Katus

Rookatus 1890. aastatest pärineval rehielamul

Kapellbrücke katustatud sild Luzernis. Ehitatud 14. sajandil

Katus on ehitise ülemine osa, mis koosneb eri materjalidest ja konstruktsioonilistest elementidest, et toetuda ehitise seintele ja tugedele. Katuse peamine ülesanne on kaitsta selle alust vihma, lume, päikse, temperatuuri ja tuule eest. Katuse materjal ja kuju oleneb ehitise funktsioonist, materjalide kättesaadavusest, kohalikest ehitustavadest ja arhitektuurilisest disainist. Katuse ehitus on enamasti reguleeritud kohalike või riiklike eeskirjade ja normidega.^[1]

Katuse katte katkestustele või läbitungimistele viidatakse kui katuseavadele, näiteks katuseakendele või mansardakendele, aga ka korstnale. Katuse kõrgus on vertikaalne mõõde räästa servast harjani. Katuse üleripp on horisontaalne kaugus räästa serva ja välisseina välisserva vahel. Katusekalle kirjeldab katusepinna kalde järskust. Tavaliselt antakse see nurgana kraadides, mõnikord ka protsentides.

Enamiku katuste puhul saab eristada katusekonstruktsiooni (kandekonstruktsiooni) ja katusekatet.

Katuste liigitus[muuda | muuda lähteteksti]

Materjali järgi[muuda | muuda lähteteksti]

kivikatused
1. looduskivist katus
2. keraamilisest kivist katus
3. betoonkivist katus
plekk-katus
membraankatus
roo-, õlgkatus
laudkatus
kimmkatus
sindelkatus

Tüübi järgi[muuda | muuda lähteteksti]

Viilkatus	Viilkatus on klassikaline katusetüüp, mis esineb põhiliselt külmas või põhjamaises kliimas.^[2] See koosneb kahest vastupidi kaldus katusepinnast, mis kohtuvad kõige kõrgema katuseharjaga ning on konstrueeritud sarika- või ristkatusena, võimaldades kasutada eri kaldeid ja räästa kõrgusi.^[3]
Kelpkatus ristkülikukujulisel majal	Kelpkatus on katusetüüp, millel on kõik küljed kaldu seinte poole ning puuduvad vertikaalsed otsaseinad.
Poolkelpkatus	Poolkelpkatus on kelpkatuse erivorm, mille puhul viilu ülaosas on väike kelp, mis on katuse külgmistest kaldepindadest lühem.
Mansardkatus	Mansardkatus on murtud kaldepindadega katusetüüp, mis võimaldab eluruume ka katusekorrusel. Katuse alumised tahud on tavaliselt järsud, vahel ka ümarad, nõgusad või S-kujulised ning enamjaolt paiknevad neis katuseluugid või -aknad.
Lamekatus Los Angeleses	Lamekatus on katus, mille kalle on 10° või väiksem. Lamekatuse kandeelemendiks on rõhtne või veidi kaldu alustarind. Levinumad lamekatuse katted on modifitseeritud bituumenist rullmaterjalid. Materjal kinnitatakse aluskonstruktsiooni külge bituumeniga keevitades, liimides või naelutades ning ühe-, kahe- või kolmekihiliselt.^[4]
Delfiinide keskus 2000-ndatel	Püramiidkatus ehk telkkatus ehk tornkatus on nelja ühte punkti koonduvate kolmnurksete tahkudega püramiidikujuline katus. Püramiidkatust, mille katusekalle on silmatorkavalt järsk, nimetatakse tornkatuseks. Laialdane kasutus kuuri, vaatetornide ja suvilate kattena. Katuse erikuju tõttu on püramiidkatus väga stabiilne ning hea aerodünaamilisusega.^[5]
Halime Hatuni hauakamber Kümbet Sivas Türgis	Koonuskatus on koonusekujuline katus ühte punkti koonduvate sarikate ja ümara põhiplaaniga. Sarika jalad on sirged, toetuvad ümmargustele rõngastaladele ja ümmargusele Mauerlatile. Ülaosas asuv harjasõlm on paigaldatud sarnaselt kelpkatusega. Koonuskatuseid kasutatakse peamiselt losside ja kindluste tornide katetena.
Rooma Peetri kiriku kuppel	Kuppelkatus on ühte punkti koonduvate kaardsarikate ja ümara põhiplaaniga. Sarikad on ümarkaarelised, koosnevad mitmest osast. Erandiks on nn. geodeetiline kuppel, mis on populaarne lääneriikides: see on kokku pandud paljudest väikestest kolmnurksetest puidust sektsioonidest. Kuppel on linnaprojektide katuste levinud versioon vastavalt üksikprojektidele, teadushoonetele - observatooriumidele.^[6]