peensoole limaskesta hattude taandarengut kuni nende kaoni. Kahjustunud peensoole limaskestas ei imendu enam vajalikud toitained, mille tulemusena tekib toitainete vaegus.[3] Tsöliaakia ainus ravi on nisu-, rukki-, odra- ja kaeravaba dieet.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed andmed tsöliaakia kohta pärinevad I sajandist, mil Vana Kreeka arst Aretaeus uuris alatoitumise ja kõhulahtisuse põhjuseid. Ta leidis, et haigus avaldub tihedamini suvel ning selle vallandab mingi krooniline haigus ja külma vee joomine.[4] Sellel ajal soovitati nimetatud seisundi raviks puhkust ja paastu. Haiguse nimi tuli sõnast koiliakos, mis tähendab kreeka keeles alakõhtu aga ka kogu seedeelundkonda.[4]

Tsöliaakia olemus selgus aga alles ligikaudu 1700 aastat pärast esmast kirjeldust, aastatel 1944–1945, Teise maailmasõja ajal. Nimelt märkas Hollandi lastearst Willem Karel Dicke Hollandi näljahäda ajal, et pärast saia defitsiitseks muutumist vähenes ka tsöliaakia esinemissagedus. Kui aga sai oli jälle saadaval, jäid tsöliaakiast paranenud lapsed uuesti haigeks ning ka uued tsöliaakiajuhud sagenesid märgatavalt. See viiski Dicke mõttele, et tsöliaakiat võivad vallandada teraviljad.[2]

Edasistel aastatel tehtud teadusuuringutega tõestati, et tsöliaakiahaigetele on kõige kahjulikuma toimega nisu, kuid haigust võivad põhjustada ka rukis, oder ja kaer. Muu toit, sealhulgas teised teraviljad – riis, tatar, hirss ja mais – tsöliaakiahaigetel vaevusi ei vallandanud ega põhjustanud peensoolekahjustust.

Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Tsöliaakia võib avalduda igas vanuses, kuid sagedamini 6. elukuust kuni 2 aastani (58–77% juhtudest) ja 20–40 eluaasta vahel.[5] Haigus võib avalduda ka juba suguküpseks saamisel, raseduse ajal või stressist tingituna.[6] Tsöliaakia on rohkem levinud Põhja-Euroopas, USA-s ja Austraalias, harvem Aasias ja Aafrikas, kus toiduks eelistatakse riisi, hirssi ja maisi.

Tsöliaakia puhul esineb nii tüüpilisi kui ka atüüpilisi ehk varjatud sümptomeid. Need on järgnevad:

  • üldine väsimus ja haiglane enesetunne;
  • kaalulangus (ka normaalselt toitudes);
  • seedetrakti vaevused (kõhuvalu, gaasid, kõhupuhitus, oksendamine, kõhulahtisus ja -kinnisus);
  • kasvupeetus;
  • raua- ja/või foolhappevaegus, sellest tingitud kehvveresus;
  • menstruaaltsükli häired, iseeneslikud abordid, viljatus, väikese sünnikaaluga enneaegne laps, varajane menopaus;
  • luuhõrenemine ehk osteoporoos;
  • liigesevaegused;
  • jäävhammaste emaili ja struktuuri muutused;
  • lisaks peensoolele ka muude kudede kahjustumine (nahal herpetiformne dermatiit ehk villiline nahalööve).[2][3]

Atüüpilise haigusvormi puhul võivad tsöliaakia haigusnähud umbes 30%-l haigetest täiesti puududa.[2]

Diagnoos ja ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Tsöliaakiat diagnoositakse patsiendi kaebuste ja anamneesi põhjal, kust võib selguda pärilik eelsoodumus. Seejärel võetakse vereproov, kus määratakse tsöliaakiale iseloomulikud antikehad. Täielikuks diagnoosiks tuleb teha peensoole biopsia, mille käigus võetakse peensoole limaskestalt proovitükk ning kui selle uurimisel ilmneb limaskesta kahjustus, võib tsöliaakia diagnoosi kinnitada.[2][3]

Ravi ainsaks võimaluseks on range gluteenivaba dieet, mille puhul toidust kõrvaldatakse kõik gluteeni sisaldavad nisu-, odra-, rukki- ja kaerajahutooted. Tsöliaakiahaige ei tohi süüa toiduaineid nagu leib, sai, koogid, tordid, küpsised, pirukad, vahvlid, manna, kama, müsli, kaerahelbed, makaronid, nuudlid, pelmeenid, frikadellid, keeduvorst, viinerid, sardellid, verivorst, valmis salatikastmed, kamašokolaad, batoonikesed, viljakohv, kali, õlu ja kõik muu toit, mis sisaldab keelatud teraviljajahu.[7]

Lubatud on riis, tatar, hirss, mais, soja, liha, kala, kana, aedviljad, juurviljad, puuviljad, marjad, kompotid, mahlad, moosid, muna, juust, kohupiim, koor, või, keefir, kakao, tee, oakohv, mesi, vahvlita jäätis ja kõik muu, mis ei sisalda keelatud teraviljajahu. Toiduainete tööstuses toodetakse ka spetsiaalseid gluteenivabu toiduaineid (leib, sai, küpsised, jahud jne) ning keelatud teraviljade valgu saab asendada kartulist, riisist, maisist, sojast või ubadest valmistatud jahuga.[2][7]

Siiski peab olema ettevaatlik "peidetud" gluteeni osas, sest seda kasutatakse sageli lisaainena maiustustes, valmistoitudes (nagu purgisuppides, salatikastmetes, kalapulkades, keeduvorstis) ning ka ravimites ja vitamiinides. Võimalik on ka looduslikult gluteenivabadest teraviljadest (tatar, riis, hirss, mais) valmistatud jahude saastumine gluteeni sisaldavate teraviljadega, kui veskites kasutatakse terade jahvatamiseks ühte ja sama tootmisliini.[2]

Gluteenivabal dieedil olles sümptomid taanduvad ja soole normaalne limaskest taastub ühe aasta jooksul. Dieet aga peab jätkuma terve elu jooksul, sest dieedi rikkumisel tulevad tagasi haigusnähud ja peensoole limaskest kahjustub taas, mis omakorda võib soodustada pahaloomulise kasvaja teket.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Karin Kull. "Mis haigus on tsöliaakia ja kuidas seda ära tunda?". 2011. Kasutatud 3.05.2017.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Oivi Uibo. "Lühidalt tsöliaakiast". Eesti Tsöliaakia Selts.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 "Tsöliaakia". Ida-Tallinna Keskhaigla, 18. juuli 2017.
  4. 4,0 4,1 Karena Viehbacher. "Founding Physicians of Celiac - Aretaeus". Kasutatud 2.05.2017.
  5. "Tsöliaakia diagnostika". Synlab. Kasutatud 2.05.2017.
  6. "Tsöliaakia". Toitumine.ee.
  7. 7,0 7,1 "Tsöliaakia". Inimene.ee. Kasutatud 2.05.2017.